Kätte jõudnud jõulud uued,
kuuse all on kingid suured.
Ainult kes siit puudub veel,
on me kallis jõulumees.
Jõuluajal õige hea
kui mõnd salmi peast sa tead.
Võid ju kõikjal leida eest
sõbralikku jõulumeest.
on suusad on reed
kellel puudub luuletus veel
kellele sussi sisse tassitakse
pärast asi maha vassitakse
räägitakse päkapikk
öeldakse et siis jõuluvana
kuid minu kingituse kotis
võiks olla reis 2-le Pangokis.
Jõuluvana tule ruttu,
räägin sulle ühe jutu.
Ära kadund on mul uni,
sest millised on jõulud, kui puudub lumi.
Lapimaal on seda rohkem, kui küllalt,
äkki tooksid kaasa, palun siiralt.
Lumememmed tahavad loomist,
käpikud ja sallid koomist.
jõulumehed üsan eakad
tornist hüppamas siin peakat
aga puudub veepind sile
maanduvad naad asfaldile.
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Mu armastus on sügav kui ookean,
selle kaldal sind igal õhtul ootan.
Sinna armastusse uppuda sa võid,
see on armastus mille sa ise lõid.
Mu süda on suur kui armosfäär,
sellel puudub kindel ots ja äär.
Siia mahuvad kõik sinu mured,
see lõhkeb valust kui sa sured.
Emale on suureks õnneks
Tema väike pisilaps,
armastust ja õnne
pakuvad talle tema vanemad.
Laps on väike, süütu olend,
kellel puudub kogemus.
Talle tuleb anda kõike,
sest olete tal olemas
Miks sa nutad, väike särg?
Olen üle kere märg.
Ära nuta, väike särg,
vee sees ollaksegi märg.
Mis sul puudub, väike kiisk?
Andke juua, kas või piisk!
Oled rumal, nii et... et...
ava suu ja neela vett!
Miks sa naerad, väike silk?
Naeran narre, silmas tilk.
Oi sa väike naljamees,
kes neid tilku näeb siis vees?
Jõuluvana kirjakast on suur
ja punnis kast,
millel puudub puri, rool
või hoopiski mast.
See roheline kirjakast
kuus palju kirju saab,
maja ees vaikselt kiigub
vana-vana haab.
Jõulumemm üle vaatamas
neid mitmeid kirju on.
Hindab ta, et umbes neid on
mõni-mõni tonn.
Kõikidele kirjadele
jõulutaat vastama peab,
aga kingitusi saavad
vaid lapsed head.
Jõuluvana kirjakast on suur
ja punnis kast,
millel puudub puri, rool
või hoopiski mast.
See roheline kirjakast
kuus palju kirju saab,
maja ees vaikselt kiigub
vana-vana haab.
Jõulumemm üle vaatamas
neid mitmeid kirju on.
Hindab ta, et umbes neid on
mõni-mõni tonn.
Kõikidele kirjadele
jõulutaat vastama peab,
aga kingitusi saavad
vaid lapsed head.
Masu aja jõulud
Aknast paistab päiksekiiri,
üritan panna rämedalt ma riimi.
Päkapikk tõi ühe kommi,
selle peale pani pommi.
Jõuluaeg on jälle väes,
Jõulutaadil oksad käes.
Jõulutaadil pole põtra,
mõtles seltsiks kitse võtta.
Jõulukinke me ei looda,
ema-isa neid ei tooda.
Laualt puudub kapsas-liha,
Masu vastu tunnen viha.
Olen mõelnud mõtetutest asjadest
millel mõte puudub nii väljast kui seest.....
Olen teinud mõtetuid tegusid
mille yle mul pole hea meel.....
Olen mõelnud kas saab neid tegusi olematuks muuta
kas ilmas on keegi kes seda võiks suuta????
Hing on tühi ja puudub mõttelend,
kuid siiski võiks lihtsalt emmata Sind.
Ei mõtle ma seda, kui külgelöömist,
sest olen erand ja lihtsalt -mitte keegi.
Ei suhtle ja vestle me eriti enam,
ja "Jänku", kes päikesest tunduvalt kenam.
On tegudes-mõtetes kaugenend minust,
Mis teha? Kas lahkuda jäädavalt Sinust.
Sa ütlesid, et tunned puudust mu luulest,
kas see on kõik või varjavad su huuled.
Midagi sellist, mis pole mõeldud mulle,
vaid sellele, kes tõesti kallis Sulle.
Ma mõistan mu jutt on täielik mula
ja ise ma olen ju viimane tola.
Kes midagi tahab või püüab loota,
kuid tean, et Tema mind ei iialgi oota
piltlikult on kõik väga tore ja hea,
kuid sisemuse kohta ma veel vastust ei tea.
tahaks omada laegast,
mis vastust mul annaks,
hetk, mil vaja otsustada,
võtan või jätan?
hoian või lasen minna?
kahjuks puudub mul laegas
ja ka otsustus võime
miks kurat me selle segaduse lõime?
pinksalt mõtetes olles jälgin tähistaevast
palun, päästke mind otsustus vaevast.
Lehm
Päike suvel lausa lõõskab
Sunnib varju leidma põõsast
Lehmakari varju otsib
Parmust-sääsest ennast kratsib
Mahlane küll aasal rohi
Kuumas lehm ei praadi tohi.
Vesi ikka olgu siin
Muidu kasin lehma piim.
Päike paistab lagipähe
Siiski lehm ei koju lähe.
Laudas küll on mõnus-jahe
Kuid seal süüa puudub tahe.
Laudas mäletseb ta seda,
Mida kõhtu ampsand kesal.
Olgu päev või olgu öö –
Piimavabrik ikka tööl.
Ja kui selleks aeg on küps
Algab laudas väljalüps.
Lehma udar piima kannab,
Soojalt seda lüpsjal annab.
Leonhard Pallon
Anarhia
Ma olen anarhist,
mu koduks on kirst.
Need armid mu kehal,
tekitavad teis iha.
Ma ei mõista teid,
kuna te ei mõista mind.
Ma ei hakkagi teid mõistma,
kuna olen anarhist.
Anarhia - see on elustiil,
tavaühiskonnas on see piin.
Me tavaühiskonas ei eksisteeri,
Meil puudub lause:"Meil on piirid!"
Me oleme vabad,
kuid meil puudub võim.
Kuid seljataga kostab,
vaid laim ja sõim.
Puhkus merel!
Sinine, kirglikult möllav, meri!
Ergutab mu meeli, tormine veri.
Tasane merekohin kõrvu paitab,
lindude sidin mul uinuda aitab.
Taevasinast hellalt puhkab silm.
Päikesekiirtega kaunistatud ilm.
Üksi merel oma nukra paadiga,
magusjaheda allikavee vaadiga.
Verinoor delfiin mul pilku püüab.
Vetevool mu nime ammu hüüab!
Pingsalt silmitsen merepiiri sära,
ja kõheldes lange üle paadipära.
Olen kui vabalt lendlev sinilind,
kellel puudub materiaalne hind.
Rõõmsalt hõikan üle laineharja,
kingi meri mulle mu õnnemarja!