Väljas sajab pehmet lund
mõmmikul ei tule und!
Tema väike karuaru
püüab saada lumest aru.
Kas on kuskil mänguhoos
padi lagunenud koost
nii et valgeid sulgi langeb,
millest moodustavad hanged?
Või on kuskil suured rotid,
katki närinud jahukotid?
Valget puru täis on ilm,
kuni seletamas silm.
Karukene murrab pead,
aga ikkagi ei tea.
Lõpuks vajub talveunne,
tema koobas mattub lumme.
Ja nii mõmmik näeb ka unes,
et ta müttab valges lumes.
Lootuste tähed ärgu kustugu iial.
Mõtete lend ärgu peatugu eal.
Eesmärgid kindlad las sinna sind viivad,
kus õnne ja rõõmu, kuid valu ei eal.
Ma teadsin, et see saatus meil ei soosi.
Ma teadsin, et see kiindumus ei vii
meid eluteatri luksuslikku looźi,
kus sädelemas iga hetk ja viiv...
Ma teadsin, et sa ükskord lähed ära,
sest sinu elul kaugemal on siht.
Ma teadsin ja ei tõstnud tühjast kära,
mis sest, et õhku sinu taga haaras pihk.
Jäi talvetuisk mu ümber vihisema,
jäi eneseiroonia mõrkjas äng...
Vaid tundsin - ei, ei suuda enam,
ja endalt küsisin: on see vaid mäng?...
Kui kevad mulle ükskord sülle viskus,
su elu uus mu vanaga siis ristus.
Kõik toimus järsku nagu mingis filmis...
Ma äkki ära tundsin sind su lapse silmis!...
Päikesevalgust eneses kanna,
soojust teistele edasi anna.
Lillede ilust naeratus võta,
rõõmsalt elus edasi tõtta!
Las olla su elus vaid rõõmsad värvid,
et särsksid su silmad kui heledad pärlid.
Et su helisev naer ikka kaugele kajaks,
et sind vajaksid need, keda sina vajad!
Oska võidelda, võita ja ihata,
tõde otsida, pettust vihata.
Oska muinasmaad leida,
õnne hoida, elada vabana
ja kui vaja ka otsast alata!
Kõike ei kirjuta sõnus,
kõike laulus ei laula.
Ole siis raskelt mõnus
ja ela ropult kaua!
Kust Jõuluvana küll teab,
kas lapsed on olnud head?
Kas on nad ema aidanud,
kas on nad kassi paitanud?
Kas laps on olnud virk ja kraps
või mõnel koolis saadud kaks?
Kes sussi sisse komme toob,
ja kingiks täpselt lapse soov?
Tean, PÄKAPIKK on see,
kes jõulu eel meil luuret teeb!
Soovime õnne ja surume käppa,
aeg ühe aasta ära sult näppas.
Olgu sul aastaid veel edasi särada,
aega sul küllalt veel elupuud järada!
Tahaksin kallistada sind kõvasti,
tahaksin musitada sind magusasti.
Tahaksin ei oleksid siin,
sinust eemalolek on täielik piin.
Tundud nii kaugel ja kättesaamatu,
igatsen sind lihtsalt lootusetult.
Armastan sind nii meeletult palju,
tahaksin olla sinu soojas kaisus.
süütad küülnad jõulu eel,rõõmsaks muutub tuba. küllap põhjamaalt on teel jõuluvana juba.
Igasse õide on peidetud päike,
saatku ta kõiki
su teid ja käike.
Igas õies on naeratus peidus,
igas õies
me õnnesoov leidub.
Akna taga krigiseb raagunud puu,
Nii vaikne ja kurb tema hääl.
Seisab seal üksi raagunud puu,
Nii hingemattev see hääl
Nii üksik see puuke akna all,
Kääksub ja kõigub ja kiigub.
Raagus on puuke akna all,
Nii tasa, üksinda liigub.
Raagus oksi kõigutab tuul,
Sasib nii õrnalt neid.
Liigutab oksi raagunud puul,
Nii hellalt hoiab neid.
Vastumeelne tunne, painav.
Valdusi endale koljus laiab.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.
Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.
Igav on elada kire ja leegita,
tüürida elu vaid tavade reegliga.
Igav on tõusuta, vahel ka mõõnata,
vaja on ereda leegiga lõõmata!
talv on käes, järv on jääs ka meie väike lääs.
siin saaremaal on väga Tore, isegi kui lund ei ole. kevad käes ja lilled mäel, jää sulab ära
enam ei ole laste kära. Suvi on käes, siis unistad jääst, nii palav siis on, et surebki konn. Sügis on tulnud, maas on lehti koolis käia on siis jälle mahti. seliiaa:D
Käes ta ongi - aasta uus
välja visatud sai jõulupuu,
Kevadet nüüd ootan vaid,
tuleks juba rutem mai.
Miks on nii, et mind rahule ei jäta?
Miks ei võiks sa mind lihtsalt jätta ?
Võiksid mu, oma mõtetes maha matta
ja uute inimestega katta...
Ma tean, et sul on mind vaja,
sest näitasin kätte õige raja,
et alkohol ja suits on paha!
Tean, et sul korras pole pea,
teadsin, et see pole hea,
nii ma tegingi vea,
et teisi aidata tea,
et ta võib sinusse armuda-meeles pea !
Sa oled inimene, kelle nimel ta elab!
Sa oled inimene, kes tal mõtetes seilab!
Sa oled see, kelleta ta enam hakkama ei saa!
enne uinumist voodisse heidan
kuidas unistused padja alla peidan...=)
aja möödudes silmad avan
oled minu kõrval
teen sulle pai-=)
kust nii ilus neiu siia sai.
hiline päkapikk vist sind tõi
terve suss sind täis sai...=)
Üks muinasjutt on mul meeles..=)
kuidas olid fantaasjas minu juures.
olime metsas suures.
olid ilus olid minu juures...=)
kuidas kohtasin juhuslikult sind,
olid eksinud ja usaldasid mind...=)
mina olin eksinud ka .
aga arvasin parem kui seda ei tea sa.
mul kaasas oli süüa
ja allikas võluvett võisime juua.
ja telgi ma välja võlusin..=)
kuidas sinu naeratuse ees ma sulasin...=)
peagi saabus vaikus...=)
ainult öökulli uile ule metsa kaikus.
ma sind kaissu võtsin
mõttes kõik teised maha jätsin..
ärgates sulle pai ma tegin
sinu silmades vaid ilu nägin.
õuest kostis krabin
taas saabus vihmasabin
siis mõistsin ma
vaid unenägu oled sa
aga arvutist sind leidsin
ühe luuletuse sinu postkasti peitsin...=)
vot see on minu tehtud...=)
loodan et meeldib...??