Vaiksel talveõhtul naeratab kuldkuu,
väljadel laiali lumejuuksed.
Lumeräitsakad, kristalne jõulukuu.
Sügavas unes on jõulukuused.
Veel vara on ärgata unest
ning oodata ilusat õhtut.
On vara end soputada lumest
ja tõusta inglina õhku.
Ja lõpuks kui käes jõuluõhtu,
ingel lumekleidis jalutab
Sajab lund ja jõuluhõngu
täis hing, kuid süda valutab.
Ja naeratab kuldkuu, ning tähed...
Aeg inglina lume sees veerelda.
Langeb täht, soove on vähe:
Tahaks veelkord kristallides keerelda!
Süütad küünla jõulueel,
rõõmsaks muutub tuba.
Küllap põhjamaalt on teel
jõuluvana juba.
Küll on küünal pidulik
tuppa valgust heites.
Aknast piilub päkapikk
hoolega end peites.
Lüheneb ja väheneb
laual küünal üha.
Tasa hilju läheneb
esimene püha.
Maailmas on vähemalt 20 inglit,
10 taevas, 9 mängib harfi,
1 loeb seda sõnumit praegu.
Kauneid jõule
üks, kaks, kolm oh jõuluöö,
päkapikk ära mind näkku löö.
too mulle komme ja mandariine,
sis panen akna alla vähem miine.
Pahandusi tegin vähe,
kukkudes ei tönninud,
pika saligi sain pähe,
sugugi ei jonninud.
Siiski hakkan pabistama,
kurku tekib kibe klimp,
sest et näen; Sul Jõuluvana,
ikka vööl on vitsakimp!
uuel aastal ma ei purjuta
uuel aastal meest ei harjuta
uuel aastal rügan teha tööd
uuel aastal kodus veedan ööd
uuel aastal lapsi ei kurjusta
uuel aastal naist ei kurjusta
ja kui sellest ikka veel on vähe
õpin selle salmi jöuludeks pähe:)
Väiksel Jussil tore plaan
püüaks kinni päkapiku.
Lõngad, niidid risti-rästi
nii peaks lõksu saama hästi.
Ema vähe õpetas,
siit võid tee küll jätta lahti,
et saaks kapi juurde mahti.
Hommikul oh üllatust-
lõksus kinni minu suss.
Õnneks kommid on seal sees,
särab rõõmust väike mees.
Emmel jõulurõõmu vähe,
hanepraad ei alla lähe.
Tundis, et on miskit mäda,
vist on kallal kõhuhäda.
Kaua ikka kempsus tammud,
tohtri juurde seadis sammud.
Et saaks kiirelt hädaabi,
pille või siis küünlaravi.
Perearst, kes purjutas,
talle välja kirjutas -
selleks, et saaks korda kaki,
säraküünlaid terve paki.
Emme kodus ravis kõhtu
terve pika jõuluõhtu.
Rõõmu nii, et sure ära -
taguotsas küünlasära!
Akna all ja ukse ees
seisab kaval lumemees.
Mõtleb nalja teha vähe,
pistab porkna püsti pähe.
Porgand peas on üsna äge.
Terav, punane ja vägev.
Küsimus on ainult üks: kuhu panna karvamüts?
Kuused saavad valged kuued,
kännud pähe mütsid uued,
väiksed põõsad talveunes
üleni on paksus lumes.
Kuid mis sagin metsa all?
Jõulud on ju lähedal.
Tuleb kaugelt jõuluvana
sõpradele jutustama,
et ta laste juurde läheb
ja et abi vajab vähe.
Laanerahvas rõõmuga
teda nõus on aitama.
Jõuluvana habet paitab:
"Kes mul koti selga aitab?"
Jänes sikutab ja tirib:
"Küll on raske!"
"Jäta virin!"
riidleb karumõmm.
Hoplaadi!
Kott on seljas jõulutaadil.
Võtab kepi, astub teele...
"Sõbrad, hüvasti, aidaa!
Pärast tulen rõõmsal meelel
tantsu lööma teiega!"
Jõuluvana - jube pätt,
mütsiks peas on ema rätt.
Habemeks on sauna nuust,
tuttav hääl tal tuleb suust.
Sellest veel siis ikka vähe,
ajab mulle kärbseid pähe.
Et ta olla kaugelt tulnud,
väsinud ja läbi külmund.
Täitsa lõpp on aga see,
siis kui tuleb jõulumees,
igal aastal ühte moodi,
isa just on läinud poodi
On üks imeline kuu
saab küünlad külge kuusepuu
ja tippu hõbedase tähe
taevas neid ei ole vähe-
sest iga imeline tegu
headuse ja õilsussegu
süütab uue heleda
taevavõlvi laterna
Jääb sõnadest väheks,
et jõulurahu edasi anda,
sest sõnad on südame kaja.
Te kuulake ikka vaid südameid,
siis sõnu ei olegi vaja.
On ingli aeg ja tähelend
ja jõulusöök on hea,
kuid samas võiksid vähe end
dieedil hoida, tea!
Verivorst ja jõulupräänik,
jõulusussiks vana säärik,
palju suuri kingipakke,
hiljem vahigi või lakke,
uueks aastaks rõõme rohkeid,
mida vähem?-ikka ohkeid!
Kuuseokste vaigulõhna
jõuluõhtuks peretuppa!
Vähem muremõtteid, rohkem õnnehetki
toogu kaasa aasta uus!
Maha tuli kena lumi,
ammu möödas soe suvi.
Maja ees meil lumemees,
lund on täis kõik aiad, teed.
Saame lumesõda teha,
kuni jälle käes on eha.
Jõulukuuse tuppa toome,
jõulumeeleolu loome.
Toas on kena jõulupuu,
taevas täies säras kuu.
Taevas säravad ka tähed,
kingitusi veel mul vähe.
Varsti tuleb jõuluvana,
laua peal on praetud kana.
Õpin luuletusi pähe,
hääl mul laulmisest on kähe.
Päkapikud käivad juba,
ärevust nüüd täis on tuba.
Kohe tuleb jõulumees,
põhjapõdrad saani ees.
"Jõuluvana tuli nüüd",
lausus kooris laste hüüd.
Kingitused on tal rees,
ise istub saani sees.
Kingitusi saime palju,
aisakellahelin valju.
Kõigil on nüüd rõõmus meel,
lund ju sajab veel ja veel.
Jälle käes on jõuluöö,
lõppenud on koolitöö.
Varsti käes on aasta, uus,
sest, et käes detsembrikuu.
Kuuselaps see tahtis minna
käharpeade seltsis ka
jõulupuuks me suurde linna.
"Tulen varsti!" hõikas ta.
Seda kuuldes kuusevana
vangutas vaid valget pead:
"Võõrsil tunned kerjajana
palju muret, vähe head.
Mets on õppinud nii mõnda.
Metsa seadus kõlab nõnda:
kes kord siit on läinud, need
tagasi ei leia teed.
Tagasi ei leia teed..."
SALMI TEGIN VÄIKESE
SÕNU ON MUL VÄHE
PANIN SINNA PÄIKESE
KUU JA TAEVATÄHED.
tahaks nutta väheke jõuluhardal meelel.
Piparkoogitäheke tasa sulab keelel.
Soove seekord jõuludeks
on mul kõigest paar-
riik, vähem röövi maksudeks
ja kao uttu, savisaar!
sinitaevas täheke
kui sul aega väheke
sära silmi pilguta
teele valgust vilkuta
siis on jõulutaadil parem
jõuab meie juurde varem
meie juures ootel juba
rõõmsaid lapsi terve tuba.
Anna andeks jõuluvana
pole täitnud oma kohust
luuletus ei hakka pähe
ja väga häid on väga vähe.
Sulle on mul siin üks porter,
kingi meile suvekorter
siis sind ikka meeles pean
ja uuel aastal olen hea!
Ma olen põlvini lumes
ja sokkidel augud on sees
vesi läbi jalatsite tuleb
ikka veel ootan, jõulumeest
Vana, kuhu jääd siis?
Vaata, mul on juba kasvand habe
olen kaua oodand siin
sa vist pole ikka väga lahe
Lapsel nüüd kopsupõletik
jõuluvana, see tulemata jäigi
ometi on laps päris õnnelik
vähemalt haiglas külas käidi
Kas sul on ka jõulutaat
sellel aastal jõulusaan?
Lund on õues nõnda vähe,
lumememmgi meelest läheb.
Kus see talv küll ennast peidab
äkki sina tema üles leiad.