JÕULURAHU
Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.
Üle maa on valged lumelipud.
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi!
Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku, teda paita!
"Jõulurõõm!"
Jõuluööl käib kibe töö
päkapiku poistel
ja kõigil teistel
kes lastest lugu peavad
ja neile kinke veavad.
Rõõm on suur
sest toas on jõulupuu
ehted kaunilt sädelevad
küünlaleegid värelevad
unustada nüüd ei või
jõulusalme põnevaid.
On põnevus nüüd nõnda suur
et sõnad takerduvad suus
mis ta mulle nüüd küll annab
seisan nagu soolasammas
veidi mõtlen ja siis ütlen.
Jõuluvana,jõuluvana
ära mine üldse ära
meile elama sa jää
koos meil oleks väga hää
kingikotist iga päev
kinke tuleks võluväel.
Aasta kõige ilusam aeg on jõulud,
siis ei ole võibolla just kõige suuremad tulud,
et teha paremale sõbrale kinki head,
kuid kõige parem kink on unustada vead.
Jõulude ajal on lapsed rahulikud,
just seetõttu neil käivadgi päkapikud.
Jõulude ajal on meil tähtis kogu pere,
et saaks kõik olla koos ja öelda jõulutaadil "Tere!"
Tore on ju koos süüa piparkooki,
ja poetada mõne lõbusa jõululoogi.
Mõelda sellele, et koos meil olla hea
ning unustada kõik need vanad vead...
Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool
Ja tühised mõtted
jäävadki tühisteks, mis parata,
kuid kas saabki kõike elu jooksul
ära unustada, maha salata.
Päike lõõmab pikalt - üle vee,
tuul laseb juukseid sasida,
pilved, moodustades hõbedase kee,
tekitavad tunde, kasina.
Meri on sinine
kõnnib inime
mööda kaldajoont
mõtleb ta tühiselt
tühistest asjadest
pilk on lainetevool.
Igal hingel on keegi, keda oodata
oodata nii, et hing on valus,
ootamine mis näib mõtetu,
kuid ei leia me sellele vastust,
miks me ikka ootame..
Igal hingel on süda, mis kannatab,
kannatab mõtetult kellegi pärast,
sest ta teab et poleks mõtet,
valada pisaraid ja verd,
sest need ei jõuaks sinuni,
et sa teaksid kuidas ta kannatab..
Igal hingel on õnne ja rõõmu,
nautida elu ja unustada minevik,
sest pole ta ainus,
kes väärib sind,
kui jätab sind ootama,
ise lootes et andestad talle kunagi..
Igal hingel on olemas keegi,
kes salaja armastab
ja sind oma mõtetes kaasas kannab,
kuigi talle näib see lootusetu soov,
et võiksid armastada teda,
kuid sa ei tea,
kui ei proovi...
sest igal hingel on olemas keegi,
keegi kes armastab sind, kuigi sina..
seda ei näe..
Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.
Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.
Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.
Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.
Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.
Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.
Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.
Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.
Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.
Oota Matus
Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.
Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.
Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.
Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.
Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.
Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?
Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.
Mina&Sina
Neid aegu ei saa unustada,
kui sinuga ma olen.
Nendest saab vaid unistada,
kui meil igav kunagi ei ole.
Kui mõtlen ainult sinule,
oma parimale sõbrale.
Siis meenub ka minule,
mida koos me kõike tegime
Ma ei unusta ööd, kui Sind nuttes palusin -
Sa lahkusid ja ei vaadanud enam tagasi.
Ei suuda unustada, et Sind lakkamatult anusin,
elu kibedamad pisarad Su pärast valasin.
Ma ei unusta, et jätsid mu üksindusse,
seda valu, mis mu sees, Sa ei tunne.
Ma ei unusta, et jäin üksinda vahtima tühjusesse,
mu kuumad pisarad kukkusid lumme.
Ma ei unusta, et kinkisid mulle elu halvimad jõulud,
süda valust jäi põlema ja hingel oli nii jahe.
Ma andestada Sulle enam ei jõudnud,
mõistsin sellel ööl, et see, keda tundnud olin, oli olnud vale.
Uue päeva saabudes on kõik kindlasti parem,
ma suudan kurbuse endas alla suruda.
Aga ma ei näe Sind enam sellisena nagu näinud olin varem,
ei suuda seda valu kunagi unustada.
Võin naeratada ja armastada nagu alati olen teinud,
halvimad jõulud mälust kustutada.
Halb on vaid see, et ma olen täpselt sama rada korduvalt käinud-
ainus, mida teha, on see valu südamesse lukustada.
Kadunud armastus
Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid,et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.
Lapsepõlve kodu
Alati on tore lapsepõlve koju saabuda,
et meenutada lapsepõlve mälestusi häid.
Töörutiinist mõnekski päevaks loobuda,
et leida paika, kus elasid kord aastaid.
See paik on miski, mida ei lase me eal hävitada,
see paik on miski, mis nõnda südame lähedane meile.
See paik on miski, mida eal ei suuda unustada,
see paik on miski, kus oleks eland justkui eile.
Siinkohal tänaksin ema ja isa, kes andsid mulle elu,
ning kasvatasid tubli, tööka ja hea inimese minust.
Lapsepõlve kodu on miski, millel hindamatu väärtus ja ilu,
Need on need read, mis räägivad mu lapsepõlve kodust.