ÜLLATUS
CONTRA
SALMI LUGESIN JA JÕULU-
VANA ÜTLES MULLE KUNA
OLED TUBLI LAPS SA OLNUD
KINGIN SULLE KINDERMUNA
PURUSTASIN MUNAKOORE
PIILUSIN MIS IMETEGU
KUKUB KOORTE VAHELT VÄLJA
SEEKORD OLI MUNAREBU
Minu kallis-kallis,
Seekord teeme heinatallis,
Ei meenuta me vanu aegu,
Las uus Jeesus sündigu!
Soove seekord jõuludeks
on mul kõigest paar-
riik, vähem röövi maksudeks
ja kao uttu, savisaar!
Oi, mäletan IMEDE ÖÖD!
Mitu aastat see tagasi oli.
Tuli kaasa koju kesk ööd-
kempsuaknast ta tagasi ronis.
Habe härmas ja marraskil põlv,
ise laulis ta rõõmsalt "Hei hoo!",
nii et kaikus sest taevavõlv.
Sellest ööst ma laulugi loon!
Igal jõuluööl hinges mul tärkab
hell-ärev rõõm, kas seekord siis taas
minu armas mees äkitselt märkab,
et on JÕULUMEES (käpuli maas)?
jÕULUMEES KAS JUBA KUULSID?
MEIE MAJAS ON ÜKS UUDIS.
SEEKORD LISA KOTTI SUURDE
VEEL ÜKS PAKIKENE JUURDE
PISIPÕNN, KÜLL VÄIKE TA
TAHAB KINKI SAADA KA.
EGA PALJU TA EI JONNI
JA VEEL ISE KA EI KÕNNI.
AGA MEES ON " TÄITSA SUUR "
HAMBAID 2 KA JUBA SUUS.
TEISED KÕIK KA OOTAVAD
ÄRA NEID SIIS UNUSTA
Jälle on saabumas aasta uus,
olgu ta seekord paremast puust,
olgu ta teguderohke ja tore,
rõõmude varju jäägu kõik mured!
Vana karjus O-HO-HOO
kinke seekord ma ei too.
Laulust-salmist ma ei viili
tahan jõuludeks mobiili
Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas
Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab
Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin
Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel
Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse
Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006
Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.
Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.
Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.
Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.
Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !