Kätte jõudnud jõulud uued,
kuuse all on kingid suured.
Ainult kes siit puudub veel,
on me kallis jõulumees.
Jõuluajal õige hea
kui mõnd salmi peast sa tead.
Võid ju kõikjal leida eest
sõbralikku jõulumeest.
Jõulud see on rahu aeg,
unusta kõik mured,vaev.
Viska halvad mõtted peast,
võta viimast pühast heast.
Vaata enda ümber ringi,
akendel näed susse, kingi.
Neisse päkapikk toob komme,
nagu täna nii ka homme.
Peale kommi toomise
ning jõulumeeleolu loomise,
päkapikud jälgivad sind,
kas õigel kohal su süda ja hing.
Kõik paberile üles kannavad
ning pärast jõuluvanale teada annavad,
kes oli paha ja kes oli hea,
kes sel aastal kinke saama peab.
Jõulud see on vaikne aeg,
siis ei räägita mis mure ja vaev.
Halvad mõtted visatakse peast
ning mõeldakse kingitusest nii suurest, nii heast.
Kui ärgates klapid sain peast,
siis tundsin end õige heast.
Minu kõrval kaks meest lõivad nurru,
mõtlesin... olen teinud nendega hullu!
Aga hea tunne sellest ei kadund
ja uus idee ennast adund,
jõuluajal on mehigi topelt, TURVATUNNE ja nagis KAKS JOPET!
Korra aastas tuleb ta
üle lume särava,
väikseid lapsi kallistab
kingiga neid rõõmustab.
Kui sa oled olnud hea
ja kui salmi peast ei tea,
paberilt võid piiluda
pika paiga meelita.
Jõulumees on väsinud
rasket kotti tassinud,
rõõmu talle teeb see,
rõõmsalt koti lahti teeb.
Kinke jagab rõõmuga
saavad ema, isa,lapsed ka
kott nüüd jäänd on kergemaks.
Astub vaikselt edasi,
et rõõmustada paljusid.
paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ratas hakkab veerema
eks ole ilus algus.
metsa tagant üles veab
end punav päikseketas.
kellel on see küllap teab
mis imeloom on ratas.
istud kindlalt sadulas
ja väntad mitmeid tunde.
tuul mis kõrvus tuhiseb
loob lendamise tunde.
paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ring ja ratas teavad peast
kus on ots kus algus.
/Ott Arder/
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
savisaar
Svisaarel kõht on ees ,
endal aru peast on pees.
Talle valetada meeldib,
seega,ei usu teda keegi.
Ansipi ta välja vilistab,
puid jagab,siristab:
"Keskeragond,kes siis veel?
tehtud,tehtud,teeme veel!"
Venelastele ta jumal on.
Reisi saatjad...
kellele neid siis vaja on?
Jõuluvana pai ja hea,mina salmi peast ei tea.Aga mul on ilus keha,ma ju võiks striptiisi teha.
Kohtusid me pilgud taas,
nüüd kui kõik piirid maas.
Südamesse tungisid ime jõul,
ei oska sellest aru saada mingil nõul.
Uskumatu, kuidas tunnen nüüd.
Kas oman selles süüd?
Ilmselt küll, ei suutnud sult silmi pöörata sel ööl
ja mu pilgud ei olnud su vööl.
Täiesti maagiline, kuidas vaatasid mind.
Nii põletavalt tunnen end.
Nii mahe pilk su silmis,
juhtunuks see kõik nagu filmis.
Terve toa täitsid me piilumised,
igal võimalusel märkasin sind ja need väiksed katsumised.
Pole terve päeva peast saanud seda õhtut.
Hulluks ajab kui meelde tuled jälle sa.
Päris segi ajanud mu pea ta.
Su õiglus, metsikus, abivalmidus ning intelligents segi ajab mu pea.
Loodan, et selle õhtuga ei teinud ma vea.
Puudutuse ootel olin
kui järsku see hakkas ning tundus, et vaikseks jäi mölin.
Võtsid mu ümbert kinni,
maailma parim tunne oli see.
Õõtsusid koos minuga, lootsin, et jätkub see tee.
Iga hetk oli tunne, et kallistaks sind täiega
ja jätkaks pidu vaid sinuga.
Ma tõesti loodan, et see areneb edasi,
sest tahan sind rohkemgi tunda sedasi.
Ei tea tõesti, mida toob homne päev.
Tean, vaid et ammu pole tabanud mind selline kire laev.
Mõtlesin sinust täna terve päeva
ja kavatsen vist sinu nimel isegi näha vaeva.
Nägin ka unes sind,
tea, et praegusel hetkel tuksub sinule mu hinge pind.
Ühel märtsikuisel päeval
mehed äkki naisi näevad
klapid peast ja süda aval
jahmununa elulaval
igal päeval, igal ajal
aga naine igas majas
olnud mehele on toeks
taipab mees ja see ju loeb.
Miks on hilja õelda,
kui kallis on inimene?
Miks on keeruline mõelda,
et me tulevik on tume?
Miks üldse neid mõtteid peast ei saa?
Miks vihkad sa mind?
Sooviksin, et saaksin õelda, vaid,
et ma armastan sind.