Jõulurõõm on punajalgne,
jõulurõõm on sajajalgne,
igaühe juures käib,
tipib maja õnne täis.
Jõulude tulekus keegi ei kahtle,
jõulud ju tulevad taeva tahtel.
Igasse kodusse, mäe taha metsa,
linnule, loomale, sinule,
et sa iial ei unustaks lapseiga,
mäletaks sealt saadud selgusega
ise kord jagada rõõmu ja usku.
seepärast jõulud-ta küünlad ei kustu.
Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees
Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab
hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle
tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures
miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab
kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine
teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust
seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks
Kui ma ükskord kasvan suureks
kosmonaudina läen kuule.
Sealt on tore vaadata,
kuis kuusel küünlad põlevad.
Kuuse võtan kuule kaasa,
kuna seal ei kasva neid.
Ehin veidi - panen puule külge ehteid punaseid.
Kõige lõpuks panen latva tähe, mis on kollane.
Las siis kuu ka tunneb rõõmu inimeste pühadest.
Teen siis lõkke, verivorste praen
ja veidi teedki joon.
Ning kui tuleb õige tuju,
jõululaule kuulan hoos.
Siiski mõtlen ikka - jälle, jõulud maal on kenamad.
Et võibolla poleks vaja jõule kuule vedada.
Ah, mul meelde tuli veel, miks ma üldse räägin -
tahtsin öelda kõigile jõule hääsid.
Vaikselt langeb lumehelbeid, särab tähevöö
rõõm ja rahu südames, kui on jõuluöö.
Üks aasta vaikselt ukse suleb
ta puudutusest link veel soe.
Uus juba hõisates ta järel tuleb,
ei möödunu tal midagi ei loe.
Jälle need JÕULUD meid kiusavad,
ei tea kus kohast küll tulevad,
kuid siiski siia nad jõudnud on
ja paljudele rõõmu põhjustand.
On siginat-saginat täis kõik kohad,
ning rõõmsaid nägusid igalpool vohab,
nii suurtel, kui väikestel ootust täis hing,
ehk varsti näeb jõulumeest meiegi silm!!!
Särab kuusk ja särab tuba,
lapsed rõõmsalt kuuse ees.
Kuulge, kuulge, tuleb juba
laste sõber Jõulumees!
Jõuluõhtu küünlaleek
las räägib sulle kauni loo,
jõulurõõmu, jõulurahu
see las sinu hinge toob.
Jõuluks lumi sulas ära,
jõuluvana vana mära
põhjapõdra asemele vankri ette sidus.
Ja et vanker raske, seni
jõuluvana väike peni,
rõõmsalt haukus, maha kargas, vankri kõrval lidus.
Pikk ja raske tee tal taga,
ärme palju norime,
kui me uksest sisse vajub
jõuluvana porine.
Jäätund pisar, mis rõõmust on loodud,
Ehtena helgib jõuluööl,
Kallistus kauneim, mis südamest saadud,
Sulle nüüd kingin sõnumi teel.
Kui säravad tuled me jõulupuul
ja väljas on külm ning kõle,
siis südameid soojendab armastus...
ära hinge Sa sellele sule!
Sa tule ja vaata ja kuulata...
valge lumi meid jõuluga tervitab,
ta tuleb ja tahabki hiilata,
tuua rõõmu ja rahu, mis värvikas.
Mul on päkapikud käinud,
aga mina neid ei näinud
nägin ainult kingipakke
nüüd ma hüppan rõõmust lakke.
Tänama peab jõulutaati,
tema ju need kingid saatis.
Põleb kuusk ja põleb tuba,
päkapikud vingu sees,
kuulge, kuulge tuleb juba
laste sõber pritsimees.
Kingitused haarab kaasa,
lippab kiirelt üle aasa.
Päkapikud silmad vees,
nutma jäävad suitsu sees.
Pritsimehel pole mahti,
kiire tööpäev läheb lahti.
Punakuue selga veab,
habemegi ette seab.
Jõuluvanaks muutub mees,
rõõmsad lapsed tema ees.
Jäätund pisar,
mis rõõmust on loodud,
ehtena helgib jõuluööl.
Kallistus kaunim,
mis südamest saadud,
Sulle nüüd kingin
meili teel.
Dingel dangel,
laulis ingel
kui ta taevast alla laskus,
rõõmusõnum rinnataskus.
Lumi paitamas õrnalt palgel,
kaunis kuu peegeldumas lumel valgel.
Õrnus ja rõõm me südames taob,
kurjus ja tusk sel Jõulupäeval kaob;)
Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.
Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!
Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.
Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)
Oh kuusepuu
oh kuusepuu oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
sind jõuluks metsast tuuakse
ja küünlad külge pannakse .
oh kuusepuu , oh kuusepuu ,
sa oled mulle armas !
oh kuusepuu, oh kuusepuu
siit igaüks saab rõõmu .
su juures lapsed laulavad .
ja rõõmsalt kinke ootavad .
oh kuusepuu ,oh kuusepuu !
siit igaüks saab rõõmu .
Oli kord üks koer nimega Rolf,
temast jõuludeaeg sai Rudolf poiss,
kinke jagada ta Jõuluvanal aitas,
iga mööduv päkapikk teda rõõmsalt paitas.
Abiks Jõuluvanale ta alati,
kingikotiga selga ja pikk teekond algaski.
Laste palgele nad rõõmu tõid,
ja piimaga küpsiseid kamina äärelt sõid.
Hommikuks Rudolf koju lippas,
oma pessa vaevu roomas ja unne suikuma kippus.
Tunnikese ajapärast äratas teda laste kära,
Jõuluvana kingitused oli toonud ära.
Saigi alata kinkide avamise krabin,
kui tuligi Rudolfist-Rolfiks saanud koer abiks.
Rõõmu jätkus terveks aastaks,
läheb Rolf ka järgmine aasta Jõuluvanale saatjaks;)
Süütad küünla jõulueel,
rõõmsaks muutub tuba.
Küllap põhjamaalt on teel
jõuluvana juba.
Küll on küünal pidulik
tuppa valgust heites.
Aknast piilub päkapikk
hoolega end peites.
Lüheneb ja väheneb
laual küünal üha.
Tasa hilju läheneb
esimene püha.
Nüüd süütame jällegi küünlad,
las soojendab südant see lõõm,
siis põlegu ära kõik mured
ja alles jäägu vaid rõõm!
Igal aastal samal ajal
sisetung meid poodi ajab
kokku ostma ninni-nänni
igasugu padajanni.
Loeme kokku tutvusringi
igaüks peab saama kingi,
sest on jällegi kord käes
rõõmurohke jõuluaeg.
Kinkidest kuid tähtsam on
kui on koos kõik perekond
sugulased,sõbrad ka
jõulurõõmu jagamas.
Kuuse alla laome kingid
laua peale vorstid singid.
Jõulukuuse küünlasäras
ununevad mured ära.
OLEME KÕIK RÕÕMSAD PAID
KAHJUKS KORRA AASTAS VAID.
Olgu kuused säravad,
verivorstid kõverad,
olgu pühad pidulikud,
jõulud rõõmsad, rahulikud.
Siis kui õled tuppa toodi,
Olid jõulud vanamoodi.
Söödi sülti, joodi kalja,
tehti vahvat jõulunalja.
Jõulusokud tantsu lõid,
rõõmsa tuju tuppa tõid.
Kuuselõhn ja küünlatuli,
kust see päkapikk küll tuli.
Kas ta ehtne on ja elus?
Või ehk lõbus mäng me elus.
Parem midagi ei päri,
kuni usud- on ta päris.
Päkapikk toob kenad kingid,
õnne rõõmu aasta ringi