Esimene jõulumees, kes talvel tuleb,
on vaikne, arglik ja kohmakas.
Varsti kõik kodud täis on täissöönd jõuluvanu,
süüdi on jõulupohmakas.

Jälle need JÕULUD meid kiusavad,
ei tea kus kohast küll tulevad,
kuid siiski siia nad jõudnud on
ja paljudele rõõmu põhjustand.

On siginat-saginat täis kõik kohad,
ning rõõmsaid nägusid igalpool vohab,
nii suurtel, kui väikestel ootust täis hing,
ehk varsti näeb jõulumeest meiegi silm!!!

Lapsi on me peres palju,
kaugelt kostub jõululaule valju.
Need on meie pere päkapikud,
kel peas on mütsid punased kui puravikud.

Ootamas on nad tunde mitu juba,
kuhu jääb nüüd Jõuluvana ,tulla ju lubas?!
Varsti kostub korstnast kära,
Jõuluvana kõrvetas oma püksid ära!

Aga sellest polnud kära,
ema tõi sukanõela ja parandas püksid ära.
Siis sai Jõuluvana mahti,
tegi suure kingikoti lahti.

Laste näos siis rõõmu nähti,
küll siis luulekogu läks lahti.
Kõigil Jõulupäeval rõõmus meel,
ning Jõuluvana uutesse kodudesse taas on teel!;)

Lumi katab kogu maad,
varsti tuleb jõulutaat.
Luuletusi õpin ma,
et ta saaks neid kuulata.

Ja kui luuletused selged,
langevad siis lumehelbed.
Kohe kapist suusad võtan,
õue lumehange tõttan.

Sõuan ühes Muriga,
üldse pole kuri ta.
Küll on lahe suusatada,
lumepalli visata.

Õhtul tuppa jõuan ma,
ees mind ootab jõulutaat.
"Tubli oled olnud sa!"
Selle eest saad kingi ka.

Kuuse all on kingid reas
kõigil lastel salmid peas.
Kõigil lastel rõõmus meel
jõulumees see tuleb veel.


Päkapikud käivad juba
rõõmuhõiskeid täis on tuba.
Sussi sees on mänguasi
või ehk hoopis sõidumasin.
Piparkooke pere teeb
pajas hapukapsas keeb.
Varsti tuleb jõulumees
kellel valga habe ees.


Jõulumees see kinke jagab
pahade lastega ta ainult pragab.
Päkapiku suss on tühi,
sest päkapikud peavad pühi.
Jõuluvana selle eest
jagab kinke koti seest.

Käes on ilus jõuluaeg,
kõigi meeltes ootus
ja silmis särab lootus,
varsti käes on päev,
mil tuleb jõulumees
kingitused koti sees,
või ehk kuuse alla ritta,
ilmuvad need ikka!

Kuskil põhjapõdrad käivad,
säraküünlad sarvedel.
Tähed kõlisevat näivad
või ehk laulab aisakell.

Päkapikud pakke teevad,
peagi täis saab kingikott.
Tanguvorstid pajas keevad,
aurab hapukapsa pott.

Valmis seab end jõuluvana
kuuselõhnas, valgusjoas.
Varsti tunneb sedasama
jõululõhna meie toas.

Särab kuusk ju tulemeres:
kulda, karda küljes tal.
Jõulutunne igas peres,
varsti kingid kuuse all.

Oodatakse jõulutaati:
sõidaks juba õuele!
Juba ammu - suvest saati
suss on seatud aknale.

Oodatud on tõesti kaua.
Kui ta tuleks rutem vaid!
Vanale ma hästi laulaks.
Kingitusi toob ta häid...

Läbi esimese lume sahistan
alla Riia mäest kesklinna...
Tuul kõrvus tasa kahistab-
kuhu tahaksid veel minna?

Käes on varsti jõuluaeg
ja poelettidel päkapikud.
Kui jõuab sadamasse laev,
siis kuub mu kodus ripub.

Olen jõuluks jälle merel
sinna ei iial tule jõulutaat.
Kus on päkapikupere,
nad ei uju siia maalt...

Varsti jäätub veepind ära-
see ongi mu jõulukingiks.
Aga kodus jõulupuu sära
ootab ära uue aasta plingiks.

Olen kodus ja otsin miskit
sulanud külmkapi riiulilt.
Pole enam viina ega viskit
kuulen tasa esimest viiulit.

Tule sinagi ja kuula heli...
kuula minuga ja minuta.
Kuula seda tasa seni
kuni pole minuta.

Reaalsuses on nõnda
Külmkapp tasa vilistab.
võtad siis päästerõnga
ja vestivilet vilistad.

Laev läeb muuseumi
ja mina Riia tänavale
kuni saabub sulalumi
minu koduväravale.

Korstnad puhtaks jõuluajaks,
taat on varsti majas
ja et ta korstnast alla tulles,
kellegi abi ei vajaks.

Hommikul ärgates,
vaatan aknast välja,
valge tänav, valged majad,
see on lumi mis nii särab.

Uisutada, kelgutada-
kõik see on nii põnev,
jõulumeesgi varsti platsis
kop-kop-kop, on jõulud.
Kristi

Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.

Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?

Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.

Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.


Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!

Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.

Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.

Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!

VARSTI KÄES ON JÕULUAEG
KAOB SIIS VIHA, KAOB KA VAEN
INIMESTEL NAERUL NÄOD
KÕIGIL INIMLIKUD TEOD
ANDESTADA, MÕISTA TEISI
ET HINGES JÕULURAHU LEIDA VEIDI…

ärkan hommikul - seitse on kell
tormituuled väljas keerlevad
kas tõesti on see pakane , hell -
kellega koos leht väljas veerleb.
Oh kus on see soe ja kuum suvi?
see ilus suvevaheaeg meil,
Kas talveootuses tunned huvi
kuidas aeg läheb edasi teil?
Ruttu riidesse nüüd panen,
kooli ju vaja minna,
kuigi mida varem seda parem,
aga kuna kooli jõuan veel sinna?
Varsti on talv meil käes,
mantel seljas ja lumi maas,
öösiti päkapikke näen.
Vaatan siia, vaatan sinna-
Aknast juba lörtsi näen
kus mu sall ja kindad?
külmunud juba mu käed.
Oh issand kas tõesti ongi nii,
et detsember tuleb
või see ongi siin?
veel mõni õhtu oma silmad sulen
ja lõpeb mu ootuste piin,
näen ohtralt igalpool lund
oh jõuluvana kus oled sa?
on tulnud jõulutund.
Või ma olen unustanud
olla tubli ja hea,
kas olen karistatud
või teinud vea?
Ootan kingitusi ja jõulupuud
sest aasta on möödas,
ja luule jälle suus
ning pärast seda
on juba aasta uus.

Nüüd jäta päev ja jäta töö,
sest kätte jõudis jõuluöö.
Sa palju verivorsti söö
ja lase lõdvaks oma vöö,

et siga saaks su kõhtu täita...
Sülti käega makku aita.
Hapukapsas pole laita
pärast sööki vatsa paita.

Võta pihku topeltkringel,
anna puhkust aasta pingel.
Piparkoogid, vahukoor...
Saabub varsti aasta noor!

Kui hakkad tundma väsimust -
kõht on täis ning meel on must,
siis tea, et aitab väike naps.
Nii ütles kord ka jeesuslaps.

Maha tuli kena lumi,
ammu möödas soe suvi.
Maja ees meil lumemees,
lund on täis kõik aiad, teed.

Saame lumesõda teha,
kuni jälle käes on eha.
Jõulukuuse tuppa toome,
jõulumeeleolu loome.

Toas on kena jõulupuu,
taevas täies säras kuu.
Taevas säravad ka tähed,
kingitusi veel mul vähe.

Varsti tuleb jõuluvana,
laua peal on praetud kana.
Õpin luuletusi pähe,
hääl mul laulmisest on kähe.

Päkapikud käivad juba,
ärevust nüüd täis on tuba.
Kohe tuleb jõulumees,
põhjapõdrad saani ees.

"Jõuluvana tuli nüüd",
lausus kooris laste hüüd.
Kingitused on tal rees,
ise istub saani sees.

Kingitusi saime palju,
aisakellahelin valju.
Kõigil on nüüd rõõmus meel,
lund ju sajab veel ja veel.

Jälle käes on jõuluöö,
lõppenud on koolitöö.
Varsti käes on aasta, uus,
sest, et käes detsembrikuu.

Millal yuleb jõulumees
oma suure saani sees.
Millal jagab kinke ta
millal mugib sinki ta.
Küllap varsti tuleb ta
oma päka karjaga
siis teeb moosi marjaga
võtab toosti karjamaal.

Varsti tuleb jõulumees,
kingitused koti sees.
Ehitud me kuusk on juba,
küünlatulest särab tuba.

Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime, varsti sünnib Jõuluime!
Sinu juurde tuuletiivul
lendab saan ja vaiksel viivul
kohale toob lahke taadi, kellel habe põlvist saadik!
Tähelapsed vilgutavad,
mulle silma pilgutavad:
Süüta küünlad, siin on pime - varsti sünnib Jõuluime!

Kuuselaps see tahtis minna
käharpeade seltsis ka
jõulupuuks me suurde linna.
"Tulen varsti!" hõikas ta.

Seda kuuldes kuusevana
vangutas vaid valget pead:
"Võõrsil tunned kerjajana
palju muret, vähe head.

Mets on õppinud nii mõnda.
Metsa seadus kõlab nõnda:
kes kord siit on läinud, need
tagasi ei leia teed.
Tagasi ei leia teed..."

Olen varsti sama pikk
kui näärimees,
olgugi et mul ei ole
habet ees.

Kinke tahan ikka saada
näärimehe käest,
juba unistan ma kingist -
kõrgest suusamäest!

Kui ta selle kingi
teeb mul nääriks valmis,
siis loen talle ette
pika näärisalmi.

Taevas on ilusad tähed,
sina kohe välja lähed.
Varsti avame me pakke,
siis ma vaatan rõõmsalt lakke.

Ei tea mida teha ... ,
ei saa kätte võtta reha.
Minul on hea meel,
on mul selge Inglise keel.

Õhtul sajab vaikset lund,
varsti tuleb unetund.
Siis ma lähen magama,
unenägu nägema.

Ilus unenägu see:
valge, roosa, kollane.
Ja kui üles ärkan ma,
vaatan välja: must on maa.

Väga kurvaks muutub meel,
sest jõulumees on juba teel.
Astub saanist maha ta,
näeb ka tema - must on maa.

Edasi käib teekond jalgsi,
kohale ta jõuab varsti,
sest et kinke jagada
tahab meile ikka ta.

Nüüd jõulukuuse tuppa tõime
ja palju piparkooke ära sõime.
Varsti kingitused kätte saame,
jõulutaati vaid ootama peame.

Käes on detsembri kuu
tuppagi toodud jõulupuu
Päkapikud kinke toovad
ja heaks sul tuju loovad

Dedsembri kuu on rahu lootus
ja sul südames on jõuluootus
Jõülud on 1 kord aastas
ja lumigi enda alla matnud lehe saasta

Jõulude ajal on tuba soe
ja isa jõulusõnumit loeb
Ja varsti käibki uksel kop-kop
ei jõuluvanale öelda siis stop