Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
Vaikselt langeb lumehelbeid, särab tähevöö
rõõm ja rahu südames, kui on jõuluöö.
Üks aasta vaikselt ukse suleb
ta puudutusest link veel soe.
Uus juba hõisates ta järel tuleb,
ei möödunu tal midagi ei loe.
Kuuselõhn ja küünlatuli,
kust see päkapikk küll tuli.
Kas ta ehtne on ja elus?
Või ehk lõbus mäng me elus.
Parem midagi ei päri,
kuni usud- on ta päris.
Päkapikk toob kenad kingid,
õnne rõõmu aasta ringi
Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.
Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.
Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.
Õhtul enne jõulupühi vaatasin, et suss on tühi. Öösel katsun - küll on kole, mitte midagi ei ole! Hommikul kui silmad avan, panen sussidesse jalad. Süda mul ei anna rahu, mõtlen, miks nad siis ei mahu? Äkitselt läks rõõmsaks meel sussi sees on teised veel!
Soovin sulle ilusat jõulu aega,
et su soovid kõik täituksid!
Et sul kinke oleks palju
ja häid soove kuhjaga!
Minu soov ei täitu kunagi..
Olen üksi kodus ja
kuulan õue hääli,
akna taga puhub tuul
ja vihma sajab vastu klaasi.
Südames on kurbus,
külm ja kõle on olla..
Olen oma mõtetes
ja unistustes suurtes..
Kuid on ju jõulu aeg
ja mul ei ole seda tunnet,
et jõulu aeg on käes..
Peagi saabub aasta uus,
kuid siingi midagi ei muutu,
kõik jääb ikka nii,
nagu oli eile...
Nüüd on väljas juba pime,
aknast midagi ei näe.
Aga kuhu külaline,
ometi nii kauaks jääb?
Jõuluvana-naljanina
haaras kinni lauajalast
laualina kärises,
sült-see laual värises.
Kuid katki ei läind midagi
ja nii käis pidu edasi.
Üks aasta vaikselt ukse suleb.
Ta puudutustest (ukse)link veel soe –
ta järel kohe teine tuleb
ning eelnev talle midagi ei loe …
kuuseoks ja küünlatuli...
Kust see Jõulutaat küll tuli?
kas ta ehtne on ja elus
või vaid lõbus mäng me elus?
Parem midagi ei päri-
kuni usun, on ta päris!
Täna ma jutustan karuotist
kes kukkus välja kingikotist,
kukkus mauhti saanilt maha
saan se kihutas metsa taha.
Karuott saanile järele astus,
teel tuli keksides jänes vastu
kuulnud et hädas on mängu karu
haaras ta karu ja tormas kui maru .
Varsti ta pusiski salamahti
tegi tuttava koti suu lahti,
taas oli karu koti sees
kus teda ootasid sõbrad ees
Jõulumees midagi sellest ei tea
nägu tal naerul ja tuju on hea
Nii hea on kedagi oodata,
nii hea on midagi loota ka,
et tuleks lumi, mis kuhugi kadunud,
et tuleks Päkapikk,kes vargsi hiilinud
ja Jõulud saaks säravalt alata!
Aastad tulevad
aastad lähevad-
ajal on alati rutt.
Minnes nad viivad,
tulles nad toovad-
kuid alati midagi uut...
KODUTEE
Küünlatule võbisev leek
sütitab valguse pimedal teel.
Kaugele mõtete tiivad sind viivad
Ootuse ukselukku aeg riivab.
Midagi meenub, midagi hella
koduakna tulest ja aisakellast...
Keegi viipab vana akna ruudul,
se viibe hinge soojalt puutub.
Viipaja soovib jõuluöös,
et iga rändur leiaks koju tee.
Lumiste luhtade valgusest
silmad veel vidus,
keegi otse mu nina eest
põõsasse vidus..
Keegi üksikult pihlapuult
külmunud marju otsib,
keegi kusagil kaugemal
koorepragudes toksis,
keegi pesa-puul hoolega
kollast kasukat harjab-
lumine vaikusalati
eneses midagi varjab.
Möödub üks aasta,
uus ootamas ees,
läheb midagi mööda,
miski tulemas veel.
On millegi lõpp ja millegi algus,
saatku alati kõiki jõuluvalgus!
Ära karda midagi,
et aasta jälle edasi.
Istu voodi servale
ja võta kallim kõrvale
Jõuluvana kavalpea,
mitte midagi ei tea.
Päkapikult palub abi,
et saaks eksamilt ta läbi.
Igal aastal, kui süütame küünlad,
me soovime midagi head,
et jätkuks meil armastust, tervist ja õnne,
et keegi meid sõbraks peab.
Vaikne hämar jõuluhommik..
Jõuluvanal jalas kummik..
Igal aastal detsembris pori...
Ära teda midagi sa nori...
Ole õnnelik,kui kingi saad...
Mööda maad ju ei sõida saan....
Sest lund ju pole...oi oi oi oi kui kole......
Häid jõule:D
Ei oskagi soovida midagi muud,
kui päeviti päikest ja öösiti kuud.
Et arm püsiks värske ja kaasa truu,
eks inimlik õnn siis olegi suur.
Tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd
ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut
igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest
ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa
teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik
ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal
kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd
J.Kaplinski
LEBAN VOODIS KUIGI VOODIT EI OLE.
PANEN TEKI PEALE JA OLEN UINUNUD JUBA.
SA TULED LÄHEMALE JA SOSISTAD MULLE KÕRVA.
MIDAGI ???...
MU KEHA KATTUB KÜLMA HIGIGA
JA ERUTUSEST PEKSAB MU SÜDA.
aga MA EI KUULE SIND-
SEST SEE ON UNI MITTE SINA!
"Puhh?" küsis Notsu
ja võttis Puhhilt käpast kinni.
"Mis on?" küsis Puhh.
"Ei midagi, lihtsalt kontrollisin,
kas oled olemas!"