On okkaid täis mu elutuba,
kas küsisid Sa minult luba ,
või arvad, oled nii sa popp,
kui seisad paljalt nagu mopp?!
Su kalli raha eest ma soetasin,
paar harduspisaratki poetasin,
Su tõin ma oma tuppa sooja
ja sina tänuks maha roojad?!
Mul siiski Sinust veidi kahju,
kui topin sind ma oma ahju.
Su raagudest ma tule läidan,
Sa oled tänamatu, väidan.
tere kallis jõuluvana.
sulle kirjutab nüüd eliisa.
istun kodus laua taga.
täitsa reipalt veel ei maga.
tead sa tule pisut varem
mida varem seda parem.
ma ei heida miskit ette
aga äkkiune-mati
jõuab sinust ette.
igavesti sinu eliisa
Kuuse toonud tuppa isa,
eemalt kuulda laste kisa,
kõik nad ootavad jõuluvana,
ahjus mõnus priske kana...
No kus sa oled jõulumees,
kas siis tõesti pikk on tee?
Meie ammu ootame-
kauneid kinke loodame...
Lastel ammu uni silmas,
sinust ei taha jääda ilma...
Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?
Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!
Kui hea on mõelda,et Sul on sõber,
kes Sinust mõtleb,Sulle andestab,
Sind ootab ja armastab.
See kord ei taha ma laulda
ei nukkust ei jukkust.
Laulan vait sellest,
kes kõikidest kõige kallim.
Ema sinust ongi mul laul
nii lihne ja kerge see viis...
Tere jälle kallis sõber,
ole sant või ole põder.
Sinust alati on rõõmu,
siis kui võtan õllesõõmu.
Kui teen tööd või löön ma lulli,
sinuga saab ikka pulli.
Ja kui raha otsa saant,
ikka sinult abi saab.
Sellepärast tahaks ma
sulle kiitust avalda!
ma olen su süles
palun ärka nüüd üles
sa oled nii soe
ma armastan sind mu silmadest sa loe
kui sa seda lugeda vaid oskaks
sa siiralt mind toksaks
palun saa aru minust
ma hoolin nii väga sinust
Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
need read mis ma sulle saatsin,
need read pole uputatud viina vaati,
need read mis ma valmis seadsin,
neid read -õndsaid hetki ma teadsin,
nii tahab minus ärgata mees ,
kes pole uppunud sügavas vees,
vaid tahan ujuda päikese poole,
mõeldes õnnelikku lõppu me loole,
need read on kirjutatud Sinust,
need read räägivad ka minust,
need read on on õnnest minu elus,
need read on sinust, mu arm, minu elus
Armastuse mõte
ARMAS OLED MULLE,
SEDA ÖELDA VÕIN SULLE.
MÕTLEN AINULT SULLE.
KAS OLED TRUU KA MULLE?
MÕTLEN KAS TÕESTI ARMASTAD MIND,
VÕI ON SEE TUNNE NAGU MÖÖDUV LIND.
AINULT SINUGA KOOS MA OLLA TAHAKS,
EI LÄHE MUL SÜDA SINUST ÜLDSEGI PAHAKS.
ÕHTUL KUI SILMAD SULEN,
TUNNEN IKKA ET OLED MU UNELM.
TAIPAN ET MÕELDUD OLED MULLE
JA TEA ET KUULUN VAID SULLE.
ÄRA LASE KEDAGI ME VAHELE
SEE ARMASTUS ON MÕELDUD MEILE KAHELE.
VÕITLEME OMA ARMASTUSE EEST
KA SIIS KUI VAENLANE ON VEEST.
üht head ideed
ei võta tagataskust
ja vägisi ei mõtle ega loo
just elu ise hõbekandikul
ta õigel hetkel
sinu ette toob
kui läbi käidud
tuntud teed ja rajad
ja tundub
nüüd on tupik sinu teel
just sellel hetkel
keegi väravad sul avab
ja annab
ühe võimaluse veel
nüüd sõltub sinust
kas ta võtad vastu
või hülgad
või pead liiga patuseks
kuid ära mõtle kaua
liiga hilja
on otsusele jõuda
oma matusteks
las unistused lennata
kui inglitiivul
kõrgel tähtedes
neil julgelt järgne
pole karta vaja
käi neis kõrgustes
ehk leiad oma rahu
pole tähtis see
on´s unistusel kuju
on ta naine
või on mees :)
Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.
Kui ma kallistan sind,ei taha ma sinust lahti lasta,
ma ei taha et sa ära lähed,ma ei taha uuesti haiget saada,
sest sina,oled nagu mina,
üheskoos me täiendame üksteise vead,
ma loodan,et nüüdseks sa tead,
palju ma sind armastan,et sa oled mul paganama hea !
Ja seal,kus iganes sa nüüd oledki,
ma loodan et sa mu sõnu kuuleksid ja ma sulle kõige tähtsaim oleksin,
sest kui nii juhtuks,sa ei kahetseks seda mite kunagi.
Sellest on juba kuuaega ja ma helistan sulle aina uuesti,
sa ei võta kõnet vastu,ega ei helista ka tagasi.
Mis juhtus siis ? Miks meil läks nii ?
ma olin sinusse armunud,ma tõesti tahtsin sind,
aga mõtetu on loota,sa ei tule enam tagasi,
ja ma poleks kunagi uskunud,et see asi läheks nii,
kuid siiski,vaikselt läheb elu edasi,
ja lõpude lõpuks pean ma alati ütlema,hüvasti.
sa oled nii pisike ja ilus
sinuga rääkida on ni mõnus
iseloom os sul super hea
sinust mõeldes sassis on mu pea
ma sinuga tahaks kogu aeg koos olla
ma tahaks kohe jooksuga sinu juurde tulla
tahaks tunda su kallistusi
ja su armsaid puudutusi
su huulte maitset tunda ma tahaks
ja kui ma su ära sebiks ega sa ei pane pahaks?
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
OOTUS
Istun vaikselt ja ootan, ootan et tuled.
Olen oodanud Sind kaua. Kaua, terve
oma elu.
Ma ei mõisata kuhu Sa jääd, palun
tule juba, ma palun Sind.
Nii raske on istuda kodus ja mõelda Sinust,
sest ma ei tea kus oled, kes oled.
Tean vaid, et mu hing on üksi
ja see on raske, väga raske.
Palun tule, tõotan et armastan ja hoian Sind,
hoian Sind oma elu hinnaga.
Palun tule lihtsalt!
Tean, et oled kuskil ning mõtled minust.
Sa tead, et ma ei pea tõotama Sulle armastust
kogu eluks, sest Sa tead, et armastan Sind ka
ilma tõotusetta.
Kuid tea, mu neid, et ütlen Sulle –
ARMASTAN SIND!
Ütlen seda Sulle igal hommikul ja õhtul.
Ütlen seda nii palju kui soovid, sest ma ei väsi
seda kordamast.
Ma ootan Sind igavesti kui vaja, kuid loodan,
et tuled varsti.
Ma ju armastan Sind, mu kallis.
Sa oled mu süda, mu hing.
Oled mu päev ja öö, oled kõik mis ma vajan,
mu arm........
Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.
Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.
Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.
Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !
ei ole und,ei ole und,,,,,sest mõtlen sinust,,kujutan sind ette,,,,,seisad minu ees ja taevast sajab valget lund,,,,oii jahh,,nüüd tundub mulle,et vist näengi juba undd......
Sind märkasin mina.
Ma nägin sind kunagi koolis,
ma armusin sinusse kohe,
Nägin sind muusikatsoonis,
ja kukkusin kuristiku lõhe'.
Ma nägin sind aastaid hiljem,
siis sinust ma juba mõtlesin,
su nägemist ammu igatsesin,
kuid sain aru nüüd,
et parem olla igatsuseta.
Kuid tagasi püüdsid mu pilku jälle,
jäin rahulikult paigale ma,
kuid ei kunagi tundnud ma seda,
kuni minuga tantsisid sa.
Ma nägin sus varemgi annet,
muusik ja laulja kuulus,
siis kummitama jäid sa mind,
ja kummitama jäid ka nüüd.
Su naeratus joovastas mind,
su tarkust imetleb lind,
su vahvust näitab su ind,
ja ei miskit muuda ka pind.
Ma märkasin sind varem,
ka siis mulle meeldisid,
kuid nüüd uuesti sind märkates
sinusse kiindusin.
Kui sa tuled, too mul lilli
16.03.05
Kui sa tuled, too mul lilli,
siis ma mängin sulle pilli.
Mängin kevadlille ilust,
mängin suvest ja sügisest ja sinust.
Mängin tähistaevast juunikuu ööl,
mängin lillenuppudest kleidivööl.
Mängin kõigist lilledest maalimas,
mängin vaid sulle, ainsale inimesele maalimas
Oled kõige kallim sõber mulle,et saaks teele appi tulla sulle,sinust jagu ma ei sa ,kuid saan sõbraks tulla ma.
Head sõbrapäeva !!!
Kohtusid me pilgud taas,
nüüd kui kõik piirid maas.
Südamesse tungisid ime jõul,
ei oska sellest aru saada mingil nõul.
Uskumatu, kuidas tunnen nüüd.
Kas oman selles süüd?
Ilmselt küll, ei suutnud sult silmi pöörata sel ööl
ja mu pilgud ei olnud su vööl.
Täiesti maagiline, kuidas vaatasid mind.
Nii põletavalt tunnen end.
Nii mahe pilk su silmis,
juhtunuks see kõik nagu filmis.
Terve toa täitsid me piilumised,
igal võimalusel märkasin sind ja need väiksed katsumised.
Pole terve päeva peast saanud seda õhtut.
Hulluks ajab kui meelde tuled jälle sa.
Päris segi ajanud mu pea ta.
Su õiglus, metsikus, abivalmidus ning intelligents segi ajab mu pea.
Loodan, et selle õhtuga ei teinud ma vea.
Puudutuse ootel olin
kui järsku see hakkas ning tundus, et vaikseks jäi mölin.
Võtsid mu ümbert kinni,
maailma parim tunne oli see.
Õõtsusid koos minuga, lootsin, et jätkub see tee.
Iga hetk oli tunne, et kallistaks sind täiega
ja jätkaks pidu vaid sinuga.
Ma tõesti loodan, et see areneb edasi,
sest tahan sind rohkemgi tunda sedasi.
Ei tea tõesti, mida toob homne päev.
Tean, vaid et ammu pole tabanud mind selline kire laev.
Mõtlesin sinust täna terve päeva
ja kavatsen vist sinu nimel isegi näha vaeva.
Nägin ka unes sind,
tea, et praegusel hetkel tuksub sinule mu hinge pind.
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin