jõulud on käes
ja väljas on kylm
päike ei paista
ja linnud ei lenda
und ei saa
ja hingata raske
Jõuluks lumi sulas ära,
jõuluvana vana mära
põhjapõdra asemele vankri ette sidus.
Ja et vanker raske, seni
jõuluvana väike peni,
rõõmsalt haukus, maha kargas, vankri kõrval lidus.
Pikk ja raske tee tal taga,
ärme palju norime,
kui me uksest sisse vajub
jõuluvana porine.
Kord kohtas keset kanarbikku,
üks pöialpoiss üht päkapikku.
Nad põrnitsesid teineteist,
ja vaidlesid kumb pikkem neist.
Sa oled nagu leivaraas,
ja raske on sind leida maast!
Miks kääbus sõnu loobid sa?
Ei näe sind mikroskoobita
Kui kükakile laskun,
siis ehk küünitad mu taskuni.
Sa ulatud mu jopi äärde,
ja sina mulle poolde säärde.
Sa oled pisem kui mu näpp,
sa välja näed kui väike täpp!
Nad panid lõpuks seljad vastu,
ja olid tõpselt ühte kasvu!
Kes seal kõnnib läbi lume,
seljas raske kott?
On ju õhtu hämar,tume,
kui tal kihe rutt.
See ju jõuluvana kallis,keda ootame,
temalt kingitusi,kõik me loodame!
Elus võib olla nii,
mõeldud üht kuid öeldud teist!
Kui ükskord saabub kriis,
mis siis võib saada meist?
Vaid kindel meel
raskel hetkel kaitseb Sind!
On koos meil hea sel teel,
kallis sõber usu mind...
Mõnel sünnipäev võib olla,
jõuluajal või kuidagi nii.
Kas toob see saajale siis õnne?
Või hoopis nukraks muutub meel?
Ei jõululaps pea kartma talve,
jõuluvana või kuusest malakat.
Pigem hoidku tervist karget,
ei enam kehti habemed ja parukad!
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Jõuluvana, Jõuluvana,
kullakallis Jõuluvana!
Kas Sa tead, kui pikk on öö
või kui raske lapse töö?
Siis kui väljas talv ja pime,
minu töö on ootamine.
Ootan millal tuled Sa.
Suure kingikotiga.
Jõuluõhtu
On õhtu ja küünlad põlevad,
kuusel ehted säramas
ja täis õnne laste silmad.
Õhus tunda ootusärevust.
Käes aasta ainus päev,
kus rõõmu jagub kõigile.
See on õnnistatud aeg
ja armas väiksest suurele.
Just ahjust tulnud kakuke
ja laual valmis verivorstike
ning laste tehtud piparkook
on tuppa loonud erilise õhu.
Ema kappi pani põlle
ning laud on kaunilt kaetud.
Kõigil harras ärevus,
et pole kohal jõulumeest.
Lapsed vaikselt omi salme
on ümber ema kordamas.
Nad ikka jälle küsivad,
miks issi õues nõnda kaua.
Siis kosta valju kopsimist
ja unub issi puudumine.
Näe, seal ongi jõulumees
suure raske kotiga.
Nüüd lapsed harda värinaga
omi laule, salme esitavad.
Oh, kuis sealt kotist jagus
salle, kindaid, nukke, autosid.
On rõõmusagin nii suur,
et vaevu tähelegi pandi,
kui lahkus jõulumees
ja mil isa tuppa tuli.
Küll siis talle muljetati
ja kärarikkalt kaasa tunti,
et juba läinud jõulumees,
keda issi nii ei näinudki.
Ema issit õrnalt kallistab
ja miskit kõrva sosistab.
Siis ta kõiki lauda kamandab,
et muidu vorstid jahtuvad.
15.detsember 2004.a.
hommikul, kui ärkasin,
kohe oma voodi ees
päkapikku märkasin
tukastamas sussi sees
tööst vist väsis väike sell-
õun on raske temale!
üheksandal korrusel
pealegi me elame...
Jõuluvanal raske aeg,
kotte vaja vedada.
Telli tuleb kogu aeg,
laiali peab jagama.
Päkad on ju ka tal abiks,
veavad kotte, nii mis nagin.
Poed on rõõmsad, kaubast lahti,
mis siis müüjal enam vahti.
ON PÄKAPIKUL RASKE TÖÖ-
JU TAL ON MÕELDA VAJA, MIS
KOTI SISSE LISAB VEEL,
ET LAPSI RÕÕMUSTADA!
NÜÜD MINEKUKS KÕIK VALMIS TAL
JA ASUBKI TA TEELE!
ON PÄKAPIKUL RASKE TÖÖ-
TAL MÕELDA VAJA!
MIS KOTI SISSE LISAB VEEL,
ET LAPSI ÜLLATADA!
NÜÜD MINEKUKS KÕIK VALMIS TAL
JA ASUBKI TA TEELE!
ON IGA LAPSE SUURIM SOOV,
ET PÄKAPIKK KA TEMA
SUSSI LEIAKS, NING SINNA SISSE
POETAKS TA VÄIKSE UNISTUSE!
NII SOOVIN TEILE KÕIGILE
MA TERVIST JÕUDU JAKSU!
ET UNISTUSED TÄITUKSID
JA SAABUV AASTA ÕNNE TOOKS!
Kõrvus tuikab kella tundide tukset,
pilk ootavalt peatunud uksel.
Ränkrasket vaikust täis kogu tuba-
tuleks Jõuvana juba!
Küünlavalgus täidab tuba,
olen mõelnud ammu juba.
Kas ka inimestel luba,
näha päkapiku tuba ?
Kas nad söövad ?
Kas nad joovad ?
Kas nad üldse magavad?
Sest, et lastel komme toovad ?!
Eks oleks raske kanda hoolt,
et iga laps neist kommi saaks.
Sest lapsi on ju igal pool?
Ja jõuluvana rõõmu näeks ?
Jõuluunistus.
On jõuluõhtu saabumas
Ja mured kõik laabumas.
Vorstid särisevad ahjus
ja kartulgi valmib ahjus.
Ma sooviksin endale üht maja
ja autotki oleks vaja.
Emale sooviks ma lipumasti,
Isale aga tööriistakasti.
Oh, saaks neid kuidagi täita,
see võib ju raske näida.
Autot, maja ja muudki veel
ei saa ma neid, ikkagi veel.
Üllatus Päkapikule
Päkapiku vaikne samm,
karvase sussi kahin,
otsa vaatab majavamm,
päkapikk otsa vahib.
Ei tea kuidas saada mööda,
majavamm on ees,
eks vast ikka raske tööga,
päkapikk on õige mees!
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
puud on tardunud härmatise taha.
Lulmi langeb tasa, lumivalgest taevast,
nagu õnnistus langeb huulilt maha.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tuulgi hingab raskel kähinal.
Vesi vakatab lume vaikuses,
tähistaevas paistab maale lähemal.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
langeb väreledes kattes laia ilma.
Lumi langeb tasa aegamööda taevast,
Läbi saju vaatan lumeingli silma.
jõulutaadil kiired ajad,
vaja läbi käia majad,
tegemist on päeval-ööl,
tal ju väga raske töö.
jõulutaadil abi vaja
päkapikke otsis ta,
kuid siis leidis ühe maja,
kus ka päkapikumaa...
Korra aastas tuleb ta
üle lume särava,
väikseid lapsi kallistab
kingiga neid rõõmustab.
Kui sa oled olnud hea
ja kui salmi peast ei tea,
paberilt võid piiluda
pika paiga meelita.
Jõulumees on väsinud
rasket kotti tassinud,
rõõmu talle teeb see,
rõõmsalt koti lahti teeb.
Kinke jagab rõõmuga
saavad ema, isa,lapsed ka
kott nüüd jäänd on kergemaks.
Astub vaikselt edasi,
et rõõmustada paljusid.
Igal õhtul mõtlen tihti,
kuidas võtad koti lahti.
Nüüd võid kingid kätte anda,
muidu kott on raske kanda.
Kui sul otsa lõpeb jaks,
helista siis 112.
Minu ja sinu koduks on Põhjamaa,
veel veidi jäisem Islandil,
külmapuudust ei tunta Lapimaal,
nii peaks see olmea Vilsandil.
Aga häda, lumetaadil lumepuudus,
suvekuudel põdes rasket grippi,
nüüd on lumest tõesti puudus,
ehk teie teate mõnda nippi?
Kas osta lumemasin, või võtta liising
et ise lund saaks toota riiki,
et kõik võiks meidki tunda auga,
kui külma Põhjamaade riiki!
Einoh, õige meeleolu loob
vaid kange tume õlu,
raske kingikott ja kuusk,
kapsaõgimisest puuks!
Päkapikku nägin unes,
sumas teine paksus lumes.
Tassis rasket kingikotti,
ärkasin ei saanud sotti.
Päka nina nohistas,
prisket kotti lohistas.
Tema nimel hommikuti püüdsin tõusta varem.
Tema nimel õppetöös ma püüdsin olla parem.
Tema peale mõeldes õhtul magama ma läksin.
Talle mõeldes igatsevalt oma küüsi näksin.
Tema nimel igaks asjaks oli vaja luba.
Tema nimel regulaarselt hoidsin korras tuba.
Tema nimel kassi vastu püüdsin olla kenam,
aga muutunud on ilm, sest teda pole enam.
Võitlus toimus ema vahel ning ka minu õe.
Vanem õde selgeks tegi mulle raske tõe.
Vastupropagandat levitas mu ema,
aga meie hulgast lahkus igaveseks „tema“.
Õde võitis, ema lootis, lootis ikka veel.
Isver, kuidas surma tuua võib üks kuri keel!
Õde lihtsalt ütles vaid, et ära ole pime.
Nõnda otsa saigi minu elus jõuluime.
Tahan Lexust maja ette,
suuri raskeid kullast kette,
vesiroose vannivette,
varbaid panna sulamette.
Et sa sööki kannaks voodi,
VISA kaardi annaks poodi.