Ema on lapsele teejuhiks suureks,
laps küsib:"kas ka mina kord selliseks saan ?"
Ema üksi ei jäta hätta siin mind,
nii väga ta minu eest hoolib.
Aga mina,kas ma oskan hinnata ta südame ilu,
kas ma armastan õdesid, vendi täpselt nii
nagu ema, mu maailm ja elu ?
Kas on minul halastust,armastust pilgus,
kas ma lohutan, muredes aitan ?
Kas ma oskan kasvada nii,et keegi ei pea
mind siin iialgi laitma ?

Sõidan sinna, kuhu viib tee.
Olgu see Tallinn või Tartu,
mind ei teeks kurvaks ka see,
kui jõuan hoopiski Harkku.

Minu teejuhiks on vaid paar varest.
Küllap nad teavad, kuhu pean minema.
Nad suunavad mööda me Arest.
Tee jätkub. Läinud on pimedaks.

Varesepaar edu soovides kraaksatab.
Keeravad metsa ja läinud nad ongi.
Ei tea, kas mõjub see laastavalt,
kui pidada teejuhiks rongi.

Kaasas püsin, kuid tempo on kiire.
Mul kõrvu kostuvad tunmatud keeled.
Kohati tundub, et teeme vaid tiire,
kuid usaldusväärsed pole hetkel mu meeled.

Ma jätan rongi ning jätkan teed üksi.
Sõidan itta, kuid täiesti sihitult.
Tee ääres naised on lüpsil.
Pole aega aidata. Edasi kihutan.

Peatan mehe, kes vaatab mind kõrvalt.
Ta küsib mult, miks ma küll põgenen.
Vaikin - elu teeb kurvaks.
"Ma kardan", vaikselt pean tõdema.

04.11.2010