WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

JÕULUD SOOJAL MAAL
LEELO TUNGAL

SOOJAL MAAL EI OLE LUMEMEMMESID,
JÕULUKUUSKE KEEGI SEAL EI EHI…
ÕNNEKS ON SEAL OMETIGI EMMESID,
ISSISID JA IGASUGU MEHI,
KES KA TEGELEVAD JÕULUTÖÖDEGA,
ÕNNEKS ON VIST SEALGI PEOD JA PILLID.
PÄKAPIKUD KÄIVAD NIUDEVÖÖDEGA,
JÕULUVANAL EES ON PÄIKSEPRILLID.

PÕHJAPÕDRA ASEMEL ON ANTILOOP…
TSS! EI TOHI EHMATADA TEDA –
MUIDU PANEB PLEHKU!
SÕBRAD, SEE ON HOOP,
KUI TA JÄLLE KAOB KOOS KINKIDEGA!


Hinne: 6.6/10 (13 hinnet )

M Moor (06.12.2007)

Kui jõulud on möödas ja
näärid on läbi,
siis ometi tubli tükk talve on ees.
Näe, kuuse peal külmetab kõhnuke käbi,
jääkülmad on seemned ta soomuste sees.


Hinne: 8.5/10 (4 hinnet )

Janne (06.12.2007)

Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.

Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.

Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.


Hinne: 9.0/10 (1 hinne )

Zipzic (08.12.2007)

Nüüd on väljas juba pime,
aknast midagi ei näe.
Aga kuhu külaline,
ometi nii kauaks jääb?


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Helina Vares (15.12.2007)

Kauneid Jõule sulle, kes sa kaugel oled
kes sa üle mõne aja ikka meelde tuled.
kes sa hetkel oled hinge ligi,
keda nüüd ei näe, kuid mõistan ometigi
keda muidu summas tähele ei pane...
kauneid jõule, armas,
kauge lähedane...


Hinne: 9.5/10 (2 hinnet )

hannela (13.12.2007)

Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.

Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...


Hinne: 8.4/10 (8 hinnet )

kiss (13.12.2007)

"Jõuluvanale"

Piparkooke krõbistades
pähe tuli mulle,
väikse jõulusalmikese võiksin teha Sulle.

Panen sinna karge lume,
suure jõulupuu,
lisan punapõskse jume
kuldse näärikuu.

Jõuluvana kobistades
tuleb ukse taha,
oma pungil kingikoti
viskab kohe maha.

Valmista siis Sina talle
ilus jõulusalm,
pane sinna mida tahad,
pane päike, pane palm.

Ometigi ilusaimaks
jääb meil jõulusära,
särisevad vorstikesed,
rõõmust rõkkav kära!


Hinne: 7.7/10 (3 hinnet )

Sirli Mägi (13.12.2007)

Ma olen põlvini lumes
ja sokkidel augud on sees
vesi läbi jalatsite tuleb
ikka veel ootan, jõulumeest

Vana, kuhu jääd siis?
Vaata, mul on juba kasvand habe
olen kaua oodand siin
sa vist pole ikka väga lahe

Lapsel nüüd kopsupõletik
jõuluvana, see tulemata jäigi
ometi on laps päris õnnelik
vähemalt haiglas külas käidi


Hinne: 5.3/10 (3 hinnet )

Martin (13.12.2007)

NAERATUS

Pliiats hetkeks peatub suus
Sùda kinke ihkab
Väike tùdruk òhinal
jòulusoove mòtleb:

Olen saanud juba nònda suureks
et mu suusad mulle jäänud väikseks
neid ma kohe tòesti uusi vajaks...
Minu uisud alati on teiste vanad
kui saaks ùkskord päris omad..

luitund värvikarpi silmates
märkab, pliiatseid sealt kadund,
osal terad katki, mòned jupiks jäänud

Tahaks saada päris uue karbi
et vòiks teha oh mis kauni pildi!

Ometi ùks soov veel sùdames.
Läbi akna pilgu suunab tähistaevasse
ja siis kogu hingest lausub oma jòulusoovi:

Ah, kes teab kas tuleb ùldse talve –
igal aastal polegi ju suusailma
kui vanadele uiskudele paneks valged paelad
näeks nad välja kohe nagu uued

siis saaks sellel aastal veel ka ilma läbi
ja pliiatseid ehk saaks ka edaspidi
ja tea, kas ongi tuju joonistada...
AGA
KUI VÓIKS INGEL TULLA SIIA ALLA
RÒÒMUSTAMA MINU ISA – EMA

NENDE PALGEILT KUI NÄEKS NAERATUST
NENDE KESKEL KUI NÄEKS ARMASTUST
KINKI SUUREMAT EI OSKAKS UNISTADA.
SIIS MUL ALLES OLEKS MIDA JOONISTADA....


Hinne: 6.0/10 (1 hinne )

KAJA (14.12.2007)

Oled Sa olemas jõulutaat:
Oh,et sa oleksid
Oled Sa tulemas jõulutaat?
Tahan,et tuleksid.
Ära poeta,ma palun Sind
Kingitust patja alla.
Ära soeta,ma sõnun Sind
kingitust kuuse alla.
Tule ise,et oleksid tõelin tõde.
Tule ometi,
ootame mina ja õde.


Hinne: 6.0/10 (4 hinnet )

Külli (16.12.2007)

Maailm usub jõuluvana,
Jumala lapsed Jeesuslast,
ometigi südant tühja muuga
Sa ei täita saa ,
kallis tõtta Jeesu juurde ,
Temal rõõm on Sulle suur.


Hinne: 4.0/10 (5 hinnet )

leo (24.12.2007)

olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.

Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.

Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.

Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.

J.Viiding


Hinne: 6.8/10 (4 hinnet )

tundmatu (08.01.2008)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Ootab, ootab jõuluaega iga kodu, kool
jõulutaat on helde käega tõesti igal pool.

kirju saab ta sajas keeles,
neid on terve tonn
kuidas ometi tal kõigi soovid on.


Hinne: 7.4/10 (5 hinnet )

Teele Trossmann (23.12.2008)

Naerul sui jooksevad lapsed
mööda aasade rohelist merd
rõõmu täis on südamed neil
ütle, kust on nemad tulnd?
'
Naerul sui käivad paarid
mööda tänavaid halle ja väikseid
käest kinni hoiavad nad
nende naer välja toob päikse

Naerul sui jalutab vanamemm
väike koerake järel tal käib
tema mees on ammu surnud
ometi nii õnnelik ta näib

Tõsise näoga ringi käin mina
ei päike mulle tee pai
õnnest puutumata mu süda
ütle, kus minu naeratus sai.


Hinne: 4.3/10 (3 hinnet )

Sannu Suicidal (13.10.2009)

Millele ei ole loodud sõnu

Justkui sametpehme uduteki sees,
ei saa silmi avada,
tundelummus keeb kuumas kehas,
äraütlemata kirehoovus sinus endas.

Vahuselt lainetab ta üle naha,
õrnemast-õrnemat loodusallikat
üle kaela, õlgade ja seljajoone,
suudlustega sulatada tahab.

Roosa-roosilised hetkeminutid,
mis on okkaliselt kibevalusad,
ometigi allutame neisse,
ürgnaiselikud iluvalunaudingud.

Kirjeldamaks kõike seda,
millele ei ole loodud sõnu,
teab vaid naise süda,
kui tundnud on ta kiretormi tõusu.

Sooja süleluse leekivad lilled
kasvavad õrnas puudutuste vihmas,
hellituste ookeani ääretu avarus,
looritab sinu keha armulõõmas.


Hinne: 6.5/10 (6 hinnet )

Mailis (20.11.2009)

Hommikul kui ärkasin,
kala aknal märkasin.
Jalad alla saanud ta,
läks nüüd õue jalutama.

Kala riidesse end pani,
ütles "see pole nali,
kala ometi ju ka,
tahab õhku hingata"

Läks nüüd jõe äärde ta,
ütles "lähen ujuma.".
Ema kaldale tal tuli,
ise oli väga kuri.

Ütles "tule koju kohemaid"!
Ise olles pisarais.
Kalake enam välja saand,
ega näinud õhku maad.


Hinne: 6.4/10 (5 hinnet )

Mariette (07.12.2009)

Naine võib olla kui
lumelill
külm, kaunis ja kauge

naine võib olla kui
äikesepilv
tormi toov, ometi raugev

naine võib olla kui
päikesepai
hele ja valge ja soe

naine võib olla kui
südamekell
pulsi mis elusaks loeb.


Hinne: 9.9/10 (30 hinnet )

Tania Aland (08.03.2010)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Ma ei lubanud Sind endale südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Kuid ometi tungisid mu hinge sügavasse -
leidsid ülesse selle, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
aga jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Ma tundsin esimest korda elus, et olen vaba,
tekitasid tunde, et olen Su jaoks kõik, mida otsinud olid..
Kuid tegelikult teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäin iseenda valmistatud lõksu - teenisin ära Su põlguse.
Tahaks vaid ravimit, mis mu südame terveks teeks,
kuid jäin põlema kadunud hingega pisarate põrgusse . . .


Hinne: 5.9/10 (7 hinnet )

Maarja (06.07.2011)

Eikellegimaa-kus see küll asub?
Ei tea, pole kuulnud ega näinud.
Kas seda üldse otsida tasub?
Siiani pole seal keegi käinud.

Kuid ometi olin mina see,
kes leidis tee tollele maale.
Mu avastus on kui pärlikee,
mis paneb laulma kauni hääle.

Eikellegimaal olen ainus.
Laulan seal, mõtlen, lihtsalt elan...
Jaa, seal ongi tõeline vaikus.
Mu kauneid mõtteid taevas neelab.


Hinne: 9.0/10 (4 hinnet )

Janika Talvar (19.08.2011)

Su silmade sinine värv
naelutas mu paigale.
Nad särasid
kui uue energia allikad.

Su silmades peegeldus elu.
Kurjus neeldus.
Kõik mõtted olid Su pilgus.
Neid lugesin kui raamatut.

Su silmadest sai mu unelm.
Kõik tundus nii kättesaamatu,
kuid ometi lähedal.
Nüüd mõistan vaid üht:

Su silmad olid kõiges süüdi.


Hinne: 7.7/10 (6 hinnet )

Janika Talvar (12.08.2011)

Ma polnud kurb,
kuid vajasin abi.
Su lohutav sõna
päästis mu piinast.

Kõike, mis ütlesid,
teadsin juba enne.
Siiski peitus Su sõnades võluägi,
mis muutis mu maailapildi.

Su sõnu ootasin ammu,
kuid ometi tulid need ootamatult.
Sest ma ei teadnud,
et unistused täituvad.

Su sõnad olid need,
mis mu terveks tegid.
Nüüd tead, et Su sõnadest
sai uue tee algus.


Hinne: 9.3/10 (7 hinnet )

Janika Talvar (19.08.2011)

Kord ootasid väljapääsu sõnad mu huultel:
Ma Armastan Sind!
Nad olid kaunid ja soojad,
kuid ometi muutusid nad pisarateks
ja voolasid mahajäetud sõnade järve.
Miks?
Sest ma ei saanud
neid sõnatuid sõnu Sulle öelda.


Hinne: 7.6/10 (7 hinnet )

Janika Talvar (03.09.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww