Ma istun siin ja süütan küünla ning mõtlen olnule.
On jõuluaeg nii kaunis, käes taas vaikne hetk iseendale.
Las ma kuusel küünlad süütan ise,
sina istu, puhka veidi, memm.
Ole mängult minu külaliseks, nii on jõuluõhtul hubasem
Kuuseokstel velkleb härmalõngu, seintel varja, leegi värelust...
Tuppa tungib piparkoogihõngu
aga hinge ootusärevust.
Pimeneb ja akna taga langeb
pehmeid lumeräitsmeid veel ja veel.tead sa, kes seal tasa lumehange hiiglasuuri vildijälgi teeb?...
jõulutaat teeb täna külaskäike, mudilased saavad kinke talt.
Mina pole ammu enam väike oma kingi leian kuuse alt...
Las ma pidulaua katan ise, kuuse alla, nii on hubasem.
Ole täna minu külaliseks, minu naerusilmne Jõulumemm.
Kui ma küünlatule süütan samblakarva kuusepuul,
ma ei karda, et Sind tüütan õrnad lembesõnad suul,
kauneid sõnu kõigil vaja, küllap ootad sinagi,
kuskilt kaugelt tuulte kajast nopin sõnu minagi...
Metsakohin, küünlasära, varjud valgel lumeteel,
kas ma veel kord tulla tohin? Ootad sa mind ikka veel?
Jänkule ma jõulud teen,
kuuse alla koogid viin-
oksa peale süütan küünla,
et näeks jänku tuppa tulla.
Jänku vaatab-rõõmsalt
tuleb-hunt näeb valgust ära läheb.
Ainult hea võib valgust näha-
kuri kaugele tast läheb.
Jõuluvana, küll on hea,
kui mind ikka meeles pead.
Väsisid sa oma tööga?
Kartsin, sõidad äkki mööda...
Jääd saani peale tukkuma
ja võid sealt teele kukkuda.
Jõudsid meie ukse taha,
nüüd ma rahunesin maha.
Kui sa ükskord jälle tuled,
süütan akna peale tuled.
Pühin sulle puhtaks raja
suure teeni, kui on vaja.
kauneid jõule
soovin teile
täna õhtul südamest
et võiks homme
parem tulla
selleks hoidkem teineteist
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
küünlaleegi vaikne värin
toobki rahu hingele
kaunid jõulud
saabund kõikjal
valgeid helbeid
lendleb taas
rinnus tärab
ärev ootus
et ei lõppeks
kõik see hea
süütan küünla
jõuluõhtul
toomaks rahu
hingele nii nukrale
et jääks kestma
kaunis homne
selleks edu veel ja veel
Juba terve jõulukuu süütan küünlaid toas,
metsa jäägu jõulupuu
saab ta kasvamise loa
Küünlaleek toob hinge soojust,
tunnen elu helget poolust
Palun taevalt lumevalgust,
et saaks kaunis aastaalgus!
Jänkule ma jõulud teen,
kuuse alla koogid viin.
Oksa külge süütan
küünla, et näeks jänku
siia tulla.
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees