Suss on akna laual,
ootama ei pea kaua.
Hommikul kui üles ärakd
sussis üllatust sa märkad.
Päkapikk on jälle käinud,
kingi pannud ära läinud.
Tuleb tasakesi ta,
siis kui öösel und näed sa.

Päkapikud olid pannud
sussi sisse kommi
ise kartsin hullemat,
auto alla pommi.

Näärid eestis pandi kasti,
näärivana lahti lasti.
Taadil punane on nina,
paneb sellest saati tina.
Taat on täna väge täis,
eile l6bumajas käis.
Seal ta eest ja takka kyttis,
oma vanaeitte pettis.
Kuid silmitsedes veini kanne,
vajub vana viinaunne.
Ärkkab taat siis hommikul,
6llesilt on kummikul.
Taat on veidi kohmakas,
sest tal on täna pohmakas.
Kuid oh häda,
påkapikud p..rastid,
pihta pannud 6llekastid.
Ja siis tuppa astus eit,
seljas pahupidi kleit.
Vihaselt siis sajatas
"mis sa lakud Rajakas".
Vanal koigest kopp on ees,
kas ta polegi siis mees.
Kätte ilmus ahjuroop,
et anda sellega siis hoop.
Kuid lauda tabas k6va laks,
ja roop se pooleks murdus raks.
Seab siis Vana sammud loodi,
vaja tal ju j6uda poodi.
Taadil tallis seisis saan,
poodi j6uda kindel plaan.
Vanal syda veidi paha,
pani ropsi saanis maha.
Tee peal Taati kiusab Ment,
maksmatta on saani rent.
Silmitsedes alkomeetrit,
mendil selge-joodud-eetrit.
Vanal t6esti täis on norm,
ilmub p6uest MG-3.
Tehes sellest vaid paar lasku,
pistab vana relva tasku.
Hyydis vihast "Ai CARAMBA,
l6in su maha nii,kui lamba".
L6puk poodi j6udis Taat,
kus on lähim 6llevaat.
Pistis vaadi sala p6ue,
soovis myyjale "HÄID J6ULE"
:)

Ma olen pannud segast

Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand

ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad

ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid

ka kahhelkive seina
ei oska laduda

ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda

J.Viiding

ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!

heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!

ega sinagi targem polnud, armusid vist...

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

KES ON LOONUD SINITAEVA,
KES ON LOONUD KAUNI MAA ?
KELLE OMAD KALAD JÄRVES,
KELLE VÄIKSED LIBLIKAD ?

KES ON LOONUD OOKEANID,
OJAD, JÕED JA MEREVEED ?
PANNUD PÄIKSE TAEVALAELE,
KUU JA TÄHED LAMBIKS ÖÖL ?

KES ON LOONUD KAUNID NIIDUD,
ORUD, MÄED JA NÕLVAKUD ?
KELLE OMAD SUURED LAANED,
VIKERKAARES LEPITUS ?

KES ON LOONUD KAUNID LINNUD,
PANNUD LILLED ÕITSEMA ?
KELLE OMAD ON KÕIK LOOMAD,
KELLE VÄIKSED PUTUKAD ?

MISKI POLE ISE TULNUD
JUMAL TEGI KÕIK NAD !