Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.

Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.

Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.

Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.

Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.

Lumiste metsade lõhnad
elavad nääripuus.
Põlevad südaööl küünlad –
aasta nüüd algab uus!

Jõuluõhtu

On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.


15.detsember 2004.a.

Saab üks aasta varsti läbi,
aga meie ootame,
silmitseme kuusekäbi,
aknast välja vaatame.

Õhtul pimedal ja valgel
kuusel küünlad põlevad.
Salmid selged, puna palgel-
lapsed, jõulud teulevad!

Säraküünla särisedes
rõõmukene rinda poeb.
Hääle kergelt värisedes
väikeveli salmi loeb:

"Tornikella kauge kaja
kaikumas kesk talveööd.
Looja, õnnista ja hoia
kodurahu, päevatööd!"

Pea on tulvil vaikseid mõtteid.
Kui pühapäevahommik käid mu ees.
Ma otsin sinu silmist lõkkeid,
need lõkked põlevad su südames.

Tunded on kui antud lubadus -
rasked, lohisevad vastu maad.
Armumine on mu suurim vabadus.
Anna mulle andeks, kui sa saad!

Meie armsa maja juures,
kerkind lumehanged suured.
Meil jõulutuled põlevad,
sest jõulud varsti tulevad.

Nüüd purikaid võib limpsida,
ja paksus lumes vantsida.
Kui enam vantsida ei taha,
pole üldse mõte paha
minna tuppe kus hea ja soe.

Jõuluhõngu tuba täis,
jõuluvana külas käis.
Nüüd me kinke teeme lahti,
muuks meil pole enam mahti.