Peale eilset pidu:
Mõnel meist tuikab pisut veel pea
ja mõni eilsest kõike ei tea,
mõni viina maapõhja neab
ja mõni mõtleb, et mehed on sead.
Mõni nutab, et välja läind lokid,
ja mõni otsib, kus on tema sokid.
Mõni viimset raha kokku klapib
ja mõni arvab, et elu sakib.
Mõni lubab, et enam ei joo
ja mõni, et võõraid naisi koju ei too,
mõni toimunust puzlet loob
ja mõni armukolmnurka koob.
ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!
heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!
ega sinagi targem polnud, armusid vist...
Vikerkaareke
Võiksin astuda su tuppa
Seal ei jää kui metsas mutta
Vastu vikerkaare võtaks
Sellel kandma sind ma tõttaks!
Metsa taha järve randa
Suudaks sind ma kanda
Vesikillul sillerdaval
Tuulehool õrnakesel
Vikerkaarel värvilisel
Sadat värvi päikselisel!
LEBAN VOODIS KUIGI VOODIT EI OLE.
PANEN TEKI PEALE JA OLEN UINUNUD JUBA.
SA TULED LÄHEMALE JA SOSISTAD MULLE KÕRVA.
MIDAGI ???...
MU KEHA KATTUB KÜLMA HIGIGA
JA ERUTUSEST PEKSAB MU SÜDA.
aga MA EI KUULE SIND-
SEST SEE ON UNI MITTE SINA!
Kusagil mujal
Ta on tavaline tüdruk,
kes paljude silmis õnnelik.
Ta käib alati koolis
ja hinded on korras.
Silmis alati päike särab,
ei tea ta isegi, miks.
Kuid siiski, kõigest hoolimata,
miski teda ikkagi piinab.
Miski, mis on ja ära ei kao.
Vahel tunneb ta, et enam ei suuda,
et on väsinud olemast siin.
Tihti igatseb ta siit ära,
otsida omale uus maailm.
Kusagil mujal.
Mõtleb, et äkki on parem
kusagil mujal.
Äkki on inimesed paremad
ega otsi teistes vigu,
kusagil mujal.
Aru saamata, miks on tung ära,
kuigi kodus on hea,
ihkab see tüdruk eemale -
sinna, kuhu temani halb ei ulatu.
Ta ei taha, et teised teaksid,
et ta tahab ära.
Seepärast ta naeratab,
kuid süda on kusagil mujal.
Sa ei tea
Üks pilk -
rohkem ei olegi vaja,
et teada, millest ta mõtleb.
Üks pilk -
ja sa mõistad,
kes ta tegelikult on.
Ta vaatab sind,
nagu ei teaks ta,
milline on tegelik maailm,
nagu ei tunneks ta iial,
mida tähendab valu ja pettumine.
Kuid siiski ta teab,
võib-olla rohkemgi veel,
kui keegi teine,
et maailmas on päikesepaistet vähem,
kui äikest ja vihmasadu.
Ühest pilgust piisab,
et arvata, et sa tead.
Kuid ära kunagi eelda,
et sa tead,
kui sa pole näinud päikese ajal vihma...
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?
Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!
Valge liivarand üksikul saarel,
me kahekesi lebamas maas
Päike särab kõrgel taevakaarel,
meri puhas ja sile kui klaas.
Ei kunagi ütlema pea mida soovid,
sõnad tähtsaimad pole, ma tean.
Ole julge ja kõike vaid proovi,
nii ise kirjutad oma eluread.
Ei seal rannal meid keegi sega,
siiski üksindust tundma ei pea.
Vaikus ei häiri meid väga,
olen sinuga alati, sa tea.
Valge liivarand üksikul saarel...
kaks tähte taevas säravad...
On see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
Kui enam ei tule talvekuid,
siis enam ma ei osta puid.
Mul on sellest väga kahju,
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks,
kui külma ilma ahjupuuks.
Kui oled juba vana vaar,
ei aita ansip, savisaar
ainus, millele vöid loota -
kliima soojenemist oota.
Ei nam pakane siis paugu,
kui suuremaks saaks osooni augu.
olgu sul õnne ja olgu sul tervist,
olgu sul kõike, mis elus sul tarvis.
olgu sul see,keda vihata,
olgu sul see keda ihata.
olgu sul muret ja valu
oma väike pihlakasalu.
olgu sul kodu,kus nutta ja naerda
vahel ellu tagasi kaeda
juku on kaalumas.
kevad on saabumas.
linnud nüüd käravad,
lilled säravad.
Mida küll teha,
kui kevadel köha?
Maitsen ma rohtusi.
Täidan kohustusi...
Kevade saabumisel ,
olen ,siis kaalumisel.
Kaalun ma tonn
või olen ma konn.
Lõpetan kaebamise
kevade saabumisel.
Ma sult ju midagi ei küsi...
Su silmadest vaid mõtteid loen,
sest tahaksin,
et meeles püsiks
see pilk
nii lahkemeelselt soe.
Et siis,
kui märjad sügistuuled
on ümberringi räsimas,
et siis
see pilk mu juurde tuleks
ning mind ei laseks väsida.
ma tean et elu on väga raske..
kuna minuga koos pole see inimene,
keda ma armastan, kes mulle meeldib.
kus ta on ?
ja mu peas on aind üks küsimus
miks ta läks minema...
mida ma olen tal teinud,
et ta läks minema...
see küsimus ei jäta mu rahule.'
no aga nüüd ma olen õnnelik,
et mul on olemas teine poiss
ja kunagi ta mulle jutles,
et sa jääd kelegi teisega
ja ta sõnad oli päriselt tõsised..
ja ma teise poisiga...
ja see poiss, keda ma armsatasin
enam ei näe enam mu silmis pisaraid...
siis elu käib ja mina elan
Jalad ja sabad
Mu elu on põnev-see ookean
Kuid ikka ja alati tuksunud on
minus maailma suurim soov-
tahan jalgu ja see pole poos!
Ma tantsiksin mööda tänavaid,
ma imetleksin akendest jalgu neid,
ma prooviksin kuidas käib jalgpall
ja hip hop-oh,oleks mul jalad all!
Ma paterdaksin liivas ja pladistaksin vees,
viskaksin hundiratast balees.
Talveõhtul ma veedaksin uiskudel jääl,
ja suusataks mägedes-oh,kus on mu säär?!
Kord tõeks lähebunistus,kindel see,
kuid seni sügaval merede sees
tuhat tegemist ootab mind ka-
põhi,ma tulen!Oota veel,maa!
MA OLEN SU TÜTAR
MITTE .......
MA OLEN SU POEG
MITTE .......
MA OLEN SU EMA
MITTE .......
MA OLEN SU ISA
MITTE ......
MA OLEN SU TÄDI
MITTE ........
MA OLEN SU ONU
MITTE .......
MA OLEN SU ÕDE
MITTE ........
MA OLEN SU VEND
MITTE ........
kurg käis kalal kahel jalal
haaras sabast mitmel kalal
kalad pääsid kure nokast
kurg sai tunda mure okast
mõtles mis siin salata
kurb on elu kalata
aga kala mureta läbi saab
ka kureta
Mu silmad on suletud, põsel on pisar.
Huuled on pilukil ja nende vahelt
kuuldub vaid Sinu nime.
Mõtlen vaid sinule, unistan vaid sinust,
elan vaid sinule, mõtteis mõlgub vaid armastus...
Suudlen su pilti, mis lebab laual mu ees.
Surun südame vastu su pilti ja kordan:
Ma armastan Sind!
Mu sõnad on kusagil õhus
Kui liblikad lendlevad seal
kus pilvedes vaikus ja rahu
Sa kinni vaid püüdma nad pead
Kui tahad mu kõrval Sa seista
Pead käima neis kõrgustes
Vaid siis võid mind kuulda ja mõista
Ka sõnatus vaikuses
Kevade värvid.
Nõlvakud ○n sulavad,
ojaveed vulavad,
kevad end kõikjale laotab.
Metsale, aiale,
väljale laiale
lilli ja rohelust jaotab.
Ning kraavi servale,
põõsaste kõrvale
pillab ta kaunilt ja kärmelt
siniseid, punaseid,
kollaseid, kullaseid,
lõbusaid kevadevärve .
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Kodus mul on olla hea ,
sõna "Kodu" on mul peas .
Aias lilled peenral reas ,
mina kõnnin nende seas .
Õues paistab soe päike ,
hüppab murul jänku väike .
Minu kodupaik on see ,
armas , väike , hubane ..
Öö
täis joovastavat armu
kauniks mälastuseks saab
koidukiirte tõustes
Seal peidus kirg ja lootus
et kord jälle tuleb
öö
täis joovastavat armu.
Ei muret
valu
ahastust
öö,täis joovatavat armu
iial endas kanna
Vaid kirest kantud suudlusi
kallasteta kallistuste meres
jääb endas kandma
öö,täis joovastavat armu
kõik elule kevadel ärkab
murdes musta masendust
kannatuste kangust
üksinduse igavust
elumahlad liigutavad
nõudes välja tegevust
näha ilma ,elu looma
ennast näidata on soov
teisi näha-lausa kirg
vaja leida kaunim õis,
käed sõlmida
ja koos minnes tunda rõõmu
elu viljastavast toimest
Kord tulid mu juurde
ja palusid
:Võta mind tagasi!!
See siiski ei läinud nii...
pettus hinges, põles kui viin
Haiget tegid mu kehale, meelele...
Sulle jäid meenutama mind mu pisarad.
Aasta möödus ja armid väiksemaks muutusid...
Nüüd muutus elu, sest kohtasin kedagi,
kes minus näeb mind ja oskab hoolida,
pakkuda seda mida vajan...
vajan Armastust,
mis on puhas ja omakasupüüdmatu,
ta ei karju, ei löö...ta paitab mu pead
ja vahel sosistab :Ei leidu nii palju sõnu,
et öelda, kui väga sind Armastan!!!