Jõuluaeg oh jõuluaeg
see meie laste vaev
higimull juba otsaees
saja kingi pakkimine ees

Need tatid sind ei täna
vaid ajavad mingit jõuluvanaplära
miks on see aeg nii masendav
kes mind küll selles asendab

hukub kuuski miljoneid
enesetappe lisandub veel triljoneid
jõulupuu meil ju põleb
ja äkki....polegi ni kõle

tuleb meelde jaaniaeg
kus rõõmustab iga viimnegi isamaa poeg
kuid tuleb meelde su majagi tules
nüüd vaevled põlevas jõulumures

miks vajame seda surmade jada
kas me eneseteostus tõesti nii madal
tulekahjud...enesetapud hävib üks ilus kuusekasvand
nende arv jõulul vaid kahjuks ju kasvab

kuuse otsa ülespooline
jõulupilsnerist surnuks joomine
kuid õitseaeg poodidel
Sildiga "jõulud" odekulonnide suur läbimüümine

teise inimlooma peale keegi ei mõtle
midagi head kellegile ei ütle
inimlooma mõistus on madalam kui muru
mafdalamki muti urust

seaga inimest võrrelda saa
kuid inimene teda oma touduks peab
jõuluajal nii palju loomi ohverdama ju peab
et karvadetta värdlooma vajadused rahuldatud saaks

Tähed ülal,lumi all...
Aisakella kuminal
jookseb põhjapõder kärmas.
jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel:
taat on meie juurde teel!

Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on,sõbrad tõesti ime!

Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?

Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees

pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.

Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!

Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...

Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.

Särab kuusk ju tulemeres:
kulda, karda küljes tal.
Jõulutunne igas peres,
varsti kingid kuuse all.

Oodatakse jõulutaati:
sõidaks juba õuele!
Juba ammu - suvest saati
suss on seatud aknale.

Oodatud on tõesti kaua.
Kui ta tuleks rutem vaid!
Vanale ma hästi laulaks.
Kingitusi toob ta häid...

Päkapikud käivad ringi
kõpsutades musti kingi.
Ei see ole ime mingi
sussi seest kui leian kingi.
Sest et päkapikk ta teab
et olen olnud hästi hea.
Ja kui minul tõesti veab
toob jõuluvana mida peab.

ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.

Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!

Kas tõesti jõulud? Jõulud jah!
Neid ootand´ iidast-aadamast.
Nüüd pühi pean ja kahtlustan,
et taat mind peagi kallistab.

On särav küünal me hinges nüüd süüdatud,
on kingikotid kuuse all valmis-üüratud.
Kaardid saadetud ja luuletused peas,
salmid pikad ja riimid reas.
Lastekilkeid kostumas on tuppa,
jõuluvana , jõuluvana, tuleb juba.
Taamal, künkal on vilksamas punane müts,
ei tea kas on see Jüts või tõesti, hiline päkapiku unimüts?
Jõulud on rahulik ja rõõmude aeg,
positiivne energia laeng.
Vaadake silma ja tõdege siiralt,
kõige ilusamad inimesed on rõõmsalt!

Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...

Üksi läbi jäätund akna vaatan,
kurb ja pisarais.Seal saatan.

Jõuluõhtuks lumememme tuppa toon,
kena sõbra kuusekõrvale ma loon.

Täpselt südaool ma suudlen lumemeest,
lina pean kuivatama paksust veest.

Kus on siis minu nõutud jõuluime,
kas jõulumees on tõesti saatan või lihtsalt pime.

Nüüd taas olen üksi,
mu kõrval vaid punane porgand.
Kes kurat oli selle memmele ninaks torgand.

Läbi jäätunud klaasi vaatan jälle õue,
karjun, vaikides - armastus tule mu põue.
ja mööda minnes avan ukse, mis jääbki lahti.

Minu ja sinu koduks on Põhjamaa,
veel veidi jäisem Islandil,
külmapuudust ei tunta Lapimaal,
nii peaks see olmea Vilsandil.

Aga häda, lumetaadil lumepuudus,
suvekuudel põdes rasket grippi,
nüüd on lumest tõesti puudus,
ehk teie teate mõnda nippi?

Kas osta lumemasin, või võtta liising
et ise lund saaks toota riiki,
et kõik võiks meidki tunda auga,
kui külma Põhjamaade riiki!

Kas on tõesti tõsi see,
päkapikk kõik kingid teeb?
Et jõuluvana aasta magab
ja siis jõuluõhtul kinke jagab?
Kas on tõesti iga laps
terve aasta olnud kraps?
Olgu nii või olgu naa,
salmi eest ma kingi saan!

Siis,kui algab aasta uus,
mõtlen: olen usin-
kingitused uueks jõuluks
juunis valmis pusin.
Juunis jaanipäev ja meri,
suverütmis liigub veri,
arvan:august sobiv kuu-
siis ei sega miski muu.
Aga võta näpust veelkord- ebaõnn mind soosib!
Selgub, siis on päevakorras salatid ja moosid.
Novembris hellitan veel lootust: kaardid teen ma tõesti ise-
vaev on nendega ehk pisem.

Tegin nii, ei tunne süüd-
õilis oli minu püüd.
Uuel aastal olen usin,
kingid märtsis valmis pusin...

Istud ja mõtled oma kuuse ees
juba ammu ei tule sulle see jõulumees,
sest sa ei usu, et metsas on lagendik,
kus elab tema ja pisike päkapikk.
Usu, veel kordki, et vatist habe on päris.
Usu , et ta tõesti salmi sult pärib.
Usu, et kingi ta jättis sul maha!
Sealt leiad sa õnne ühe killukese-
lumehelbe nii tilli-tillukese!!

Päike ei paista
ja lumi ei sära
kas tõesti
jäävadki jõulud ära?
Ei siiski
pühad tulevad ja
kuusel küünlad
säravad.

Ootan nagu tuleks keegi,
üle värske lumetee.
Astub tuppa puistab leegi
jõululeegi südame.

Tuleb tõesti tuleb keegi
jõulupüha tuleb teel.
Tulgu ta ja heitku leegi
uks avatud on ta ees.

Kuuseladvas küünlaid palju,
süüdaku ta põlema.
Minetagu valu valju
seal, kus pesitsenud ta.

Kurvad mõtted kaovad ära,
lepituseks annad käe.
Jõulutaeva tähesärast
rahu laskub kõikjale.

Kuuse toonud tuppa isa,
eemalt kuulda laste kisa,
kõik nad ootavad jõuluvana,
ahjus mõnus priske kana...

No kus sa oled jõulumees,
kas siis tõesti pikk on tee?
Meie ammu ootame-
kauneid kinke loodame...

Lastel ammu uni silmas,
sinust ei taha jääda ilma...

Pisar on mul silmis,
kuna lund nüüd pole maas.
Kas tõesti jõulud nüüd,
jäävad töitsa ära?
Ei, jõulud ikka saabuvad,
kas või ilma lumeta.
Ainult et nüüd jõuluvana,
tulema peab bemmiga.
Bemmile ka uued kummid,
alla laseb panna ta....
päkapikkudel!!

Kui oli öö ja taevas tähti
nagu helendavaid tikke,
siis siin aknalaual nähti
askeldamas päkapikke.

Ma ei tea, kas tõesti käis
mu aknal mõni väike sell,
kuid olen vait,sest suu on täis
mul põses klõksub karamell.

Laps

Küll on ilus laps,
tal on väike aps.
Mis oleks aps,
see on tõesti ilus laps!

Soove on meil palju,
ronin üle kalju.
Küll on lastel laul,
ikka Paul,Paul,Paul.

Lastel pole aega,
ütlevad head aega.
Lapsed on nii ilusad,
ilusad ja pilusad.

Lastel silmis sära,
ära mine ära!
Sul on ilus pluus,
pildil number kuus.

Lapse huuled huuled huuled,
talvel külmad tuuled.
Kolm,kolm,kolm,kolm,
aknast tuisgab tolm.

Tule minu juurde,
mine koopa suurde.
Lapsi on tuhandeid ilmas,
kõikidel sära silmas.

See on tõesti ilmaime,
kui,sõber mäletad mu nime...

Sõber,ela ilmas hästi,
pane jalad prügikasti!

Ikka meeles seisku Sul
sõprus pole seebimull!

Midagi head tahaks ütleda sulle,
kui enesel olla on hea.
Head sõnad, aga ei tule meelde mulle,
mida teha tõesti ei tea.
Miks on nii, et kui vihased oleme
sõnu solvavaid rahena sajab.
Ja samas kui kalad me vaikime,
kui vähegi hellust on vaja.

sünnipäev see tore päev,
meelest iialgi ei läe.
sõpru palju siis ma näen,
see on tõesti vahva päev.

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964