Oska armastada,oska salata,
oska leida ning otsast alata,
oska naerda ja pisaraid valada.
Teistele kaasa tunda,halada
oska v9idelda,v9ita ja
vihata, t9de otsida,pettust
vihata,oska muinaslugu
leida,imet tabada
9nne hoida,elada vabana.
Oska armastada,
oska salata,
leida ning otsast alata.
Oska naerda
ja pisaraid valada,
teistele kaasa tunda ning halada.
Oska võidelda,
võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasjutumaad leida,
imet tabada,
õnne hoida ja elada vabana.
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Oska võidelda, võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasmaad leida,
õnne hoida, elada vabana
ja kui vaja ka otsast alata!
Minu päev
Algab otsast jälle päev,
kena päiksetõusu nüüd sa näed,
ütled"Tere hommik"
"Ema, palun anna kommi"
Mina olen maiasmokk,
püüan ise olla kokk.
Usinasti kooki teen,
vesi ütleb mina keen.
Kook nüüd kiirelt küpsema,
"Loe raamatut" ütleb ema.
Mina vastan ei ma saa,
külalisi ootan ma.
Külalised tulevad,
kõrbe lõhna tunnevad.
Mina jooksen kööki taas
avaneb nüüd ahju kaas.
Kõrbenud kooki nüüd ma näen,
hukka läinud on mu päev.