Käes on rõõmus jõuluõhtu,
piparkoogid kaovad kõhtu,
aga kõige tähtsam veel, kuskil jõulumees on teel.
Äkki keegi koputab, mis sa enam nuputad,
teadagi ju kes on see,
see on armas jõulumees.
Salm on loetud, kink on käes,
jõuluvanaära läeb.
Aga siiski rahu, ei lapse hinge mahu.
Mõtleb, mõistatab ja teab,
tulebki tal mõte hea,
vist jõuluvanal auto rikkis,
sellepärast paps tõi kinki

Ootan nagu tuleks keegi,
üle värske lumetee.
Astub tuppa puistab leegi
jõululeegi südame.

Tuleb tõesti tuleb keegi
jõulupüha tuleb teel.
Tulgu ta ja heitku leegi
uks avatud on ta ees.

Kuuseladvas küünlaid palju,
süüdaku ta põlema.
Minetagu valu valju
seal, kus pesitsenud ta.

Kurvad mõtted kaovad ära,
lepituseks annad käe.
Jõulutaeva tähesärast
rahu laskub kõikjale.

Me ehtisime täna kuuske,
no küll sai alles ilus puuke.
Ta kauneid hõbevärvi ehteid kannab
ja küünaldega endast märku annab.

Ma vaatan seda uhket jõulupuud
ja hetkeks kaovad mõtted muud.
On headus täielikult võitu saanud must,
sest nõndapalju soojust õhkub kuusepuust.

Oh, jõuluaeg, kuis südame teed hellaks
ja muudad hinge helisevaks kellaks.

Kaovad hommikud aastate uttu
heliseb õrnalt mälestuste kell,
aastad mööduvad ruttu
süda sellele mõeldes on hell,

võta pits ja pea aru,
sünnipaev sul olgu maru,
aastad ärgu loogu pähe
neid sul esialgu vähe.

Aastad on kui liiva terad,
nad märkamatult kaovad käest.
Kuid igas väikses liivateras,
on peidus osa sinu eluteest.

Su puudutus, nii õrn ja soe,
justkui ehataevas.
Kui hellalt sinu kaissu poen,
siis kaovad mured, vaevad.
Nii kirglikult mind suudlesid,
ma tundsin jumalikkust.
Mu hinges lõkke süütasid,
mis iialgi ei kustu.

Aeg,oli meil,tundeid vaid täis,
ei teadnud ma,mida uskuda.
Kui teaksid vaid,et vältisid mind,
olid kui tuul,mis möödus
puudutades hinge ja südant.

Sinust jääb vaid mälestus,
mis on ilus ja kurb väheste
õnnehetkedega.
Kadus päike mu päevast
naeratus suult.

Igatsus jäi südamesse,
miks ootama jätsid sa mind,
kui seda sa ise ka teaksid.
Päike on tõusmas minu päeva
sinust jääb vaid mälestus.

Pikad on ööd ja päevad
mis veedan mõeldes sinule,
lootes,et aeg pöördub.
Nähes teisi,kel õnn silme ees
mõeldes,miks just mina olen see.

Südames on vaid mälestus
mis ei kustu kunagi.
Vähesed hetked,mil õnn oli minuga
neid loodan tunda veel
kas koos sinuga või sinuta.

Möödub ka aeg,pime on öö
näen vaid oma varju mis nukker.
On nukker ta meel,valus ta hing,
ei peatu ta teel,oodates sind
unistades heast mis seisab teel.

Sinust jääb vaid mälestus
mis hinge laastada võib
pisarad silmadesse toob.
Kas kunagi leian ka rahu,
ja saan unustada sind.

Mida toob mulle tulevik
mustad varjud mu teel
kas kaovad ka need.
Mälestus mis südames
ei laseks kaotada neitki mu teelt.

Uskuda tuleb vaid,on olemas teisi
peale sinu mu teel.
Ei muutu mu mälestus
millest loobuda ka ei tahaks
hoides seda enda sees,minnes edasi.

Jõuluvana kõnnib teel,
lapsed kingitusi ootavad veel
kingitusi saavad,
järsku nemad kaovad.
Nutsid lapsed väga kaua,
kuid kiri oli laual:

Kingitusi võtsin mina,
kaasa võtsin ka lina,
sest et mina tahan teile anda,
ja uuesti kingitusi kanda.



Kes:Jõuluvana

Kellele:Lapsele.

hommikuse päiksetõusuga
ärkavad tunded
tunded mida alla suruda
ei saa

päeva jooksul nad
tugenevad
kuid päikse loojanguga
kaovad nad taas :(

Ootus.

Kallis,kas kuuled,kuidas mu huuled
sosistavad su nime.
Kui ma sind ootan,südamest loodan,
et taas on sündimas ime.
Tahan su juurde,embusse suurde,
ootamast sind ma ei väsi.
Ükskõik mil tuled,kaovad kõik mured
tundes su tugevaid käsi.
Hiljem,kui lähed,ma kurvastan vähe,
teele saad kaasa vaid musi.
Ning kas me kunagi kohtume veel -
seda ma iial ei küsi...