WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Sünnipäevaks
kingi mulle kivi -
naljakas ja augukesi täis.
Tean ju küll
et külmal südatalvel
naljalt seda otsimas ei käi.

Sellepärast
ongi mul nii põnev,
kui sa suvesoojas
seda meeles pead.
Võib ju juhtuda,
et ükskord leiad mõne,
mida isegi ehk
eriliseks pead.

Sünnipäevaks
kingi mulle kivi.
Lille närtsimine
ängistust toob vaid.
Las siis meenutab
see ränisilmne rivi -
iga aastaga ma tugevamaks sain!

Lea Tabur


Hinne: 6.7/10 (82 hinnet )

tundmatu (09.01.2008)

Peale eilset pidu:

Mõnel meist tuikab pisut veel pea
ja mõni eilsest kõike ei tea,
mõni viina maapõhja neab
ja mõni mõtleb, et mehed on sead.

Mõni nutab, et välja läind lokid,
ja mõni otsib, kus on tema sokid.
Mõni viimset raha kokku klapib
ja mõni arvab, et elu sakib.

Mõni lubab, et enam ei joo
ja mõni, et võõraid naisi koju ei too,
mõni toimunust puzlet loob
ja mõni armukolmnurka koob.


Hinne: 8.3/10 (4 hinnet )

Mammu (09.01.2008)

sõber nutab ole pai.
puhu peale
tee tal pai.
valu üle läheb
tal,mängida
ta nüüd
siis saab.


Hinne: 6.6/10 (5 hinnet )

victoria (03.02.2008)

Täna isa lennutab lohet
ja ema teeb maasikatorti,
ei saja lund ega rahet,
vaid komme tuhandet sorti!


Hinne: 4.3/10 (7 hinnet )

Aina (24.08.2008)

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...


Hinne: 8.0/10 (24 hinnet )

Marika (04.10.2008)

Mis vahel mu närve nii sööb,
kui mu ümber pole kedagi,
ja vaikne on maa...
Miks mõtlen veel sulle,
kus oled, mida teed,
ja kas ootama sind peaks veel..??

Nii üksi ja vaikus mu hinge paitab
teades et on olemas sõpru,
nagu sina mulle oled,
eriline ja hea, kelleta ei saaks..,
sest lubasin sulle,
et ei unusta iial sind ja jätan su südamesse,
kuigi valu teeb hing...

Tahaksin vaikust, et olla rahus,
kuid vaikus meenutab mulle sind..
ja see pole sama
mis ta enne oli...
vaikus ilma sinuta,
on kui päev ilma päikseta,
mis hall ja must, ning mõtetu...


Hinne: 9.0/10 (2 hinnet )

Marika (07.10.2008)

Jõuluvana hall ja hea,
kuskil on ju sinu pea.
Otse sulle silma vaatan,
sina pole mingi saatan.

Annad mulle siis kommi,
firmamärk meenutab pommi.
Mina seda ei karda,
annan sulle grillivarda !


Hinne: 4.1/10 (15 hinnet )

Davor Tamm (07.12.2009)

Luuletus on meie sees
meie ümber ja meie ees
Ta naerab ja nutab koos meiega
ta laulab ja tantsib koos teiega
Ta elas siin ja elab veel
ta ei lähe ära veel
Luuletus on meie sees
meie ümber meie ees


Hinne: 6.4/10 (5 hinnet )

Mariette (07.12.2009)

Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää


Hinne: 7.9/10 (18 hinnet )

Elss Marta Raidmets (09.12.2009)

Armastus suudleb sind suule,
armastus lennutab sind tuulde..
Armastus ei küsi vanust,
armastus see pühib jalust


Hinne: 9.1/10 (16 hinnet )

Kertu (29.03.2010)

Ajalooline komme

Seinad räägivad aegade lugusid,
räägivad rahvast, tegudest, olnust.
Lagi painutab mind siin kuulama,
Sinust, ja minust, ja kõigist meist.

Ajad tulevad, on ja olid,
vahet pole- kas eile või homme.
Märgid seinal värsse lugema suunavad,
kaasaegsusest maha jääb ajalooline komme.


M.T. 2009a. Talllinn


Hinne: 8.9/10 (7 hinnet )

Monika T. (20.10.2010)

Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.

Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,

Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.

Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?

Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .

Ja sa usud jälle.

Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.

Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.

Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.

Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,

ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.

Mu arm.


Hinne: 9.6/10 (9 hinnet )

Tanja Kookla (10.12.2010)

Armastus suudleb sind suule,
armastus lennutab sind tuulde..
Armastus ei küsi vanust,
armastus see pühib jalust


Hinne: 8.3/10 (23 hinnet )

toomas (08.03.2011)

Iga kord, kui kallab vihma,

siis tea, et mõtetes ma olen Sinuga.

Sest taevas teab, et Sind näha ihkan

ja ta nutab koos minuga.

Iga kord, kui taevas särab kuu,

siis tea, et igatsen Su naeratust ja Su silmi –

vaikselt Su nime sosistamas suu,

Sind taaskord kohates mõtlen: On see unes või on ilmsi?


Hinne: 9.3/10 (8 hinnet )

Maarja (06.07.2011)

Meenutades vana-vanemaid

Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve,
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkke tule paistel puhati.

Oma eluteed koos alustasid,
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada ning
piibli tarkust järgida.

Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi neid meile veel meenutab.


Hinne: 9.4/10 (15 hinnet )

Triin (16.11.2011)

Meenutades vana-vanemaid

Minu vanaisa ja vanaema
ammu siin koolis käisivad.
Küla simmaneid ning suve
koos nautisid nemad.
Ehast koiduni jalga keerutati,
pika päeva siis tööd rabati.
Kuupaistel Jõksi järve ääres
lõkketule paistel puhati.

Oma eluteed koos alustasid
kirikus seda ka kinnitasid.
Ei sõda neid lahutada suutnud
ega eluraskus armastust muutnud.
Oma lastele jagasid kõike nad:
elu, armastust, ja oskust elada,
õnne ja raskusi jagada
ning piibli tarkust järgida.

Kõrges eas nad meie seast lahkusid,
elutolmu jalgelt pühkisid.
Nüüd kabelis koos nad puhkavad,
vaid hauakivi neid meile veel meenutab.


Hinne: 7.0/10 (18 hinnet )

Triin K (21.11.2011)

sa tulid sell ööl
ja embasid mind
ja ikka sa ei tea,
et armastan sind
nüüd oled sa läind ja nutab mu hing
ja ikka sa ei tea, et ARMASTAN SIND !


Hinne: 9.1/10 (16 hinnet )

lisnne (20.02.2012)

Sillerdus

Sillerdab päike me meeltes
päev puhkamas öö vaikuse linnas
on kusagil peidus ka äike
otsima teda ei taha me minna
sõnu ritta seada on lihtne
neis fantaasia lennutab meid kuule
mõte võib vahel olla nii ihne
et ei lase kauneid sõnu me suule
tunded võivad keerelda õhus
nii kerge on eksitada neid
ja siis on liblikad parvena kõhus
kui üles on leidnud nad meid


Hinne: 6.3/10 (4 hinnet )

Loone Astula (09.01.2013)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww