WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Üksi läbi jäätund akna vaatan,
kurb ja pisarais.Seal saatan.

Jõuluõhtuks lumememme tuppa toon,
kena sõbra kuusekõrvale ma loon.

Täpselt südaool ma suudlen lumemeest,
lina pean kuivatama paksust veest.

Kus on siis minu nõutud jõuluime,
kas jõulumees on tõesti saatan või lihtsalt pime.

Nüüd taas olen üksi,
mu kõrval vaid punane porgand.
Kes kurat oli selle memmele ninaks torgand.

Läbi jäätunud klaasi vaatan jälle õue,
karjun, vaikides - armastus tule mu põue.
ja mööda minnes avan ukse, mis jääbki lahti.


Hinne: 3.5/10 (2 hinnet )

dromano (18.12.2007)

Sõber on see,
kes mõtteid Sul loeb,
lohutab mures,
on raskustes toeks.
sõber on see,
kes seisab su eest,
läheb koos sinuga läbi,
tulest ja veest!


Hinne: 7.6/10 (9 hinnet )

Kats (14.02.2008)

Näe, vist sellel kajakal
päevanorm veel vajaka!
Muudkui nopib kalu veest,
tea, kas aitab kalameest.
Või ehk polegi see nii,
miks ta naerab-hi-hi-hii?
Narrib hoopis kalameest,
nopib ära kalad eest!


Hinne: 7.3/10 (9 hinnet )

Triinu (29.09.2008)

Armastuse mõte
ARMAS OLED MULLE,
SEDA ÖELDA VÕIN SULLE.
MÕTLEN AINULT SULLE.
KAS OLED TRUU KA MULLE?

MÕTLEN KAS TÕESTI ARMASTAD MIND,
VÕI ON SEE TUNNE NAGU MÖÖDUV LIND.
AINULT SINUGA KOOS MA OLLA TAHAKS,
EI LÄHE MUL SÜDA SINUST ÜLDSEGI PAHAKS.

ÕHTUL KUI SILMAD SULEN,
TUNNEN IKKA ET OLED MU UNELM.
TAIPAN ET MÕELDUD OLED MULLE
JA TEA ET KUULUN VAID SULLE.

ÄRA LASE KEDAGI ME VAHELE
SEE ARMASTUS ON MÕELDUD MEILE KAHELE.
VÕITLEME OMA ARMASTUSE EEST
KA SIIS KUI VAENLANE ON VEEST.


Hinne: 9.0/10 (2 hinnet )

Alar Soans (28.10.2008)

KORD EI LAST JÄRVEL UJUDA
KURI LUIGEEMA,
TA OMA LAPSI ÕPETAS,
VIST MÕTLES- JÄRV ON TEMA !

TA OMA LAPSI KAITSES NII
KÕIGE KURJA EEST
JA INIMESI MANITSES:
"TE MINGE VÄLJA VEEST !"

SIIS ÜHE TIIVAPLAKSU
TA LÕI NII TUGEVA:
"KUI TE EI SAA MUST ARU,
SIIS TEID MA ÕPETAN !"

JA KOGU RAHVAS HAKKAS
VEEST VÄLJA ASTUMA,
JÄI JÄRVEL AINULT LUIGEKE
KOOS OMA LASTEGA !


Hinne: 7.0/10 (13 hinnet )

Helika Kaasik (11.12.2009)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

lumemees on lumest pall.lumest kappikud ja sall.lumest kohu tegin ette.vaada et ei astu vette.kuigi oled tehtud veest.lumine sa siiski seest.


Hinne: 7.6/10 (14 hinnet )

paul suursaar (18.07.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww