Tühjus – needus!

Mu ellu, needus, ilmus, kõrgeim,
meel tal visalt magus, kargeim.
Mu tundeid raputas, segaseid,
mu mõtteid röövis, sogaseid.

Tuimana värvides, olesklen, piiritus,
värvides, kus kõik kahvatu kui, kiiritus,
mille hinnaks kalleim varandus, eluke,
ning rangelt sügavikku maetud, iluke.

Tung tulevikku, mind elul hoiab,
pilk minevikku, mind hirm leiab.
Olevikus, needus ähvardavalt anub,
kui kaotaksin kõik, ta ju palub.

Armsaim olevus, mu ellu, saabus,
segaduste maile, mu kalleim, maabus,
eemale peletades, needust, kurja,
säästes mind, sasis tühja plaanid nurja.

Värvid taastudes sätendavad, elust,
Nii värske näib elu, mis täiuslikkust, ilust.
Loob maalilise pildi, mu kalleim, sära!
Ning mõtted, mis uued, ei tunne ära!

Kairi Kuusemaa