Jõulutähe säraval helgil,
tulid jõulud.
Rahu ja headust endaga tõid.
Jõulutähe säraval helgil,
ilu maailma tõid.
lumi langes, lumi langes
teed ja toad on paksus hanges.
õu on lumes, aed on lumes,
vaikus põllu valges jumes.
maga aga, maga aga
valge maailm akna taga.
Maailmas on vähemalt 20 inglit,
10 taevas, 9 mängib harfi,
1 loeb seda sõnumit praegu.
Kauneid jõule
Kõik on vaikne keskööl
nii vaikne,
et kuulda on
vaid lumesadu.
Kogu maailm on millegi ootuses
mis see on
mulle pähe
ei mahu.
Ei taha ma jälle
seda sebimist,
ostuhullust
ja mõttetuid kinke.
Soovin vaid olla sinuga
kahekesi koos
hubases toas
vahetada pilke.
Kuid jõulud tulevad niikuinii,
nagu eelmisel
ka järgneval
aastal.
Manades näole võltsi naeratuse
võtan vastu
Teie poolt kingitud
saasta...
Oh tule jõuluöö tähetund,
maailma üle end laota!
Too kõigile vaevatuile und
ja kahtlused hingest kaota!
Suur rahu mu südamesse too
kui lapsuke püha ja puhas,
kes sõimes sündis hele ja noor,
kui lilleõilmeke luhas.
Asi võib olla nii ja naa
kuid maailmanurgal üks pisike maa
ei kuidagi lumekest üll ei saa
see väike eestlaste maa
Väljas kiirgavad taevasel telgil
tähtede kuldsed maailmad.
Tasa säravad küünalde helgil
nii noorte kui vanade silmad!!
Jõulutaevas pühalik,
Inglid lauvad alla,
Süda see on rahulik,
On taevateed ju valla.
Langeb imekaunist lund,
Endasse ta mässib ilma,
Kuu ei saagi täna und,
Ilu lahti hoiab ta silmad.
Jõulurahu Maailmale,
Armastust inimestesse!
Uue aasta ootel,
vana aasta saatel,
soovin sulle kõike head,
mida maailm üldse teab!
Juba enne lõunat õde küüris puhtaks tube
ja teine õde praadis pliidil kohviube,
ja pärast lõunat tõid nad sisse värske põhu,
mis suve nisulõhnadega täitis õhu.
Siis vajus õhtu üle lumise maailma
ja süütas taevas esimese harda tähesilma.
Me, lapsed, kogunesime tuppa laua manu
ja nagu ime ootel jälgisime vanu,
kes ümber kuuse, ulatuva kambri lakke,-
me aimasime - seadsid kingitusepakke.
Vait olid kõik: näis seisvat südamete tukse
nii kaua, kuni isa hüüdis üle ukse.
Ja siis - mis rõõmu igast isalt saadud kingist!
Ma laulu lugesin, mis tuttav koolipingist,
ja isa luges piiblit vanas tartu keeles
nii pikalt, vaikselt, pühalikus rahumeeles.
Ja tundus imeline vägi isa sõnus.
Ja küünlas särasid ja oli hea ning mõnus.
Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!
-Päkapiku pihtimus-
Minu pisikeses punases kindas on peidus su soovimaailm lai.
Läbi karge õhu, milles unistad ja mida sa hingad, kõik see sinna kogutud sai.
Nüüd ma puhun oma pisikesest punasest pihust kõik su soovid lumehelvestena õhku-
vaid ulata käsi ja püüa oma õnn endale tagasi pihku !
Suhkruinglid
Meie väike Anni
võttis kapist suure panni.
Valge põlle pani ette-
kokaraamatu siis võttis kätte.
Sõrmega sealt veeris tähti-
kuidas suhkruingleid tehti.
Väikevenna appi võttis
vurriga see tainast kloppis.
Jahu keerles köögis ringi-
Anni tegi suhkruingleid.
Ema hüüdis appi,appi...
vanaema vaipu kloppis.
Annil pisar tuli silma-
suhkruinglid laiali maailmas.
Saabub soove üle maa ja mere.
Jõulutervitusi hingab õhk.
Maailm ütleb pühadele tere.
Ninna tungib piparkoogilõhn.
Keegi vaikselt üle lume sammub,
seljas kott ja valge habe ees.
Kõigile ta tuttav juba ammu.
Uksest sisse astub jõulumees.
Jõulueelne sigin-sagin
jälle rikub rahu,
mina ainult tulin-nägin
valgus hinge mahub.
Vaatan küünlaleegi valgust
kuulen kellalööke.
Ootan uut ja puhast algust
hõrke maitsvaid sööke.
Tunnen et on olla hea
oma kodus soojas.
Tuleb päev mil maailm teab
sündind armastuse looja.
Jõulukinki ootab iga väikemees,
loodab leida kinki kuuse ees.
Vargsi jälgib kuusepuud,
kuldses säras taevas kuud.
Kui käes on lõpuks jõulupäev,
väike mees see kuuse juurde läeb.
Enda rõõmuks kinke näeb,
"See maailma toredaim päev"
mis on maailmas ilusaim aeg...
see on ju jõuluaeg
kinke saame,salme loeme
salli jõuluvanale koome
Oled ärkvel, mõtted mägede lumes.
Oled tärkvel palgest, mis tume.
On tulevik kasvanud möödunu tööst.
On ilusaim lill tõusnud sügavast haavast.
On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas.
Seob rohelist sina, ja punast on hallis,
on teadmatult leitu tundmatult kallis.
Ei saa keegi asendada kedagi,
see paik ei jää enam kunagi samaks.
On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas.
Kui maalime pilte valevast valust,
võta vastu nüüd kõik, mida eales palund.
Meiegi läeme igaüks oma teed.
Kord lõpevad päevad suvises lõõmas.
On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas
Maailm usub jõuluvana,
Jumala lapsed Jeesuslast,
ometigi südant tühja muuga
Sa ei täita saa ,
kallis tõtta Jeesu juurde ,
Temal rõõm on Sulle suur.
Uue aasta eel.
Jõulud on möödas,kuid hing on veel hell,
kauem,et kestaks see tunne!
Armastust otsi sa enese seest-
paremaks saada me võime.
Aasta on lõppemas,tulemas uus,
mis ilusad plaanid seks tehtud!
Peaasi see, et algame endast,
kõik maailm siis helgemaks muutub.
Uskuge mind,ei taha ma mitte
roosasid prille kanda
vaid usun,et headus kord troonile saab,
kui ainult tal võimalus anda.
Kui tunned et kipitab kurgus
ja meel on lõpmata kurb.
Kui tunned, et laugude varjus
on soolane pisaraturd
Kui maailma soolases pihus
on südamel jäiselt külm
ja nurjunud tegude sisus
on sõitnud su mõtetetõld.
Siis sõber,
naera me hea sõber.
Naera ilmale otse näkku
ja soojus su soontesse tuleb,
mida rohkem sul naeru jätkub.
Muuda ennast
Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!
H.Runnel
Ilma naisteta on kurb maailm,
kaunil naisel puhkab mehe silm,
naise kavalus, see mehi hirmutab,
kuid kaval naine - see on võrgutav.
Naine ajada võib segi mehe pea,
nii kiirelt, et mees isegi ei tea,
et naisest saanud on ta kokaiin,
mis vaese mehe meeled segi viind.
päkapikud lõbusad
jõuluvanad lõbusad
rändavad maailmas ringi
viivad igaühele kingi
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.