Kui karupoeg näeb talveund
ja akna taga sajab paksu lund,
kui lastel luuletused selged,
kõik maja katused on valged,
kui ahju pandud seapraad-
siis külla tuleb jõulutaat.
Kui väljas sajab valget lund
siis BMW näeb õues und ..
hommikul omanik segab und
jälle teedel lendab lund.
Kuniks jälle unes väike bemm
katki läinud akuklemm.
Kuid bemmile see pole mureks,
sest omanik tal hoolas, tore.
Võtab kätte akuklemmi,
valmis ehitab kasvõi M-i
Jõuluhommikul sai tehtud leid,
uue bemmiga tuiskan mööda teid.
Jõuluvana tark mees,
ostis uue BMW.
Põdra sissemaksuks andis,
saani arvelt maha kandis.
Päkapikk BMW V8-t naudib
jõulumees täna naisi landib,
otsib siit ja otsib sealt,
leiab turuplatsi pealt.
Plats see suur ja lai,
nurgas bemari nagu hai.
Hail on nina pisut terav,
haininaks tituleeritud tema.
Kaua ei mõtle jõulumees enam
kingikotti saab pistetud ka hainina kena.
Mu Bemm on nii pikk,
et kaasa tuleb iga tšikk.
Autot seest ma eile pesin,
täna tagaistmel lesin.
Vaatan telkust mehhiko seepi,
sest mu rattad pandi eile peeti.
Nüüd ma panin autole suusad alla,
minek on ainult mäest alla.
Kui jõuan orgu,
lasen pea norgu.
Sest suusk on saast,
siin aitaks vaid naast.
Muidu bmw rattad lahti saab maast
ja ongi kraavis katusepeal maas.
Auto kraavis laiali kui lego
naiste silmis jälle kukkus mu ego
Selle bemmi lõpetas uperkuut,
nüüd jõuluvanalt ootama peab uut.
Lumi sajab vaikselt
ja minul on üks mõte.
Üksainus. Valge ja puhas.
Ilus.
Ara puuduta minu mõtet!
Lumehelbeke sulab.
Minu mõte sulab.
Ja voolab pisarana
põskepidi alla ...
Õues sajab lund,
käes on jõulutund.
Jõuluvana kinke toob,
mina kohe salme loon.
Kätte saan ma kingi,
vajutan alla ukse lingi.
Jõuluvanagi teele saadan,
ning ta uhket saani vaatan.
Jõuluvana hüüab:
''Rahulikke jõule.''
Mina kohe tunnen,
lahkus poeb põue.
Lund sajab,
Tümps, tümps ,tümps,
Jõuluvanal ilus müts.
Võtan kaika,
Tümps, tümps, tümps
Nüüd on minul ilus müts
Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Akna taga plirts ja plärts,
vihmapiisku sajab,
verivorst teeb pannil särts,
veel kuivab piparkoogimaja.
Jõulutaat ei saanud tulla,
saan ei sõitnud asfaldteel.
Kingid jõudsid kuuse alla
salvo kelgus läbi vee.
Soovin sulle ilusat jõulu aega,
et su soovid kõik täituksid!
Et sul kinke oleks palju
ja häid soove kuhjaga!
Minu soov ei täitu kunagi..
Olen üksi kodus ja
kuulan õue hääli,
akna taga puhub tuul
ja vihma sajab vastu klaasi.
Südames on kurbus,
külm ja kõle on olla..
Olen oma mõtetes
ja unistustes suurtes..
Kuid on ju jõulu aeg
ja mul ei ole seda tunnet,
et jõulu aeg on käes..
Peagi saabub aasta uus,
kuid siingi midagi ei muutu,
kõik jääb ikka nii,
nagu oli eile...
Väljas sajab pehmet lund,
nägin jõuluvanast und!
Nüüd ta seisab minu ees:"
Tere,tere jõulumees!"
Pehmet lund ju sajab väljas
puud kõik hõbehärmades
toas on kuusekene haljas
särab valgeis küünaldes.
Jõulutähe sära selge
valgustagu meie teed
jõulurõõm, mis suur ja helge
õnnestagu südamed!
Sajab lumi
Sajab lumi
sest et talv
meil külla tuli
Mütsid pähe
sallid kaela
meil ei ole
rohkem aega.
Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.
Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.
Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.
Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.
Lumi sajab mitu päeva,
päkapikud näevad vaeva.
Aiateed kõik pühivad,
puhtaks enne pühi nad,
et ei tuleks jõulutaadil
lumes käia põvist saadik.
Eks võta oma labidas
ning päkapikke abista!
Ja ole hästi viks,
eks arva ära miks!
Sajab, sajab lumeke
Sajab meie õueke,
Suurepära veeretan
Lumememme ehitan!
Väljas sajab laia lund,
päkapikul pole und.
Vaja teha palju tööd,
igal jõulueelsel ööl.
Vaja kinke pakkida,
need ka saani tassida.
Hundipoisil suur on mure-
kes küll mõtles välja lume?
Märg ja külm ,kui taevast sajab-
uus ja parem teha vaja!
Koti suhkrut valas potti,
munavalged vahuks kloppis,
määris uue lume maha,
puude peale,uru taha.
Hommik üllatuse tõi -
karu lume ära sõi!!!
Ise kiitis : küll on hää,
nüüd talveuni ära jääb! ;-)
Maha tuli kena lumi,
ammu möödas soe suvi.
Maja ees meil lumemees,
lund on täis kõik aiad, teed.
Saame lumesõda teha,
kuni jälle käes on eha.
Jõulukuuse tuppa toome,
jõulumeeleolu loome.
Toas on kena jõulupuu,
taevas täies säras kuu.
Taevas säravad ka tähed,
kingitusi veel mul vähe.
Varsti tuleb jõuluvana,
laua peal on praetud kana.
Õpin luuletusi pähe,
hääl mul laulmisest on kähe.
Päkapikud käivad juba,
ärevust nüüd täis on tuba.
Kohe tuleb jõulumees,
põhjapõdrad saani ees.
"Jõuluvana tuli nüüd",
lausus kooris laste hüüd.
Kingitused on tal rees,
ise istub saani sees.
Kingitusi saime palju,
aisakellahelin valju.
Kõigil on nüüd rõõmus meel,
lund ju sajab veel ja veel.
Jälle käes on jõuluöö,
lõppenud on koolitöö.
Varsti käes on aasta, uus,
sest, et käes detsembrikuu.
Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.
Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!
Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi
Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Sajab, sajab laia lund.
Karu magab talveund.
Säramas on jõulupuu,
kaugel kaunid suvekuud!
Nüüd unistan ma taas jõulust
just nagu lapsepõlve aal...
Jõulukuuse särast ja saanikellast
ja valgest lumevaibast maas...
Nüüd unistan ma taas Jõulust
ja saadan tervitusi teil
Palju rõõmukilkeid ja naeru
kauneid jõulupühi ikka teil...
taas sajab valget lund väljas
ja toas on ehted haljal puul.
Kumab küünlavalgus ja rõõmu algus saab peagi lauluks laste suul.
On pilvisse end kuu peitnud,
ei tähti puista taevakaar.
Kuid kui lapsed öös näevad und,
sajab väljas ikka valget lund...
Kaugel laanelagendikul, seal,kus külmund ojake.
unetuna härmakuues ootab kuusepojake.
Hommikul ta vanem õde viidi ära laial reel...
öö on lähedal, kuid teda tagasi ei ole veel.
"Kibuvitsa-vanaema, tead sa, mis sai sõsarast?"
Eideke vaid ohkab unes ega kuule kuuselast...
kellelt ometi küll küsiks-keegi pole üleval.
rohukõrred, lillenupud ammu lumeteki all.
Virgub tuul ja sajab, helbeid tantsuringis keerutab.
Üks neist liugleb kuuse latva, talle tasa leelutab: "Ei su õde enam ole
Lihtne metsakuuseke..
ta kui murueide tütar, seljas särav kuueke.
Käes tal küünlad värvilised, kannab hõbetähte peas...
nagu muinasjutus elab suures saalis, laste seas.
Maga, maga, väikeveli,
küllap suureks kasvad kord.
Seni külmataat sind ehib
kaunis on ta härmakard..."
Laulis lumehelves une kuusepoja laugele
Laenas tiivad tuulesõbralt, lendas jälle kaugele...
Langeb laia lund...pehmed helbed hõljuvad, vaiksel lennlul liuglevad
sajab jõululund.
Minu süda ka kata valge vaibaga, uhu rahu lainega, uuenda mind sa...
Süda valgeks tee, valgemaks, kui lumi veel...
Lahkeks muuda minu meel,
jõululaps mu teel..
Õhtul sajab vaikset lund,
varsti tuleb unetund.
Siis ma lähen magama,
unenägu nägema.
Ilus unenägu see:
valge, roosa, kollane.
Ja kui üles ärkan ma,
vaatan välja: must on maa.
Väga kurvaks muutub meel,
sest jõulumees on juba teel.
Astub saanist maha ta,
näeb ka tema - must on maa.
Edasi käib teekond jalgsi,
kohale ta jõuab varsti,
sest et kinke jagada
tahab meile ikka ta.
Vaikselt sajab ju lund-lilleke magab nüüd und.Mets elab kenasti seal-jõululaps tuleb meil pea.
Vaikind linnu laul-puid veel kiigutab tuul.Vana ja noor hõiskab veel-jõululaps tuli ju meil.