WWW | FIRMA | PILT | ILM | VIDEO |

 
et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Agar pagar ahjuplaadil,
Tegi valmis piparkoogi taadi.
Ent kui taat sai ahjust võetud,
Hakkas pagaril tast kahju.
Kahju oli taati müüa,
Kahju oli taati süüa.
Viimaks mõtles ta
Paneb kuuseotsa ta
Jõuluehteks rippuma.


Hinne: 5.5/10 (2 hinnet )

Regina Nurk (07.12.2007)

Sõidan jõuluks koju,
aastaid pole käinud
memme taati näinud,
näitan neil oma poju.

rõõmust' vanad kortsud
võttes sülle lapselapse.
klaaritud sai vanu apse
maetud tüli portse.

jõuluõhtul saabus
rahu, vaikus maabus,
peres kõik viimaks laabus

uus aasta uut moodi,
pere armsalt koos
õitseb kui valge roos-
nii aastat uut loodi


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

maarja tamm (10.12.2007)

Sätendab talv oma külmas ilus,
valged kristallid õrnalt õhus lendlevad.
Tasahilju hakkab kostma tume mürin,
metsa tagant ilmub kuuvalgel lagedale,
terve ründajate brigaad.

Lumi sajab maha ega märkagi,
kuidas kuulid helveste vahel rajavad teed.
Kõlab taaskord kurdistav kahurituli,
metsaveerul üks tankidest lõhkeb poolel teel.

Lumi sajab maha ega märkagi,
tema ümber toimuvat.
Võitlevad põlvini lumes poisid punases ja
lapsed, kellel haakrist uhkeldab sineli peal.

Sätendab talv oma külmas ilus,
punased kristallid õrnalt õhus lendlevad,
millal peatub viimaks see katkematu häving,
millal lõppeb küll see vennatapusõda kord.


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

Janno (13.12.2007)

Oi, seda lund, oi lumekest,
mida sajab ja sajab!
Oi, seda talvist tuulekest,
mis väljas sääl juttu ajab!
Tuul kõneleb kuule ja tähile,
ta kõneleb jõuluööst.
puud lumega kaetud, nad kuulavad,
mis räägib tuul imedeööst.
Oi, seda tuult, ta kõneleb,
et tulemas jõulumees,
ja oi, kui ta tuleb,
siis säramas tal lumeke taga ja ees;
ning pambud tal seljas, ka vitsakimp - v
ist lastele, arvab küll Endu,-
ei, see on selleks, kui varesed teel,
neid hirmutab, et tõuseks lendu.



Oi, seda lund, oi lumekest, mida sajab ja sajab!

Oi, seda talvist tuulekest, mis väljas seal juttu ajab!

Tuul kõneleb säravast jõulupuust ja sellest, mis Endule toodi

Küll mängiks Endu, see latseke; ta väsimus viimaks viis voodi…


Hinne: 9.5/10 (2 hinnet )

Deisy Sild (13.12.2007)

Magab voodis väike Mati,
aknalaual suss on vatist.
Aga ärev Mati luksub,
sest et sussi pani lõksu.

Tahtis püüda päkapikku
otse oma lõksu pihku,
et kui koidab valge hommik,
lõksus on tal kommihunnik.

Nüüd siis viimaks koitis hommik,
kus on tema kommihunnik!?
Pole sussi, päkapikku,
pole läbi läinud trikk ju.

Aga siiski vedas veidi,
suss tal kuuse alla viidi.
Olid kommid, oli suss,
sussi peal veel kingitus.


Hinne: 3.5/10 (2 hinnet )

Enn (21.12.2007)

Lumehelbeke tasa , tasa.
Tuli viimaks ja me ei maga .
Nüüd iga hetke naudi Sa
ka õhtut Jõulutaadiga!


Hinne: 4.0/10 (2 hinnet )

Evelin (24.12.2007)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Betti Alver 1964


Hinne: 8.8/10 (12 hinnet )

Kerli (13.02.2008)

Algab lõunaks supikeet,
laual kartul, kaal ja peet.
Ema! hüüab väike Reet,
ise närib porknajuppi,
teeme täna rõõmsat suppi!
Sellist suppi leidnud pole
kuskilt kokaraamatust.
Kas see viimaks ehk ei ole
mingi arusaamatus?
ema imestunult sõnab.
Aga Reeda vastus kõlab:
Siis, kui punaporgand ulbib
justkui ümmargune nupp
katlas, kausis, supikulbis -
eks siis ongi rõõmus supp.


Hinne: 7.2/10 (6 hinnet )

Triinu (05.10.2008)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead...


Hinne: 5.6/10 (9 hinnet )

Valge Päkapikk (04.07.2009)

Kuidas Pakane meid kimbutas
(Pille Naur)
2006

Ükskord talvel õige karmilt Pakane meid kimbutas,
madalate kraadidega hirmutas ja tembutas.
Maad ja veed ta üle tõmbas oma jäätund kämblaga,
inimeste põski peksis peene jäise vemblaga.
Ninaotsast näpistas ja varbaid-sõrmi pitsitas,
ise oma habemesse kahjurõõmsalt itsitas.
Pagendas ta väljast tuppa ka kõik õueasukad,
kellel hõredaks jäid seekord pehmed soojad kasukad.
Ühtki üleliigset lendu vareski ei lennanud,
puud jäid tardumusest kängu - külm neid oli emmanud.

Kui nüüd selle kurja moega tühjaks jäänud oli õu,
Pidas vana Pakane veel isekeskis veidi nõu.
Igavusest otsustas ta tulla tuppa järele,
põhjustades meelehärmi kogu inimperele.
Igal pool, kust läbi pääses, tegi ta suurt pahandust!
Mõnes kohas kinni kiilus mitu selle maja ust,
teisal jälle võttis kätte, külmutas ta kraaniveed,
pärast põikas jälle välja, jäätades kõik sõiduteed -
seda lõbu endale ei saanud ta ju keelata,
ahnel pilgul püüdis kõiki kokkupõrkeid neelata.

Siiski talle sellest naljast ikkagi veel väheks jäi,
veidi mõelnud, oma põuest külmakraade juurde tõi.
„Nüüd vast huvitavaks läheb!“, mõtles ta ja maigutas,
kiirelt iga asja ette tõkkeid juurde paigutas.
Küll ei käivitunud autod, küll ei sõitnud mõni buss,
lõdisesid, turtsusid ja lõpuks tegid lihtsalt: „Vuss....“
Eriliselt lõbu pakkus Pakasele aga see,
et ta mõnes kohas kaanetada kinni sai ka kaevuvee.
Kõige lõpuks nautis pilti, piiludes küll sealt, küll siit,
kuidas kõikjal jõudsal sammul kahanenud oli riit –
omaette rehkendades kuuri taga pidas aru,
hävitades nädalaga poole talve puudevaru.

Nõnda viimaks kõik sai tehtud, mõnuga ta hõõrus käsi,
tundis, et ta sellest kõigest pisut ära oli väsind.
Otsustas, et lubada ta võib nüüd endale ka puhkust,
oma kätetööde üle tundis aga siirat uhkust.


Hinne: 6.0/10 (20 hinnet )

Pille Naur (05.12.2009)

Istun oma jääst Külmtundra troonile
Lihasse lõikavad terad mu kroonil
Laubalt viimne verepiisk valgub,
mu jäisel sarnal aseme leiab - ta hangub.

Lumetormis ma just kui viirastus.
Oma lõputus riigis, mille piire teab piiritus
Kaugelt vaid hallikas-musta varju näed.
Ning sa silmitsed mind mu kuningriigis ja sa tead....
Ja sa tead, et sinna varjuks ma jään.
Samamoodi nagu mind ümbritsev sulatamatu igijää.

Härmatis ja tuimus, mina oma rüüs
Hoian su mälestust elus kui igikestev süü.
Unes nähtud kirg mind veel suremast hoiab.
Kauaks veel jätkub seda und, mis eluga toidab?

Laug mu silmil raskeks muutub
ja kõik, mis mu ümber vajub varju.
Katkeb kaja mu kunriigis, katkeb karje.
Ma olen viimaks üks Külmtundra trooniga.
ja terad mis enne mind veristasid, vaikisid mu kroonil.
ja leek, see on kustunud ning ma näen,
et olen külmas, Tundeta, üksinda ja sa tead.


Hinne: 4.8/10 (12 hinnet )

lia-maria (23.12.2009)

Tulipunane vihmavari

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.

Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!

Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!

Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.

Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!

Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-

Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.

Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.

Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.

Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.


Hinne: 1.8/10 (163 hinnet )

kristina (14.03.2010)

Tipa-Tapa kõnnib laps,
tema astub sammu,kaks.
Lõpuks jõuab ema juurde,
ütleb Ligi jõudsin õnne suurde!

Ema ütleb Oh sa pisi väike,
oled nagu särav päike!
Viimaks kallistavad veel,
ning sel lool on lõpp ees.


Hinne: 3.2/10 (12 hinnet )

Nelli Reisenbuk (29.08.2010)

Superkangelane

Ühes linnas kuritegevus lokkas ,
mis inimeste õnne lõi okka .
Mõeldi : kas keegi meid ei aita ,
kas keegi saab meid kaitsta ?

Ühel ööl kodanik tõttas kodu poole ,
et jõuda Une-Mati maale .
Kui äkki sattus pättide küüsi ,
kes tänavanurgal petukaupa müüsid .

Ja siis ilmus justkui eikuskilt keegi ,
kes enda ilmestamiseks oli valinud maski ja keebi .
" Ärge kartke ! Aitan teid ! " ta hüüdis ,
kui kurikaelad kinni püüdis .

" Oh , tänan teid ! " kodanik emotsioone väljendas ,
Superkangelast ülistusse uputas .
" Kuid õelge , kes olete te
ja kas te kõiki aitate ? "

Võõras vastas : " Superkangelane olen ,
ja siia linna pikaks ajaks tulen .
Aitan teid kõiki senini ,
kuni kuritegevus on viimaks selili ! "

Öelnud seda ,
mida kavatseb ta teha ,
kadus Superkangelane keebi lehvides ,
mahajäänud kodanik õnnega leppides .


Hinne: 5.0/10 (3 hinnet )

Kalev Rannar (23.11.2010)

Kevad

Kevad nüüd viimaks tuli
juba sulab lumi
kevad paneb lume sulama
kõik veed pealekauba vulama.

Kevad äratab kõik ellu
ka loomad sukelduvad sellesse mellu
nüüd saab aias teha tööd
kõik päevad ja ka pooled ööd
haara sinagi kätte reha
sest tööd veel paljugi on teha


Hinne: 7.8/10 (21 hinnet )

Rait (06.03.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
Emadepäev (97)
Isadepäev (50)
Jõulud (2137)
Kuulsad autorid (24)
Lapse Sünd (21)
Lasteluuletused (73)
Naistepäev (35)
Naljaluuletused (69)
Omalooming (606)
Pulmaluuletused (20)
Sõbrapäev (179)
Sünnipäevasoovid (125)
Varia (103)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Leheküljed: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Versioon: 1.5
» Näita klaviatuuri
ww