WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Et kodukoldes tuli põleks,
et soojust palju elus oleks,
et kauneid hetki oleks veelgi
ja roose leiduks eluteelgi.


Hinne: 8.3/10 (10 hinnet )

Aina (24.08.2008)

Väike kuu

Maga, kuupoeg,
maga, maga,
siis saad ümmarguseks kuuks.
Aga väike kuu ei maga,
mängib tähekõrinaga,
katsub latva kuusepuul.

Kuupoeg, kuupoeg,
ära siple!
Talveöö ei ole soe.
Aga kuupoeg ikka sipleb,
pilvevaibast välja poeb.

Väike kuu on väga tubli,
ta ei karda vinget tuult.
Vinge tuul on veelgi tublim,
puhub põsed punni kuul.
Puhub põsed punni kuul,
kuupoeg ongi ümar kuu.

Heljo Mänd


Hinne: 8.6/10 (8 hinnet )

Siret (23.11.2008)

Tahaks teada mis on õnn?
Kes küll ütleks seda?
Mul on oma pere, keda
usaldan, ehks see ongi õnn?

Mul on sõpru väga palju,
ehk on õnn ka seegi?
Äkki õnneks vaja veelgi
sõpra, kes kui kindel kalju.
Õnneks pole palju vaja
sõbrad, kodu ja ka pere -
kohe õnn sul ütleb tere.
Kas ma olen õnnelik?
Mul on olemas ju kõik,
siis olengi vist õnnelik.


Hinne: 5.0/10 (1 hinne )

Greteliis (27.11.2008)

Lilleke mu kõrval,
ära lenda ära siit nõlval.
Jää minu juurde igavesti,
Teen su rõõmsaks veelgi.

Kingin roosi sulle täna,
homme loodan veel sind näha,
ära unusta kes ma olen,
vaata aknast välja sealt ma tulen.

Jõudis hommik, leidsin maja,
hõikasin sind kuid vastu kaja.
vastasid sa mulle vaid,
kas siis armastad sa tuuld ja maid.

õhtu kätte saabunud juba,
kellegilt ei küsi luba,
tean mis teen ja
õhtu kätte saabunud juba,
kellegilt ei küsi luba,
tean mis teen ja tean mis teeb,
söögiks seen ja joogiks tee


Hinne: 5.0/10 (1 hinne )

imre roosipuu (01.09.2009)

Tere kallis jõuluvana,
leitsid meie juurde tee
ootasime sind kaua kaua,
nüüd kõik rõõmsad oleme
kinkisid mulle läinud aastal hobuse ja raamatu,
juba loen ja sõidan ratsa ma ei ole saamatu
tahtsin öelda veelgi seda hea laps, et olnud ma,
küllap juba tead keda rõõmustada kingiga.


Hinne: 5.5/10 (12 hinnet )

Erika (07.12.2009)

Küünal aknalaual põleb,
Ilma temata toas oleks kõle,
Peegeldab vastu aknaklaasi,
Valgustab jõulupuud maani.

Ta hinge soojendab,
Jõulutunnet kasvatab,
Eks vaid näeb,
Jõulud on käes.

Akna taga lumetaat,
Seal toimub jõululaat,
Nendelegi valgus jõuab,
Ning veelgi edasi sõuab.

Kõigil kel vähegi jõulutunne,
Hüpaku lumme !


Hinne: 6.5/10 (6 hinnet )

Gerda Uutma (10.12.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.

Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.

Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.

Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.


Hinne: 7.8/10 (10 hinnet )

andy (19.08.2010)

Õues külmakraadid kanged,
teede ääres suured hanged.
Hange kõrval lumemees,
ei see külm tal liiga tee.

Ninaks pandud porgand tal,
kaela ümber kootud sall.
Kätte antud vana luud,
ise muigab naerul suu.

Mõttes loeb ta vaikselt palve,
tahaks seista siin, ma terve talve.
Lõbusam siin oleks veelgi,
kui siin seisaks veel nüüd keegi.

Salasooviks enda kõrval,
sooviks lumeeite õrna.
Kes siis laulaks varavalgest,
ainult lumest ja valgest talvest.


Hinne: 5.6/10 (5 hinnet )

andy (19.08.2010)

Su siniste silmade sära,
peegeldus mu silmis...
Kui vaid see tunne ei kaoks ära,
ma olen ju valmis..
valmis sind tundma.

Omada maailmaruumi,
nagu pisike liblikas su terves pihus,
kas tajud ?
See lõhn on kogu maailmaõhus.
Jah, see oled sina ja mina...
korraga nagu uus ja vana,

Nagu üks paks romaan,
mida sa ahmid lugeda.

Kui palju kordi on tunne,
et arm on kaotanud mõte ,
kui mõtetu võib tunduda üks vanne,
tuua su ette kõik tähed
nagu mingi salakate,
mida ta varjab ?

Kuid äkitselt elustub romantika
nagu vana keraamika,
mis leiab jälle oma elumõte
su tühjal riiulil või kaminasimsil .

Ja sa usud jälle.

Maailm võtab su omale sülle
ja lennutab mööda
maailmaimesid ja vikerkaart.

Nagu öeldakse, et nisu on kullakarva,
ütlen mina vaid vahel, väga harva
nii nagu näen mina,
su silmad-need säravad
nagu hommikune taevasina.

Ja mina ei ole romantik,
olen uskuja
ja püüdlik maailmaparandaja.
Selles väikeses kuplis.
Nelja seina vahel.
Olen sulanduja.

Sinuga sulandun ma veelgi enam
ja maailm tundub tõepoolest kenam.
Olgu see romaan või puhas suguakt,
sinus leian ma enda ja oma loomingu,

ja see on minu silmis juba
päris arvestatav FAKT.

Mu arm.


Hinne: 9.6/10 (9 hinnet )

Tanja Kookla (10.12.2010)

Väike plikatirts tõttas paljajalu
üle kruusase tee.
Teravad kivid kriimustasid halastamatult
tüdruku õrnu roosakaid jalgu.

Valus, ai, kui valus!
Lapse helesinised silmad
täitusid soolaste pisaratega.
Ta jooksis edasi.

Vesi ei mahtunud
enam silmisse ära
ja voolas tüdruku
erkkollasele satsidega lemmikkleidile.

Eemal terendas roheline aas.
Tirtsu valust moondunud näole
ilmus pisike naeratus.
Veidi veel ja siis on hea...

Oma kujutelmades ta juba kõndis lillelisel väljal,
rohulibled tundusid lausa vatina,
muru tegi õrnalt pai
hellaks muutund jalgadele.

Mõni samm veel...
Ja tüdruk astus unelmate aasale.
Äkki, selle asemel, et rõõmustada,
ta seisatas.

Seal õitsesid ju lilled,
ei neid saa puruks tallata.
Nukralt astus lapsuke
kividele tagasi.

Jätkus teekond valusalt,
kivid veelgi teravamad.
Pisarad taas täitsid silmi,
ei kuivaks jäänd ka kleidike.

Hoolis plikakene rohkem lilledest kui iseendast.


Hinne: 8.2/10 (6 hinnet )

Janika Talvar (03.09.2011)

Umbes nädal enne jõule, kostus õuest sea kisa,
me õega kohe teadsime on siga tapmas isa!
me lippasime lauta kaasas kätepesukauss ja panged,
ei seganud meid ei külm, ei tuul ega ülikõrged hanged.
Kui lauda juurde jõudsin küsis isa: "Poiss mis viga?"
ma laususin, et: "Olen kurb, see oli mu lemmik siga!"
"Mulle meeldis justnimelt temaga ülekõige ratsutada
ja ta suutis künast süües ka kõige vähem matsutada!"
Isa ütles: "Ära muretse, meil veel mitu toredat orikat!"
ja pühkis oma käsi verest puhtaks vasta sarikat!
"Isa mind veelgi lohutas, ta ütles: " Keegi oli vaja ju tappa!"
ja ulatas mulle panged! "Vii nüüd veri emale tuppa."
Ema tuli naeratades trepile vastu, ta kandis tumepunast sviitrit!
ta rõõmsalt hõikas: "Pojake, meil on verd nüüd oma paarkümmend liitrit!"
Kui õde tuppa jõudis, ma ehmusin ja mitte vähe,
ta oli naljaviluks toppind seapea endale pähe!
Siis hakkasid kõik naerma, nii et lausa kajas,
selline võiks jõulurõõm ollagi igas majas!
Me hakkasime õega mängima, et oleme kaks põrsast,
nii imearmsaid rõhitsusi kostus tema kärsast!
kuid ema kutsus meid kööki, et õpetada meile kahele,
kuidas sea soolikaid saab puhastada, pannes sukavarraste vahele!
nii vahva oli vaadata, kuidas igaltpoolt voolas rasva,
Ema ütles:" Lapsed õppige ega muidu teist inimesi kasva!"
Kõik naersime ja kilkasime, nii et vanaemal lendasid proteesid,
ja õnnelikud olime, sest seapea ja jalad juba keesid!
köögis õhk oli juba täis paksu rasvast jõuluhõngu
ja meie saime jätkata oma röhitsemis mängu!
Nüüd seisan jõulumees su ees ja tean, mis on jõulu ime,
see verivorst siin taldrikul, kandis eelmine nädal veel nime!
Ma annan nüüd sullegi maitsta kuid pead mulle lubama et sa,
seda süües ei unustaks hetkekski, et ma sõitsin sellel kunagi ratsa!


Hinne: 4.1/10 (39 hinnet )

arles uukivi (23.12.2012)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww