Igal aastal samal ajal
sisetung meid poodi ajab
kokku ostma ninni-nänni
igasugu padajanni.
Loeme kokku tutvusringi
igaüks peab saama kingi,
sest on jällegi kord käes
rõõmurohke jõuluaeg.
Kinkidest kuid tähtsam on
kui on koos kõik perekond
sugulased,sõbrad ka
jõulurõõmu jagamas.
Kuuse alla laome kingid
laua peale vorstid singid.
Jõulukuuse küünlasäras
ununevad mured ära.
OLEME KÕIK RÕÕMSAD PAID
KAHJUKS KORRA AASTAS VAID.
Jõuluvana kust sa tulid,
kus sa nõnda kaua olid.
Aknal ammu ootasime,
kuhu jääb me külaline.
Salmidega oli häda,
need meil tahtsid ununeda.
Lõpuks siiski tulid Sa,
nüüd võib pidu alata.
Meil kõigil jõulukuuse ees
võiks ununeda mured, tööd,
et rõõm saaks täita südamed
sel imelisel jõuluööl.
Aasta läheb, teine tuleb
Ajavool on lõputu
Uus on iga koiduvalgus
Lootusrikast aasta algust!
Juba pakke seatakse
jõuluvana reele.
Juba kõikjal teatakse:
taat nüüd asub teele.
Et nüüd vaid ei ununeks
taadil kingid maha....
Korda laulusõnu, eks
ta neid kuulda tahab!
Meeles taadi vana pea
peab su nime, tuba-
sinul salmid, ole hea,
meelest läksid juba !
jõulud tulid, kolinaga
lumi ununes neil maha
järgi minna aega pole
veidi porine ja kole
olema saab jõulupäev
kuid miks soojaks seest küll läeb
Kulla kallis Jõulumees
maiasmokk on Sinu ees.
Aknal ammu ootasime,
kuhu jääb me külaline.
Salmidega oli häda,
need meil tahtsid ununeda.
Lõpuks siiski tulid Sa,
nüüd võib pidu alata.
Sõprus on kivi,
mis ei purune,
sõber on isik,
kes ei unune.
Kui sõbra unustad,
siis sõpruse purustad.
Kaart mul sünnipäevaks saada
Paluks
sinna surut-surnud lilledeta
Ümbrikusse hoopis pane
iseenast-sinna peida-sule
Vaat see oleks kingitus
Ilmapeal
ei iial ununeks
Hinges tühjus valitseb
igat lootust varitseb.
Passib peale, jälgib mind,
et ei rõõmustaks mu hing.
Kaunid sõnad - ununevad
Unistused - purunevad
Jääb vaid see vaikus, valulik
Pisar, nutt ja leinalipp.
Ma vihkan sind,sest ma näen sind unes.
ma vihkan sind,sest ma ootan su kõnet.
Iga päev,iga hetk,iga tund.
isegi kui on talv ja õues sajab lund.
kuid sa kunagi ei helista,ega ei teata.
kas mul on mõtet loota,või lihtsalt karta.
tõesti, mul oleks vaja seda teada,
sest ma ei viitsi enam neid mälestusi meeles hoida.
Sinust ja minust,meie ühistest hetkedest.
tuttavatest kohtadest,kus me ööd veetsime.
taevasse vaatasime ja tuleviku juba ette mõtlesime.
üksteise käest kinni hoidsime ja vanalinna pargis suudlesime.
need on tõesti asjad,mis mu meelest kunagi ei unune,
aga kui sa lihtsalt lased mul oodata,
see kõik väikse hetkega ununeb.
Aga jah,seda kõike võiks nimetada armastuseks.
mida ma su vastu tunnen,kirjutan ma selle paberile.
ning viskan selle pudeliga merre,vaikselt lootes,
et kunagi leiaks sa selle ja saaksid aru,
et miski pole nagu ennem kui sind pole mu kõrval,
leidmas siiani tabamatut õnne.
Emake mu tugi raskel hetkel
Kodutare.. vokiratta vurin,
õuest kostund koera vaikne urin.
Ulguv tuul ja ahjus hõõgvel söed
ammu ununenud olema peaks kõik see juba
jah,,,,kuid meelen mul see ikka.
Ema soojad käed,
sageli ta lahket pilku naeratamas näen.
Tunnen tema puudutust,
see maha võtab pinge,
rahu tuleb tagasi mu väsinud hingge.
Liivakastimängud
Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.
Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.
Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.
Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.
Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.
Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.
Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.
Juba.
Leelo Tungal.
Juba pakke seatakse
jõuluvana reele.
Juba kõikjal teatakse
taat nüüd asub teele.
Et nüüd vaid ei ununeks
taadil kingid maha...
Korda laulusõnu,eks
ta neid kuuld tahab!
Meeles taadi vaba pea
teap su nime,tuba-
sinul salmid ,ole hea
meelest läksid juba!
Juba pakke seatakse
jõuluvana reele.
Juba kõikjal teatakse:
taat nüüd asub teele.
Et nüüd vaid ei ununeks
taadil kingid maha...
Korda laulusõnu, eks
ta neid kuulda tahab!
Meelestaadi vana pea
peab su nime, tuba-
sinul salmid, ole hea,
meelest läksid juba!
Sõprus on kui kivi mis ei purune,
sõber on isik kes ei unune.
Kui sõbra unustad,
siis sõpruse purustad.
Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.
Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.
Rõõmsaks mu meele teeb talvine lumi,
sest sügisel palju oli vihma ja pori.
Ning lume sees möllata oleks igati tore
ja ununeb sügis, mis nii külm ja nii kõle.
Meeldiv on vaadata liuglevaid helbeid,
mis maha langevad pehmelt ja kergelt.
Tuleks maha rohkem seda valget lund,
sest peagi on käes selle aasta viimane tund.
Tere kallis sõber ma tulin sulle külla, et öelda sulle, et sõbrus on isik kes ei unune ja sõbrus on kivi mis ei purune.
Sõnal sõber suur on vägi,
Seda minu oma silm nägi.
Sõber hädast päästnud korduvalt on mind,
Kui usud temasse, siis päästab ka sind.
Sõnal sõber tähendus on suur,
See ulatub kõrgremale kui üksgi müür.
Sõpruse vägi suurem kui miski muu,
Seda rääkis juba vanarahva suu.
Sõpruse side purunematu,
Sõber ise ununematu.
Hinges alati kannad teda,
Südames sa hoiad teda.
Sõber kallim kui kuld,
Ei varjuta seda isegi muld.
akna taga sajab valget lund
äkki näen und
und mis ei unune
nagu sõprus mis ei unune
Järsku teen silmad lahti
hiilid minu tuppa salamahti
tulid ütlema : kallis sõber ära unusta mind
sest ma ju armastan sind
Rääkisime palju nalju
hääl on sul väga valju
tore oli sinuga
loodan et tore minuga
On lõppenud me naer,
me kogu suhte alus.
Meil on veel järgi pael,
mis hoiab veel jalust.
See katkeb ka kohe,
siis ununevad lood.
Ka järgnevate pahed,
pole jõhkramad kui nood,
need sinu muinaslood.