Taevast sajab laia lund,
lapsed jõulust näevad und.
Oh,millal tuleb jõuluaeg,
meil oodata,on raske aeg.
Kui kätte saame kingid me,
siis terve aasta tublid oleme

Üks mälestus kaunis ja püha
on mälestus sinust mu jaoks,
see eal ei muutu tuhaks,
ei eal minu südamest kao.

Sa lendasid küll ära
nagu linnuke vaikivas öös,
taas leidsid sa endale koha
taevatähtede säravas vöös.

Seal ülal on nüüd su elu,
sinu linnud ja liblikad ka.
Sealt vaatad sa lillede ilu
ja pilvelaevasid ka.

Laulad laule sa inglikooris
ja jood kristalset allikavett,
seal jääd sa igavest nooreks
ja sööd mesimagusat mett !

Jõuluvana tuleb,
niiet saan põleb.
Kaua tal ei lähe,
sest kinke on nii vähe.


Kui kohale ta jõudis,
siis lume sees ka sõudis.
Kuid lumi oli paks,
ja kaasas tal on taks.

minu isa

kallis isa oled saa ,
mina armastan sind kaa.
ostad sina kommi mulle ,
ja siis teen ma kalli sulle.
tuled sina hilja töölt,
ja siis õhtusõõki sõõd.
sulle toitu annan ma,
sest et oles väsind sa.

Olen koer, kes kaeblikult ulub,
näitab hambaid ja liputab saba,
tahab koju, sest karv juba kulub,
käpad katki, meel nuker ja vaba.

Otsin kohta ses linnas suures,
kohta omasse soojasse kuuti.
Olen koer ja tõukoer sealjuures,
seni näinud vaid kaigast ja nuuti.

Kes tahaks küll koera vastu talve,
väikest vallatut karvakera.
Istun teel, silmis sõnatu palve -
tule, sõber, päästa mind ära!

Mõned lapsed kelgutamas
teised aga vembutamas
mõni isa määrib suuske,
et saaks metsast tuua kuuske.

Varsti tuleb jõuluvana
laual mõnus jõulukana
kõik on väga põnevil
päkapikud ärevil.

Jõuluvanal hea on meel,
sest sõita saab ta jälle reel.
Väga kiire regi tal,
sest seda ei vea ju lamba tall.

Jagatud said pakid kõik.
Jõuluvana ootas sõit.
Kui jõuluvana sõitis ära
nüüd tuba täis on rõõmsat kära.

Küll nüüd pakkus kõva lusti
pakke hooga lahti kisti.
Mõni laps juba tukkus
ja siis kohe maha kukkus.

Kui magama minna kõik,
siis kohe algas kojusõit.
Koju jõudes kukkusin voodisse nagu käbi
ja üks tore päev saigi läbi.

kuldne kuu säragu
kuud ja tähed pärigu,
mil tuleb jõulupärg,
muidu ei te näe jõulupuud säramas,
kinke lugemas ja peitu pugemas!
ruttu, ruttu kingid kuuse all on juba
salmi korda üle ,et sul sassi el lähe

Pea on tulvil vaikseid mõtteid.
Kui pühapäevahommik käid mu ees.
Ma otsin sinu silmist lõkkeid,
need lõkked põlevad su südames.

Tunded on kui antud lubadus -
rasked, lohisevad vastu maad.
Armumine on mu suurim vabadus.
Anna mulle andeks, kui sa saad!

Varakevadele

Kased on veel raagus ja
esikus veel uisud.
Päiksepaiste varju jäävad
talvekülmad tuisud.

Mõnes varjulises kohas
leidub märga lund ja
vett on juba liiga palju -
kevad annab tunda.

Nina ajab ahnelt õhku,
süda tunneb huvi.
Roosilt ära murtud lehes
lõhnab mõrkjalt suvi.

Üks valge tuvi
mu aknale laskus,
kui tervitus karge,
kuid samas kui raskus.
Oled see sina?
See tiibade sahin...
Ma vahin ja vahin.
Silmad ei harju, nii
kiiskav su sulgede sära!
Kui tulid, siis tulid.
Või äkki ei lähegi ära?
Tahan sind õrnalt ja
salaja puutuda.
Ei julge.

Võid olematuks muutuda.

Tule, tule minu juurde,
olen ainus, kes sind aitab.
Tule minu tuppa suurde,
kus sind silitan ja paitan.

Ära otsi lohusõnu
suure külma ilma seest.
Vajad lihtsat elumõnu.
Vajan sinusugust meest!

Mure on mul üpris suur,
tahaks saada autot uut.
Kahjuks kotti see ei mahu,
mis ei anna mulle rahu.
Kuid alustuseks võiksid tuua,
mulle väikse nõialuua.

Karu magab talve und,
taevast saiab pehmet lund,
nüüd sai täis nii viimane kui talve tund.

Jõuluvana tuleb tuleb ,
kustutada tuleb tuled.
Talle teen nüüd kalli kalli ,
tema kingib mulle salli.

Oh jõuluaeg oh jõuluaeg
lõpuks käes nüüd oled sa.
On tulemas nüüd kingiaeg,
kus hea laps nüüd olen ma.

On lühikeseks jäänud päevad
ning pikemad on ööd,
ning vanaema sokke koob,
päkapikk nüüd kommi toob.

Jõuluvana

Ukse taga seisis üks kuju,
tal oli rõõmus tuju.
Ta oli jõulumees,
kel pikk habe ees.

Tema andis mulle käppa
ning kutsusin ta tuppa.
Lõpuks kingikoti avas,
ning salmgi oli mul peas.

Elu on kui päikene taevalael,
vahel ka pisarad, nutt ja naer.
Elu on kui lind, kel tiibades rutt,
elu on seiklus ja muinasjutt !

Elu on kui kevadel tärkav rohi,
elu on vaiksete metsade kohin.
Elu on kui laps, kes mänguhoos,
vahel ka õnn ja õnnetus koos.

Kui surm mu endasse vangistas,
siis see mu hinge ängistas.
Ei saa ma olla sinuga koos,
sa oled kaugel, sa oled teisel pool.
Isegi tuul mu maha jättis,
kui maa mu enda sisse mattis.
Ei ole külma ega sooja,
päikest ei tõuse ei looju.
Pole värve pole ilu.
On vaid varjude vilu.
Jumalale oma tundeid ette ma heidan,
kui oma valu ja kurbust südames peidan.
Kõik mida armastan minust maha jäi,
see neile lõpmata palju kurbust tõi.

kõige ilusam kuu on jõulukuu..
kõige ilusam puu on jõulupuu.
kõige ilusam mees on jõulumees..
ja kõik on ilus kingipakkide sees.

Mul on pehmed käpad
ja kõrvad siidised.
Sabaots on valge
ja vurrud kriidised.

Elan nimelt koolis -
seal teen ma tähtsat tööd.
Aitan lastel õppida
ja neile nurru löön.

Kui ma kasvan suureks,
siis olen tark ja kiire.
Mind teised kassid austavad
ja kardavad kõik hiired.

Senikaua aga
mind hoidma, kaitsma pead,
sest üle kõige vajan ma,
sõbrakene, head!

Meil kõigil on midagi ilusat, suurt
kuskil sügaval südames peidus
ja kuigi maailmas kõik teisiti näib,
veel siiski seal armastust leidub !

Olgu ilm ükskõik kui sünge või hall,
või kärgatagu seal äike
kui südames põlemas armastusleek,
paistab ikka meil taevane päike !

Ta kõigi jaoks alati särama jääb,
kel hellust ja armastust hinges.
Siis ka nõrgem su südant, kui küünlatuld näeb,
see rõõmsaks teeb temalgi hinge !

Tuli kaminas tasa praksub..
õdus küünlavlgus täidab me toa.
Õhtuhämarus maa peale laskub..
aeg annab meile uniststeks loa.

Jõulud !!!!


mina olen väike mai,
kingi mulle suhkrusai.
ma teeksin sulle pai vastu,
aga olen selleks liiga väikest kasvu

Ema kingib mulle nuku,
venna sai aga mängusoku.
Isa joob aga köögis teed,
tee sisse pani mee.

Külla meil tuldi jõuluõhtul,
mõned kommid pistsin kõhtu.
Minu nõbu Liina sai salli.
Kooli mata tundi uue malli.

Laul

Jõuluvana,jõuluvana
tseki seda värki
siin kaks kutti tulistavad märki
nüüd on meie kord saada kinki
et saaks istda pinki

Kõndisin koeraga kesk kanarbikku.
See oli võõras koer, kuid ikka armas.
Jalad tundsid sekka kivistikku.
Olin mere ääres, kajakate karmas.

Suur, must. Kiirest jooksust pikka vajund keel.
Kuis olen endale ma tahtnud säärast looma!
Varbad vastu merd ja kive veel ja veel.
Vaheldust peab argiellu ikka tooma.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevatähtede sädelev helk.

Eemal paistavad härmatand metsad,
viib sinna suusajälgedest tallutud tee.
Vahel tahaks siit kaugusse minna
mööda lumiste puude alleed.

On jäljeread valgel lumel,
neid saatmas kuu hõbekullane läik.
Vahel ootad, et keegi kord tuleks
kaasas taevane sädelev helk !