ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.
Tormis helisevad kellad,
täna tuuled jälle hellad.
Taevas tuikab täheöö,
saabund õnnis jõuluöö.
Sügistuuled karmid, vinged,
toonud välja aasta pinged.
Jõulueelne ootus hinges,
rahvas poodides teeb ringe.
Kuskil õrnalt hüüab ingel:
"Ärge liigselt hoogu minge!
Võtke veidi aega maha,
aga seegi poleks paha,
kui te vahel vaataks taha,
et ei oleks jäänud maha
see, kes õrnust, hellust tahab!"
varsti jälle kell lööb gongi,
aasta peagi läbi ongi.
jõulud möödas,must veel maa
kurvastad,et lund veel pole
tuuled-tormid puhuvad meile paksu lume
mured möödas,tuju hea
aasta uus ju tuleb pea.
Külmad talvetuuled
et sind kunagi ei kuuleks.
Öö on suur summa,
et su sünnipäeval
oleks trumm ka
Kevad
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.
Marie Under
Laps
Küll on ilus laps,
tal on väike aps.
Mis oleks aps,
see on tõesti ilus laps!
Soove on meil palju,
ronin üle kalju.
Küll on lastel laul,
ikka Paul,Paul,Paul.
Lastel pole aega,
ütlevad head aega.
Lapsed on nii ilusad,
ilusad ja pilusad.
Lastel silmis sära,
ära mine ära!
Sul on ilus pluus,
pildil number kuus.
Lapse huuled huuled huuled,
talvel külmad tuuled.
Kolm,kolm,kolm,kolm,
aknast tuisgab tolm.
Tule minu juurde,
mine koopa suurde.
Lapsi on tuhandeid ilmas,
kõikidel sära silmas.
Kui sa kuuled õhtu tuuled
tasa sulle puhuvad,
siis sa tead, et minu huuled
tervitusi saadavad.
Ma sult ju midagi ei küsi...
Su silmadest vaid mõtteid loen,
sest tahaksin,
et meeles püsiks
see pilk
nii lahkemeelselt soe.
Et siis,
kui märjad sügistuuled
on ümberringi räsimas,
et siis
see pilk mu juurde tuleks
ning mind ei laseks väsida.
Talv sai läbi, kevad tuli,
sulas ära talvelumi-
nüüd lapsed rõõmsalt õue pääl,
juba lumikellukesed sääl.
Puudel linnukesed siristavad,
soojad tuuled aga vilistavad.
Kevadkuud on märts, aprill ja mai,
neile kuudele teen pai.
Sügis mersas jalutab
kaasa kutsub sõpru häid.
Oled sõber vaata ringi
tunne rõõmu minu hinges.
Metsas kurbust tunda saa
energiast vaid pakatad.
Oska tunda metsa sõprust
vaata ringi sügis- naeratust.
Vahval sõbral sarved püsti
hoolib hoiab salamahti.
Saladused peidab metsa ,
mured matab mätta otsa.
Sügisel on kuldne süda
sosistab ja võlu näitab.
Rahutud on ikka hinged ,
nende silmis kurjad tuuled.
Sügistuuled saadan teile
naeratuse kingin hinge.
Palju kauneid aastaringe
hoia ikka enda hinges.
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Sügistuuled salajased,
mõtted ikka avalikud.
Kaasa lendan salaja
kaugele kõrgustesse.
Soojad tuuled abiks
suuna näitamitajaks.
Kaunis looduses on
omad võlud ja jõud.
Leidsin jõu et edasi
lennata ja tunda
sellisena nagu loodus
oma tujugega.
Külmade tuulted haiget
teevad südamesse jäljed
läävad.
Külmad tuuled saada
talvele suunas .
Väljas on külm,
on tuuled ja tuisud.
Mina sain jõuludeks
suusad ja uisud.
Toas ma neid hoian,
ja jalga siis sean,
õue peal hangedel taga neid vean.
Istusin nuttes
siis lumele maha.
Järsku ma naeratan-
isa tõi saha.
õrnalt puhuvad tuuled
taevas kiirgab kuu
truudust vannuvad
huuled kui suule
langeb suu.
meie talved ja j6ulud meil on kylmad talvetuuled peas meil talveluuletused kui on toas joulupuu
siison 6uesj6ulukuu
kassid kerad toas
ahjus küpsevad road
Mu armas kodu, väikene,
sääl eemal mäe pääl!
Su üle särab päikene,
puud haljendavad sääl!
Siin pilved, tuuled, päikene
kõik vanad tutvad on,
siin olgu suur või väikene -
kõik vanad sõbrad on.
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.