jõulutaevas paistab kuu,
unisesd on pöösad puud.
vaikib loodus seisab töö,
saabunud on jõuluöö!
Väljakul on Jõulupuu
Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.
Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.
Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
Ju paistab vastu eha põhjavalgus;
kuu tõuseb hõbehelgil ülesse,
kesk taevast udu õrnus, Linnutee,
ja tähed ilmuvad... ja ööl on algus.
Puud seisavad kui valged kujud salgus,
pärg pandud pähe iga põõsale.
Õhk selge, ilm nii armas, vagune,
et unub talve karedus ja kalgus.
Ja iga kulukõrs, mis haljas lehtes
ei suutnud suvel aasalt õitseda,
vaid kõigist nägemata närtsis seal,
nüüd härmas, nagu hõbedases ehtes
autähtedega kaetud otsata...
Kuukiired mängivad ta kuue peal.
Täitsa minu enda luuletus, just mõtlesin välja:
Sätendava lume sees
sammub punakuues mees,
seljas pungil kingikott,
peas on härmas mütsilott.
Eide kootud paksud kindad,
käsi soojendamas kindlalt.
Astub vana kindlat rada,
meel on rahul, süda vaba.
Juba piparkoogilõhna haistab
metsatuka tagant paistab,
taadi sihiks olnud tare,
aknal ootel lastepere.
Uks läeb suure hooga valla,
lapsed tormavad kõik välja
tervitama härmas vana,
Jõulutaat on külas täna!
Päkapikul graafik tihe,
jalgeall on tee nii libe.
Jookseb siia jookseb sinna,
vaatab kuhu poole minna.
Ühest aknast paistab kuusk,
sinna tuleks viia suusk.
Teises tulukene ere,
seal on koos ju kogu pere.
Ema tahaks saada kooki,
isa jälle vägijooki.
Lapsed ootamas on komme,
olgu, sinna lähen homme.
Kätte ongi jõudnud hommik
otsa saamas jõulukommid.
Õhtul jälle algab töö
kuni saabub jõuluöö.
üksi kodus istub juss
akna laual väike suss
elutoas on jõulupuu
väljas paistab hele kuu
LÕPEB KOOLI TALVEUNI!
Imevaikse sahinaga
pilvist alla langeb lund.
Lume all maamullas aga
lillejuured näevad und.
Härmas pärna okste vahel
paistab mingi tume laik.
Kas sa tead,et seal on kahel
hakil mõnus elupaik?
Koolimaja suur ja hele
seisab pärna alleel.
Praegu paistab kõikidele
vaikselt uinuvalt ta veel.
Aga oota hommikuni -
kõik saab teiseks üleöö!
Lõpeb kooli talve uni,
algab koolilaste töö!
/Leelo Tungal/
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.
jõuluvana suur ja lai
kuhu saaks ma teha pai.
siin on habe seal on muud
taevas paistab kuu
Oh seda ilusat jõulukuud
oh seda toredat jõulupuud
lund ei ole
ja libe on maa
jõulutaat roomab
ei käia ta saa.
Arvab, et läinud on kondid ja luud
keerab siis metsa ja otsib üht puud
keppi ja vitsa vist läheb tal vaja
tuledes paistab seal eemal üks maja.
JÕULUMEES KUI HAKKAD SA
SÕITMA KINGIKOTIGA.
LOODAME, ET JÕUAD RUTTU
MUIDU PÕNNID JÄÄVAD TUTTU.
AADRESSI SUL ANNAN KA
LOODAN, ET EI UNUSTA.
PAISTAB MAJAKENE SEAL
JA KAKS KUUSKE AKNA PEAL.
KOER KA ÕUES,
KUID TA TEAB.
KEDA SISSE LASKMA PEAB.
VITSAKIMP SEE VÄIKE LISA
MUIDU PÕNNID TEEVAD KISA.
Mul on valmis jõulusoovid:
laual olgu piparkoogid,
vahvad jänkud mitmes reas
valged lumemütsid peas.
Kuuse tagant paistab sebra.
Miks küll aina ruttab tema?
Külmapelglik on ta meel,
jooksujalu põgeneb.
Karu vargsi koopas püsib,
ei jõulutaadilt kinke küsi.
Vastu talveaega pikka
jõuluund ent näeb ta ikka.
Mu jõulusoovid mitmes reas
piparkoogimütsid peas.
Nüüd taas kord teele saadan neid,
et rõõmu jaguks südameil.
kuna eesti on väike,
paistab seal päike.
aga venemaa on suur,
siis on seal kõva tuul.
ning maa on ümar,
ja seda valvab jumal.
Kodus mul on olla hea ,
sõna "Kodu" on mul peas .
Aias lilled peenral reas ,
mina kõnnin nende seas .
Õues paistab soe päike ,
hüppab murul jänku väike .
Minu kodupaik on see ,
armas , väike , hubane ..
Õues paistab päike,
aga tuul on väike
lapsed on õues,
lehed on põues
LÕPEB KOOLI TALVEUNI!
Imevaikse sahinaga
pilvist alla langeb lund.
Lume all maamullas aga
lillejuured näevad und.
Härmas pärna okste vahel
paistab mingi tume laik.
Kas sa tead,et seal on kahel
hakil mõnus elupaik?
Koolimaja suur ja hele
seisab pärna alleel.
Praegu paistab kõikidele
vaikselt uinuvalt ta veel.
Aastaajad
1.kevad:
Kevadel on väga ilus
keegi pole enam vilus,
päike paistab rõõmusmeel
ojake voolab teel.
2.suvi:
suvel on nii mõnus soe
heina kuhjas peitu poen,
maasik mari on nii hea
hüppan vette üle pea.
3.sügis:
sügisel on vihm ja tuul
lehed langevad kõik puult,
seeni metsast korjan ma
väga suure korviga.
4.talv:
talv on külm ja jõle
kuid ta pole jäle,
ostan endale uued uisud
mind ei sega külmad tuisud.
päike rõõmsalt paistab
laps röömsameelselt hõiskab
sest käes on vaheaeg hea
enam koolis käima ei pea
hommikuti vara tõusma ei pea
õppimisest midagi ei tea
elu õnnelik näib
ja sõpradega väjas käid:
Öö
Mustendav taevatühjus paistab,
aeg helenadavat kuud paiskab,
siia - sinna, kuid ta jääb,
su silme ette kui sulatamatu jää.
***
Ööpimeduses, kui pilved läinud,
kaugel - kus ei hinge enam jäänud,
sa hingad sügavalt öörahu vaikust
ja tunned kuidas see äratab kartust.
Õhkad taevaavarusse, kus tähetapid läigivad
ja mõtled kõigele, mis elus jäänud kõigest näiv.
Üks koerake
..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.
Jõulud Käes
Õues lumised on puud ,
taevas läigib üks kuu .
Suvel paistab päike ,
talvel kuusk on hirmus väike .
Lumi valge ,
toas kuusel palju karde .
Sest lumi maas ja toer taas .
Linn
Tee on nii porine ja uduvine
ümbritseb linna kui hallikas kile
ja paistab kaugelt see tuledesära,
siit vaadates tundub see üpriski kena,
kuid kui mina jõuan lähemale
näen, et see koht on vägagi kole.
Kõik risu ja rämps mida loobivad maha
inimesed, kes ise ei hooli ega taha
teada, mis sellest kohast nii saab
kui ära nad lagastavad kogu selle maa.
Ja see lehk, mis hinge matab mul siin,
kuidas saavad nii elada, see on täielik piin?!
Nüüd ruttu siit linnast pean minema saama,
juba silmangi linna piiri seal taamal,
üle õla veel vaatan seda tuledesära
nüüd see tekitab vastikust, ma tahan siit ära...
Ning kohe kui siit linnast saan minema
ei pea ma siia enam mitte kunagi tulema!
Teile räägin ühe loo,
käisin kord ma suures soos.
Kui oled pai ja kuulad tasa,
võib sookoll end näha lasa.
Võib märgata pohli, jõhvikad punakaid,
leidub Emajõe-Suursoos murakaid.
Taevas lendab rähn ja kurg,
soos võiks olla kommi turg.
Eemalt paistab pruunikas laugas,
tatsub pisike hallikas haugas.
Kasvab lepp ja soo kask,
on sool omamoodi mask.
Varsti asume koduteele,
muudab rõõmsaks meie meele.
Läbi saamas meie päev,
on teadmised meil tõusnud mäele.
Meil kõigil on midagi ilusat, suurt
kuskil sügaval südames peidus
ja kuigi maailmas kõik teisiti näib,
veel siiski seal armastust leidub !
Olgu ilm ükskõik kui sünge või hall,
või kärgatagu seal äike
kui südames põlemas armastusleek,
paistab ikka meil taevane päike !
Ta kõigi jaoks alati särama jääb,
kel hellust ja armastust hinges.
Siis ka nõrgem su südant, kui küünlatuld näeb,
see rõõmsaks teeb temalgi hinge !