Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.
Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.
Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.
Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.
Lasin kaardi ,jõulukaardi,
supsti kollasesse kasti,
jõulukaardil ilusasti,
oli päkapikku mikk,
arvasin,et nutma hakkab,
tema istus kastis vakka,
küllap päkapikke seal,
oli mitme kaardi peal,
jooksid ringi mööda kasti,
viitsid aega parajasti.
Lasin kaardi, jõulukaardi
supsti kollasesse kasti.
Jõulukaardil ilusasti oli päkapikk
puraviku-mikk.
Mõtlesin, et nutma hakkab
tema istus kastis vakka.
Küllap päkapikke seal
oli mitme kaardi peal.
Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.
Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.
See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.
Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.
Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.
E.A.Poe
Kui jääks ära külajutud,
nutmata jääks mitmed nutud,
ainus koht, kust kitsas king
kui see kaoks saaks rahu hing.
Õues sadas lumi,
kõigil kadunud on uni.
Õues lõbus trill ja trall,
pähe lendab lumepall.
Varsti hakkab keegi nutma,
tuppa kiirelt ruttab.
Ema hakkab lohutama,
teised õues nohutavad.
Kaisutab karu väike Lea,
Maailma raskusi ta ei tea.
Jookseb ülesse kõrgest mäest,
kui äkki kukub karu käest.
Hakkab nutma tüdruk väike,
kadunud on taevast justkui päike.
Võtab karu sülle ta,
pühib pisarad samas ka .
Õnnelik on lapse elu,
kui ta kõrval armas lelu.
Kui näed sõpra nutmas, kingi talle naeratus, mis tõstab ta kurba tuju! Kui näed sõpra hädas, siis aita teda oma südamega !
Sina ja mina.... =)
Mere ääres kõnnin ma,
kui nutma ajad sa.
Alkohol mind naerma ajab,
kuna vihma kohutavalt sajab.
Bussis ma sinuga olla sooviks,
sest maasikaid ma süüa prooviks.
Musi sulle teen,
Kui päikesest ma keen.
Päike paistab, ilm on soe,
kallis mulle põue poeb.
Tuule kohinat ma kuulen,
ja musi teen suule.
Romantika tundub see õhtu,
kui toit läheb kõhtu.
Ilus mul oled sa,
kui vaid äge olen ma... =)