Millele ei ole loodud sõnu

Justkui sametpehme uduteki sees,
ei saa silmi avada,
tundelummus keeb kuumas kehas,
äraütlemata kirehoovus sinus endas.

Vahuselt lainetab ta üle naha,
õrnemast-õrnemat loodusallikat
üle kaela, õlgade ja seljajoone,
suudlustega sulatada tahab.

Roosa-roosilised hetkeminutid,
mis on okkaliselt kibevalusad,
ometigi allutame neisse,
ürgnaiselikud iluvalunaudingud.

Kirjeldamaks kõike seda,
millele ei ole loodud sõnu,
teab vaid naise süda,
kui tundnud on ta kiretormi tõusu.

Sooja süleluse leekivad lilled
kasvavad õrnas puudutuste vihmas,
hellituste ookeani ääretu avarus,
looritab sinu keha armulõõmas.