LÕPEB KOOLI TALVEUNI!
Imevaikse sahinaga
pilvist alla langeb lund.
Lume all maamullas aga
lillejuured näevad und.
Härmas pärna okste vahel
paistab mingi tume laik.
Kas sa tead,et seal on kahel
hakil mõnus elupaik?
Koolimaja suur ja hele
seisab pärna alleel.
Praegu paistab kõikidele
vaikselt uinuvalt ta veel.
Aga oota hommikuni -
kõik saab teiseks üleöö!
Lõpeb kooli talve uni,
algab koolilaste töö!
/Leelo Tungal/
Vaat õudne käimas piduöö
kord ruumeis toredais:
üks inglihulk kuldtiivune
ja loores, pisarais
teaatris istub vaatamas
üht mängu jubedat,
orkestrist kuna kõlamas
sfääride muusikat*.
Ja näitlejad, need armetud
nii tasa kuiskavad,
nad nagu nöörest tõmmatud
traatnukud liiguvad.
Neid juhib jõuk õudolendeid,
kes taga stsenerii,
ja hiigla tiivust segaseid
neil lehvib kaebusi.
See maskidraam ei kindlasti
või iial unuda!
Fantoomi taotleb hajuli
jõuk, kuid ei saavuta.
See ikka püsib jõuga eel
ja ümber keerleb ring,
ses hullust, pattu rohkem veel
ja õud on kõige hing.
Sääl näitlejate keskele
vorm tungib roomates;
see olend veripunane
ja liigub loogeldes.
See vingerdab – ja näitlejad
on pea ta saagiks saand;
ta hambad verest nõrguvad,
see inglid nutma pand.
Kõik tuled kustund korraga
nii ülal kui ka all;
eesriie surilinana
siis langeb mühinal.
Siis ingel teatab saalile,
näos surnukahvatus,
et näidend kurbmäng “Inime”
ja sangar Võitja Uss*.
E.A.Poe
olen põlgamist näinud
ja mõistmata põlanud ise.
Ometi pole
ma niiviisi näinud,
et ületaks vaatamise.
Vastu laupa käsi puutus
peoga, teoga, tõega.
Lause olematuks muutus.
Sisse hingata tipuni.
Eriti sügavalt välja.
Vastavalt enesele.
Just nagu teadagi.
Hoia, hoia, ei muud.
Tead ju, kui hoitakse.
Vabades kätes, mis näevad.
Jah, neis kätes, mis näevad.
J.Viiding
Ma olen pannud segast
Ma olen pannud segast
ka selget olen pand
mind peetud on kui segast
ja antud armuand
ma olen saanud raha
ja riided söögi toad
on tihti väga paha
jalg märg või nürid noad
ma kardan sisekorda
ja tolmulappisid
ei suuda teha korda
ka seinakappisid
ka kahhelkive seina
ei oska laduda
ma oskan
kasteheina
vaid ära kaduda
J.Viiding
Kas ma Eestit unes nägin?
Kas ma Eestit unes nägin?
Nägin lained laevu täis,
nägin viljarikast randa,
merehõlm ta ümber käis.
Ei see olnud mitte unes,
ilmsi tuli kujutus:
oli vaev mul, oli valu,
kuni tuli kahvatus.
Tõusku, tõusku valuvägi
surmaorust ülesse,
teed ta otsib, elujõgi,
kuni jõuab merele.
j.Liiv
Tule tagasi helmemänd
TULE TAGASI METASEKVOIA
Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik
vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd
ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk
ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud
tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd
ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut
igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest
ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa
teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik
ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal
kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd
J.Kaplinski
Muuda ennast
Muuda ennast, muutub maailm,
mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu;
kui on miljon suutjat, muutjat, lahkulööjat, näiteks,
nähtavaks saab kohe üpris võimas vagu!
Jää sa iseendaks, jälle muutub miski:
muutuv maailm paigale jääb sinu jagu, --
tekib hõrendus, käib pauk ja jälle miski
kuskil mõraneb ja kuskil tekib pragu!
H.Runnel
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje
Ka sisaliku tee kivil jätab jälje,
kuigi me seda ei näe.
Iga mõte, mis tuleb ja läheb,
jääb kuhugi alles.
See, mis sa naeratades kinkisid,
võib kunagi otsa saada,
aga naeratus jääb.
Rõõm, mida sa kinni püüda ei teadnud,
jääb igavesti ootama.
Isegi ütlemata jäänud sõnad
on mõttes öeldud
ja kuhugi tallele pandud.
Kuidas muidu meie lühikeste päevade arv saab täita aja ääretud salved.
Kuidas muidu üksainus silmapilk
võib kivi paigalt veeretada.
See, kellele on vähe antud,
kannab seda oma südame kohal.
See, kellele on palju antud,
pillab kõik käest maha.
Kõigi teede pikkus ajas on võrdne.
Karl Ristikivi
Kodu
On maantee ja maanteel käänak
ja käänaku kõrval küla
See ongi minu kodu
ja tähed ta kohal ülal
See ongi minu kodu
ja tume mets seal taamal
See ongi minu kodu
muid märke ei oska ma anda
muid märke ei olegi temal
siin on mu saatus ja sugu
mu aja ja elulugu.
Hando Runnel
Kevad
Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.
Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.
Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!
Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.
Marie Under
Tõused toolilt
ja jälle lähed
kuskil on teed
mida sina ei tea
üks kord ühe
võib õppida pähe
elu ei või
ja ongi hea...
Tulipunane vihmavari
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-
Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.
Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.
Betti Alver 1964
Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.
Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.
Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta...
Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta...
Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.
paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ratas hakkab veerema
eks ole ilus algus.
metsa tagant üles veab
end punav päikseketas.
kellel on see küllap teab
mis imeloom on ratas.
istud kindlalt sadulas
ja väntad mitmeid tunde.
tuul mis kõrvus tuhiseb
loob lendamise tunde.
paigalseis on pimedus
ja liikumine valgus.
ring ja ratas teavad peast
kus on ots kus algus.
/Ott Arder/
kes viib mind sängi süles
kes äratab mind üles.
kes parandab mu kleidi
kui kleiton katki veidi
kes hakkab kinnast kuduma
kui kõik on läinud tuduma.
ei keegi muu kui tema,
memmeke,
mu ema.
/Feliks Kotta/
Kui ma inimeste
ja inglite keeltega räägiksin,
aga mul poleks armastust,
oleksin ma vaid kumisev vask
ja kõlisev kelluke!
Ja kui mul oleks prohvetianne
ja ma teaksin kõik saladused
ja kõik tunnetatu
ja kui mul oleks kõik usk, nõnda,
et võiksin mägesid teisale paigutada,
aga mul poleks armastust,
siis ei oleks minust ühtigi!
Ja kui ma jagaksin kõik oma vara vaestele
ja kui ma annaksin oma ihu põletada
ja mul poleks armastust,
siis ei oleks mul sellest mingit kasu!
Armastus on pikameelne,
armastus on täis heldust;
ta ei ole kade,
armastus ei suurustle,
ta ei ole iseennast täis,
ta ei ole viisakuseta,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu,
ta ei pea meeles paha,
ta ei rõõmutse ülekohtust,
aga ta rõõmutseb ühes tõega;
tema vabandab kõik,usub kõik,
loodab kõik,sallib kõik!
Armastus ei hävi ilmaski.
1.Korintlastele 13
Pauluse 1. kiri korintlastele.
jeejeeeee
Nagu suli,tuli tüli,
tuli,silmapilgupärast
kajas maja tema kärast.
muud ei teinud me,kui kurja
kass lõi küüned koera turja
lapsed tõstsid kurja kisa
kurjalt "nurka" hüüdis isa.
Kuulsaid autoreid on meil palju,
luuletan ma väga valjult.
Kuulus on ka Henno Käo,
temast joonistan ma näo.
Kirjanik on ka Kristiina Kass,
kellel olemas ei ole pass.
Nüüd ma lõpetan,
teisi ikka õpetan.
Mina olen pisi pisi
ära minult salmi küsi.
Küsi parem jõulumemmelt
tema ongi minu emme.