Lullilööjaid köögipoolel
ainustki ei asu.
Tänagi neid jahupilvest
otsida ei tasu.

Lehetaignad, liivataignad,
sile-sale saiad.
Pirukaid ja piparkooke
nõuavad kõik maiad.

Naerutujus, polkataktis
plaadile ja ahju.
Kõiki kalleid sugulasi
ei saa näha kahjuks.

Tõravere Tõrva vahet
Naistevallast Narva
minu onu teerull tõttab,
sestap näen teist harva.

Õnne see ronis minu õue
Kui ma võtsin väljas päikest
Tahtsin pista kätt ma põue
Kuid oh häda, seljas särki polnud mul, mu väikest.

Meel läks kurvaks, ilm läks pilve,
masendus mul peale langes.
Oleks lund mul, oleks pilve
Siis ma suurest õnnest, lebaks lumehanges

Kaasaegsed jõulud.

Akna taga vihm ja pori,
kuskilt kostab kõva norin.
Jõulutaat on suikund unne,
päkapikke ta ei tunne.

Päkapike lood on kehvad,
kingikott on teinud vehkat!
Jõulutaat end tõmmand pilve,
päkapikel kurb on ilme.

Leida võiks ju uue taadi,
poris sõiduks pole saani!
Kingikott kust leida üles,
jõulutaadi uimas kerest?

Päkapikud näevad vaeva,
üürivad nad õhulaeva.
Kingid uued abi korras,
juba ootavad neid Norras.

Päkapikel jõud ei rauge,
kuigi sõit on olnud kauge.
Kinkidega kõik nüüd korras,
tagasi nad jõudsid Norrast.

Päkapikud leidsid uue,
jõuluvana uhkes kuues.
Kingitusi meil, kes jagaks
ega narkouimas magaks.

Pilve tõmmand jõuluvana,
päkapikud viisid ära.
Enam seda uimas taati,
nähtud pole sellest saati.

Mida enam võiksin soovida ma,
kui lund ja päikest korraga.
Ja kuidas tahaks talvele taas
anduda roheline aas.

Pilved, hallikassinine taevas,
seal kõrgel, meie soove nad teavad.
Tuleb lumi, enne jõule on maas.
Saavad valgeks nii metsad kui aas.

Langev lumehelves

Lumehelves,
vaikselt langeb.
Alla taevast,
kõrgelt valgest.

Tasa langeb,
vaikselt langeb.
Mööda pilvest,
linnust väiksest.

Hõljub õhus,
suures hallis.
Tuule kaunis,
meelevallas.

Paksus udus,
puude kohal.
Põdrasarvis,
kraaviperves.

Vaikselt langeb,
maha potsab.
Lumevaibaks,
valgeks saab.

Akendest helgivad
tuled säraval jõulupuul.
Taevas küll pilvega sulet,
paistmas pole kuud.
Aga suur valgusesära kõikjale ulatub,
Mure ja tusa viib ära,
rõõmudeks sulatab.

Kui pilvevahtu pillub maha
embab valgeks kogu maa
juba ammu käidud rajad
saamas on muinaslooks.

Üks väike ingel tantsib tuules
valgeks saanud kogu maa
vaikus nagu hingetõmme
muutub aina vaiksemaks.

Üks päkapikk see jookseb lumas
sumab kiiresti edasi
aisakella helinat
kuulda juba kaugele....

Inglite maa

Ingel puhkab pilve najal,
vikerkaar moodustab värvidest raja.
Sinitaeva lõpp on taamal,
siin see ongi - inglite maa.

ta tuleb siis, kui ise tahab
embab valgeks kogu maa
kui pilvevahtu pillub maha
puhtad palged sügis saab

kõik kinni tuiskab käidud rajad
jagab rõõmu, pehmust loob
ja tantsib tuulde helbed sajad
lume kauniks muinaslooks

ta läheb siis, kui kevad tahab
sulaveteks hanged sööb
vaid talvemärgiks unub maha
lumememme kuuenööp

PUISTAS HELBEID PILVEPAAT...
ÄRA KADUS JÕULUTAAT.
MIS TAST SAI?
KUHU JÄI?
KAS TA MÖLLAB LUME SEES?
VÕI ON JUBA UKSE EES?
ÄKKI-
MÜT-MÜT-
KÄES ON VASTUS
LUMEMEES ME MAJJA ASTUS,
ESIKUS END LUMEST PÜHKIS
JA SIIS ELUTUPPA RÜHKIS.
LÕPPES JÕULUTAADI RETK,
ALGAS ÜLLATUSTE HETK.

Puistas helbeid pilvetaat
ära kadus jõulutaat
mis tast sai?
kuhu jäi?
kas ta möllab lumesees?
või on juba ukse ees?
äkki-
müt-müt
käes on vastus:
lumemees me majja astus
esikus end lumest pühkis
ja siis elu tuppa rühkis
Lõppes jõulutaadi retk,
algas üllatuste hetk....

Keset lumist välja
seisab kuusepuu.
pilve tagant välja piilub
särav kuu.
Kohe jälle hakkab
päkapikkul töö.
Lumesadu lakkab,
käes on jõuluöö.

Akendes helgivad tuled,
säravad jõulupuud.
Taevas pilvega suletud
paistmas pole kuud.
Aga suur valgusesära
kõikjale ulatab,
mure viib ära, rõõmuteks sulab.

Põhjamaadest tip-tip-tip,
tuleb meile päkapikk.
Lõikab lumepilved valla,
taevast valgeid helbeid kallab.

puistab helbeid pilvepaat
kuhu kadus jõulutaat
mis tast sai
kuhu jäi
kas ta möllab lume sees
või on juba ukse ees
äkki
müt-müt
käes on vastus
lumemees me majja astus
esikus end lumest pühkis
ja siis elutuppa rühkis
lõppes jõulutaadi retk
algas üllatuste hetk!

Kuukuma on täna nii selge,
kõik pilved on kadunud.....
Mu elu nii kaunis ja helge,
ma olen armunud...

Oma südame usaldan sulle,
oma mõtted,sõnad ja teod.
Oma silmad,juuksed ja huuled,
väikesed käed ja hõõguvad peod.
Annan kõik,mis minu on hella,
et sina ja mina võiks saada
MEiKS...

Kui oleksin tundnud sind varem,
siis oleksin kinkinud sulle
oma kollase lumelabida
oma punase liivalabida
ja sinise ämbri,
kus taevatähed peal.

Kõik võilillemurud
oleksin aindnud ma sulle
ja liivaaugud ja kekskastiplatsid
ja puiesteed kõik,
täis lehti ja kastanimune,
ja kõige pikemad liukohad rentslis,
mis teada.

Ja tünnid kõik vihmaveetorude all
mustläikiva veega,
mustläikiva põhjatu veega,
mustläikiva vee kõnega
taevast, puuladvust
ja pilvedelennust
ja sellestki veidrast,
mis vaadates sinna
tõusis mul kurku
nagu lind,
nagu hing,
nagu kumalane.

Ja ma isegi usun,
et kollase karu,
oma kulunud ninaga kollase karu
kõigi mu saladustega,
mis temal teada,
oleksin andnud ma sulle päriseks.

Ja nutnud siis küllap,
teadmata ise kas haledast meelest või rõõmust.

Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead


Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses

Piiritletud mõte piirituses

„Agnes peatu!“
kostis lask.


Ma mäletan kuis rääkisin
õhtul ilusatest lossidest
ja ojja uppunud kullalaevadest,
aga sa ei kuulanud-
vist oli uni magusam kui nemad
või tumesinise taeva roosad pilved?

Ma muudkui vatrasin
ja jõgi kandis vett ja vahtu,
kandis pisaraidki, mis poetusid
kui rääkisin, kuis ükskord armastasin.

Ja siis ma tõusin,
pettumusest vist,
ja vaatasin su unepiirilist nägu,
millest hoomasin samasugust tühjust,
täpselt seda sama piiritust,
millesse olen juba aastaid uppunud,

ning sest ajast peale ma mäletan vaid su nime.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool

Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.

Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.

Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.

Öö ja taevas tähine
kuu ja punased päikese jäljed,
need kaunid asjad
teevad taeast selle mis ta on..
kui poleks tähti
poleks ka soove,
kui poleks kuud
poleks ööd enam olemaski..

Sa oled kui täht,
mu pilvises taevas,
mis ei lange ega kao pilvede taha,
pole hullu, kui väljas pole ööd,
tean ju ikkagi et oled olemas,
isegi siis kui tõuseb päike,
näen ja tunnen et oled olemas..

Nii hoolitsev kena ja sõbralik,
ning nii võiks jäädagi,
kuid oleksin ma varem teadnud,
et niivisi võib lõppeda.
Tahaks vaid öelda ja loota,
et oled sõber hea,
sama tore ja kena edaspidi,
sest nii sind meeles pean..

Väike kuu

Maga, kuupoeg,
maga, maga,
siis saad ümmarguseks kuuks.
Aga väike kuu ei maga,
mängib tähekõrinaga,
katsub latva kuusepuul.

Kuupoeg, kuupoeg,
ära siple!
Talveöö ei ole soe.
Aga kuupoeg ikka sipleb,
pilvevaibast välja poeb.

Väike kuu on väga tubli,
ta ei karda vinget tuult.
Vinge tuul on veelgi tublim,
puhub põsed punni kuul.
Puhub põsed punni kuul,
kuupoeg ongi ümar kuu.

Heljo Mänd

Lumehelves langeb maha,
tasa, tasa.
Lumememm valmib tasa,
tasa, tasa.
Lumemees kukub maha,
tasa tasa.
Memm sulab vaikselt, tasa,
tasa, tasa.
Vesi aurab kiirelt ära,
tasa, tasa.
Sest pilve vahel päike särab,
tasa, tasa.
Pilvest sajab jälle lund,
tasa, tasa.
Helbed näevad valget und,
tasa, tasa.
Jälle valmib memmehord,
tasa, tasa.
Nüüd sulada on nende kord,
tasa, tasa.

Tulemas alles veel on suvi
taevast alla sajab vaid lumi
kuigi juulikuu on praegu käes
oma täies väes.

Metsa läks see suvi ja soojus,
päike lihtsalt pilve taha loojus.
Sadama hakkas, pikne lõi,
suvel ilmataat jubeda ilma tõi.

Loodame, et järgmine aasta on parem,
tänavu lihtsalt suvi oli varem.

Öö

Mustendav taevatühjus paistab,
aeg helenadavat kuud paiskab,
siia - sinna, kuid ta jääb,
su silme ette kui sulatamatu jää.
***
Ööpimeduses, kui pilved läinud,
kaugel - kus ei hinge enam jäänud,
sa hingad sügavalt öörahu vaikust
ja tunned kuidas see äratab kartust.
Õhkad taevaavarusse, kus tähetapid läigivad
ja mõtled kõigele, mis elus jäänud kõigest näiv.