Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll,
kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat,
lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!

See keegi, kes sa siin ringi hiilid,
ja hindad luuletusi ühtedega.
Sul endal välja ei tule riimid,
ning on raskusi kirja tähtedega.

kui sa tõesti luulet ei taju,
ja riimist aru ei saa mitte.
siis võiksid minna sa ju,
ja hinnata reidis pilte!

ma otsisin päikest
kuid leidsin kuu
su silmade asemel leidsin ma suu
su tunnete asemel oli vaid naer
ning lõpmatult mõttetu tundus see vaev


sa olid nii külm, nii kalk ja nii kõle
et südamel, vaadates sind, hakkas kole
ma pöördusin ära, sain rahu ma taas
kuid päike jäi ikka leidmata.

Olen elus ma otsinud ühtainust teed,
kus on rohekas loodus,puhtad allika veed,
kus saad vabalt end tunda ise valida suunda,
kus kõik valiud otsused poleks vaid lootused
ja kui sellise koha ma leian maakeral,
siis ma unustaks valu mille sain käiies teral.

Väike ingel ühel õhtul
Tuli minu tuppa
Poetas tükikese kuust
Ja edasi siis ruttas

Hõljus vaikselt sisse välja
Valged tiivad seljal
Arvan, et ta inimesi
Veidikene pelgab

Sestab käibki öösiti
Kui magab inimvägi
Ta ei oska aimata
Et seekord teda nägin

Oleks tahtnud juttu vesta
Küsida kuis läheb
Uurida mis elu on
Seal maa ja taeva vahel

Näeks kord inglit veel
Siis temalt võtan lubaduse
Et mul aitaks täita
mõne väikse unistuse

Kaunist sära helveshaaval
Pilvist kuhjab hange
Laotab vaiba üle maja
Tee saab hõbevalgeks

Kuidas tahaks minna
Mööda seda habrast rada
Esimesed arad jäljed
Jätta endast maha

Hüpata ja joosta
Saada killukeseks lumest
Kui vaid leiaks kedagi
Kes õue kaasa tuleks

Hoian ennast kinni
Koduaknast ilu naudin
Puutumata lumi
On veel tuhat korda kaunim

Ema ütleb, et kui katki teed vaasi.
Miilits trahvib, kui purustad klaasi.
Koolis karistus ootab ka sind,
tuleb tasuda lõhutud taldriku hind.
Miks küll kohus ei karista neid
kes purustavad südameid?

Kas mäletad seda kui olime koos,
siis kui aeg oli veel noor.
Kas mäletad meie kallistusi,
ja suuri sooju suudlusi.
Kas mäletad päikest mis oli kõrgel,
seda kõike ilusat eelmisel suvel.
Kas mäletad kui ütlesin " ma armastan sind"
ja seda kui sa ütlesid "mina ka sind."
Miks meie teed nüüd lahku läevad,
miks sa selle peale ainult naerad?
Kas sa tõesti enam ei armasta mind,
tänu sellel muutub halvaks ka ilm.
Sulle ainult meenutan aega nood,
seda kui me veel olime koos.

masendus armastus
meeletu üksindus ainuke lootus
roiskunud meelemürk hoidmas mind elus
põletamas sisemust sisemust soojendamas
miski muu ei loe mitte miski ei loe
ainult masendus ainult armastus

Igal hingel on keegi, keda oodata
oodata nii, et hing on valus,
ootamine mis näib mõtetu,
kuid ei leia me sellele vastust,
miks me ikka ootame..

Igal hingel on süda, mis kannatab,
kannatab mõtetult kellegi pärast,
sest ta teab et poleks mõtet,
valada pisaraid ja verd,
sest need ei jõuaks sinuni,
et sa teaksid kuidas ta kannatab..

Igal hingel on õnne ja rõõmu,
nautida elu ja unustada minevik,
sest pole ta ainus,
kes väärib sind,
kui jätab sind ootama,
ise lootes et andestad talle kunagi..

Igal hingel on olemas keegi,
kes salaja armastab
ja sind oma mõtetes kaasas kannab,
kuigi talle näib see lootusetu soov,
et võiksid armastada teda,
kuid sa ei tea,
kui ei proovi...
sest igal hingel on olemas keegi,
keegi kes armastab sind, kuigi sina..
seda ei näe..

Seisata ja kuula
mida ütleb süda.
Elus ära astu tundmatul
rajal.Tundmatul
rajal ava silmad
leia südamega väljapääs
õigele rajale.
Arndesta inimestele
kelle saatus pole kerge.


Õigel teel astudes tunned
end nagu päikse kiir taevas.

mardipäev

Lumehelves langeb maha,
tasa, tasa.
Lumememm valmib tasa,
tasa, tasa.
Lumemees kukub maha,
tasa tasa.
Memm sulab vaikselt, tasa,
tasa, tasa.
Vesi aurab kiirelt ära,
tasa, tasa.
Sest pilve vahel päike särab,
tasa, tasa.
Pilvest sajab jälle lund,
tasa, tasa.
Helbed näevad valget und,
tasa, tasa.
Jälle valmib memmehord,
tasa, tasa.
Nüüd sulada on nende kord,
tasa, tasa.

Mulle meeldib elada sel planeedil,
Mõne mahviga ehitad, täiusliku maailma.
Kops ülekannet, rahusse seedib,
Punetus tekkinud on silma.

Kolin ühiskonna detsibillidest ää,
Mul on oma level – rahu.
Oo rohi mu käes,
Kopsu suitsuna kaod, palju mahub.

Head suhted meil kaua on olnud,
Sõber inspiratsioon.
Ei ole ma eales sinu peale solvund,
Ka kui just - parimini vahel ei koo.

Vangist päästan sind ma gripist ,
Ja siis mälusse, ma tätoveerin.
Järjekordse müstilise tripi,
Rahulolus neid kokku ma veerin.

Kossu platsil passib pissu,
see on Puisi maja Krissu.
Suits on eesja siider sees,
seda jälgib iga mees.

Toimetab seal agaralt,
kiusab poisse pädevalt.
Õhtu ees ei Krissu kohku,
peksab poisse otse kõhtu,
tirib käest ja sakutab,
lonksuga end jahutab.

Koju minnes Krissu väsib
hädaldab - ei tunne käsi.
Varsti poeb ta oma sängi -
mõtleb järgi kus ta hängis!!!

Native American people


...neid oli mitmeid julgeid mehi..
..kes ennast lihtsalt nii sama ei ehi..
..kui vaadata neid sõjamehi..
..kes kunagi on võitlend nagu meie rahvad..
..neil kombed`ki on sama vahvad..
..kuid saatus kurb ja sageli ka silmeees on näha olnud surm..
..nii vaatavad need sõjamehed taevasse,et küsida "Suurelt Hingelt"seda...
..miks valge mees ei salli põlisrahvaid neid?!
..vaid võtta soovivad viimse eluks vajamineva..
..ajades nemad...Indiaanlasd oma maadelt lihtsalt minema..
...minema..
..kuid kuhu?!,kas teavad nad..
..kus oleks nendejaoks piisvalt maad..
...maad,et saaksid nad võtta oma pered..
..pesta kätelt kuivanud vered..
...sõjakirved maha matta ja elada rahus,nagu vabad rahvad..
..rahvad..kes austanud on "Suurelt Isalt"saadut.....
..peremehed sooviksid nad olla omal maal..
..maal,kus sõdinud ja elanud nende Isad ja Emad..
jooksnud on piisonid..
..seal sooviksid olla ka nemad.

Ootan midagi mida ei tule.
Oodates ootan ootamatut.
Petetud, pettus enselt
Talumatu, vaigistamtu olematus
Ja olematuses olemine.
Kandmatu rist, püha hiiv
Ähmane kui udu
Pime kui öö.
Olematu kui paradiis.
Mõtteline mõttetu kapriis
Tahutud, loodud, veatu ideaal.
Justkui veenus muistsel aal.
Ja unustus, mu tuska kasvatab.
Unustanud unustamatu unsituse õnnest
Teadvus teadlikult teadvustanud üksinduse
Igipõlise ja igavese, hetkelise ja elava üksi oleku
Ma olen siin ja kõikjal
Olen kõikjal ja mitte kuskil.
Olen seal kus teda ei ole- iial ei tule
Ja leppida sellega- Ei
Enne saabub ike ja orjus, mu meeltesse.
Teab, aga vaikib. Tunneb- ei
Sõnades nii kergelt ja lihtsalt
Mõttes kui piiritu piin ja südametus.
Ja kaon ma siit.
Olematuses muutun.
Kaotan end.

Läheks kuskile kaugele,
kus keegi ei tea mida tunnen.
Pisar voolab vaikselt palgele,
kuid valu- see on köige hullem.

Tahaks karjuda köik oma seest,
et keegi teine nutaks mu eest.
Kuid üksi olen ma siin
ja köik endaga hauda viin.

Lähen igaveseks ära ma nüüd,
ei asu kellegi peal süüd.
Tagasi ei tule ma eal,
sest parem olla on seal.

Lill mu aias,
Putukas see astus laiaks.
Mesimumm nüüd lenda peal,
otsides sind leian seal.

Lilleke mu aias.
terve aia t'is mul kasvas.
Nüüd tulgu roosid, tulbid ja kõik muud,
ei ütle sulle miskit uut, kui annan sulle suud.

" Hiline aeg vanalinnas "

Õhtu ajal, vanalinnas
inimene kõnnib sillal.
Ta vaatab vette üle silla
ning märkab, vesi on lilla!

Talle tundub imelik
ja väga veider see.
Kuni äkitselt üks sisalik
sibab üle vee.

Ta sammub vaikselt edasi
kuni kohtab kedagi.
See mees näib väga tuttav.
Muidugi, vana semu - Gustav!

Mees ei lausu sõnakestki
kõnnib ainult edasi.
Ka Gustav vaikib sedasi
ning ruttab mööda kiiresti

Mees jõuab ukse ette
ning astub lävelt sisse.
Ta mõtleb minna magama
unenägusid nägema.

Püha lind Kondor

..Kondorit pühana linnuna taeva laotuses leida võib veel..
..indiaanlaste muistendeis,müütides kauneid sõnu temast loodud..
..loodud kui linnust kelle suled on pühad..
..katmas need sõjameeste ja pealike päid ..
..sai see lind ka tootemeis oma koha ja nimede reas..
..nimed need tuntud Indiaanlaste seas..
..Tänapäevalgi taevalaotuses tegemas ta tiire..
.. Sõbrad aga kaitseks märgistamas elupaiga piire..
..piirid neile,kel tappa seda kaunist lindu soov..
.. soov hävitada selle uhke linnu sugu...
..sulerüüd ja topiseid,et enesele kodukaunistuseks saada..
..mõistmata,et edasine inimkond selle kauni linnu lennust sellisel moel..
..ilma võib jääda.

Üks koerake

..Üks koerake jookseb mõõda teed..
..kõpakeste all lirtsumas tal tänaval voolavad veed..
..väliselt kõhna ja kodutu paistab..
..pisike ninake lõhnu tal haistab..
..hea ei ole tema elu selles ilmas..
..inimestel ta pigem "pinnuks" on silmas..
..silmas,kuid kas süüdi on siis tema..
..temalgi ju olnud on Ema..
..Ema..
..kes loota jääb,et nautida võis sooja tuba..
..ilmavalgust nägematta aga kotti topiti tema..
..ta tahtmatult rebiti eemale Ema soojast kehast..
.. arusaamatuks jäi talle,miks seda tehti..
..kas siis taevased seadused inimeste kohta ei kehti??!!..
..kuid kotis ta oli ja pimedus,nälg saatsid seal vaid teda..
..teda kes nüüd saatuse hoolde oli langend ja kõigest vähesest ilma jäätud..
.. koerakest seda...kelle silmist võis lugeda välja vaid nukkkrust.

Metsad põlised Eestimaa rikkus.


Metsad põlised Eestimaa rikkus.
..ammustest aegadest hoitud on neid..
..nüüd aga rajanud inimesed on sinna( uus elurajoone), lõhkudes neid.
Rajoone neid rajades võetakse maha,ilusad puud ja pähklisalud..
..vaadata seda kõike on kõvalt nii valus.
Raudne kopp aga aina avab oma metalseid kihvu..
..kiskudes puruks, ``Maa Ema`` rinna..
..jättes tohutud haavad sinna.
Sellest aru kuidas kül inim loomus ei saa..
..et murda kui metsa ``hing..``
..kaob ühel hetkel ka ELU RING.

Sügis saabus.

Saabunud on tore sügis .
Suve minema ta nügis.
Porised tõi ilmad.
lastel nutused ka silmad.
Vihma paju alla sajab.
Mets meil vahel vastu kajab.
Lapsi täis on koolimaja.
Õppida neil kõigil vaja.
Metsas kasvab üksik seen.
Tema seelik väga peen.

Sind märkasin mina.

Ma nägin sind kunagi koolis,
ma armusin sinusse kohe,
Nägin sind muusikatsoonis,
ja kukkusin kuristiku lõhe'.

Ma nägin sind aastaid hiljem,
siis sinust ma juba mõtlesin,
su nägemist ammu igatsesin,
kuid sain aru nüüd,
et parem olla igatsuseta.

Kuid tagasi püüdsid mu pilku jälle,
jäin rahulikult paigale ma,
kuid ei kunagi tundnud ma seda,
kuni minuga tantsisid sa.

Ma nägin sus varemgi annet,
muusik ja laulja kuulus,
siis kummitama jäid sa mind,
ja kummitama jäid ka nüüd.

Su naeratus joovastas mind,
su tarkust imetleb lind,
su vahvust näitab su ind,
ja ei miskit muuda ka pind.

Ma märkasin sind varem,
ka siis mulle meeldisid,
kuid nüüd uuesti sind märkates
sinusse kiindusin.