ÜLLATUS
CONTRA
SALMI LUGESIN JA JÕULU-
VANA ÜTLES MULLE KUNA
OLED TUBLI LAPS SA OLNUD
KINGIN SULLE KINDERMUNA
PURUSTASIN MUNAKOORE
PIILUSIN MIS IMETEGU
KUKUB KOORTE VAHELT VÄLJA
SEEKORD OLI MUNAREBU
Jõuluvana külas käis,
ise oli maani täis.
Mantlihõlmad olid valla,
ütles ruttu viina kalla.
Siis ta küsisi minult salmi,
lugesin Krelovi valmi.
Kes seal ukse taga kopsib,
jalgu lumest puhtaks ropsib?
Tahab tulla meie tuppa -
arvab vist et vana tuttav?
Emme julgelt ukse avab
näol tal naeratus on kaval -
tuppa astus võõras mees
habe ajamata ees
pikk ja valge, ninal prillid
peitmas kulmude all silmi,
mantel punane on maani
kaasas kotitäis tal kraami.
Hakkas minult salmi nõudma
pidi teise kohta jõudma,
kohmitses siis koti sees -
ütles, olen tubli mees!
Kust ta teab? Vist tõesti tuttav?
ma ei küsi, sest ta ruttab.
Tuttavad tal saapapaelad -
vist on isalt saapaid laenand...
Ootan kuni issi tuleb
räägin talle oma murest.
Loodan enne magamist
saab issi saapad tagasi.
Ingel taevast alla laskus,
piparkooke täis tal taskud.
Päkapikud nägid seda,
rõõmsalt tervitasid teda.
"Võtke pühadeks te kringel,
ütles rõõmsameelne ingel."
Nüüd jäta päev ja jäta töö,
sest kätte jõudis jõuluöö.
Sa palju verivorsti söö
ja lase lõdvaks oma vöö,
et siga saaks su kõhtu täita...
Sülti käega makku aita.
Hapukapsas pole laita
pärast sööki vatsa paita.
Võta pihku topeltkringel,
anna puhkust aasta pingel.
Piparkoogid, vahukoor...
Saabub varsti aasta noor!
Kui hakkad tundma väsimust -
kõht on täis ning meel on must,
siis tea, et aitab väike naps.
Nii ütles kord ka jeesuslaps.
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Enne jõule Ülemusele - "Miks mind pole tööl."
Seda enne jõule tean,
Nii advendi paiku juba,
Palju sahmerdama pean
Et kaunistatud saaks mu tuba:
Kuuserootsu koju toon
Ehin, kaunistan seal seda;
Kui päkapiku kätte saan
Siis sakutama pean ka teda:
"Kes ütles, et pead käima siin
just minu lapse akna peal
kas ka järgmine kord kui nänni viin,
arsti juures käima pean?
Just sinu pärast, pärdik, rott,
mul katki kolme sõrme luu
sest laps küll magab nagu kott
kuid siiski kinni püüaks su,
ja sobivaimast parim nõks
tundub talle hiirelõks."
Tööd tegema nüüd ma ei pea
Nii umbes kuu või teisegi,
Sest kipsis käsi ju ei saa,
Mis siis et abiks arvuti.
Ilmar,väike poisiraas,
isa poodi ajas.
Lumi ammu oli maas,
kelku polnud majas.
"Liugu lasta kelguta
isagi ei oska,"
Ilmar asja selgitas.
"Tuleb kelk meil osta."
Isa ütles:"Osta võib."
Muigas kummaliselt.
Aga kelgu majja tõi
jõuluvana ise.
Kuidas teab küll jõulutaat,
mida lapsed tahavad?
Õues hiilib päkapikk
ta mütsitutt on üsna pikk.
Kui kätte jõuab jõuluöö
on päkapikul palju tööd.
Iga väike kukupai
saab päkapikult pika pai.
Jõuluvana toogu pakke.
lapsed hüppavad rõõmust lakke.
Palju kingitusi tal
peidus suure teki all.
Meilt ta läks ja ütles veel
sinu poole olen teel.
JÕULUÖÖ
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
Oli aasta pikk
kuni tuli päkapikk
käis ta 4 nädalat
oli väga kägaras
siis ta lõpuks ära väsis
päkapikk oli kaval mees
ütles jõulumees
nüüd lähed sina käskis ta
ise heitis magama :)
VENNAS ÜTLES ,ET JÕULUMEEST POLE
JA ET USKUMA KÕIKE EI PEA.
AGA MINA JU KUUENE OLEN,
KÜSIMATAGI ÜHT-TEIST TEAN.
KAS VÕI SEDA ,ET JÕULUMEES ASUB
KAUGEL LAPIMAAL LUMISES LOSSIS
JA ET OODATA TEDA EI TASU
LASTEL,KES ALATI TURRIS JA MOSSIS.
Karuke ei ole paha,
murda kedagi ei taha,
tema ütles mulle et:
tahab maasikaid ja mett.
Jõuluvana reidis oli,
Naisi tuli nagu kolin.
Vaatas üht ja piilus teist,
Kuid enda oma parim neist.
Lumememm see ütles nii,
lund ei tule niikuinii.
Mul on kodus suur hall kass
küll on kole elukas,
ühtelugu suppe solgib
ema teda tihti kolgib.
Isa ütles, lööme maha,
sest saab hea kraenaha,
aga mina küll ei taha
hallil kassil haiget teha.
Mõtlesin ma täna ringi
parem teen tal jõulukingi,
sorteerin oma rahakotid
ostan lõksu, püüan roti.
Siis saab kass aru jõuludest
ütleb " näu " kingi eest !
( Uuno Laht )
Tema nimel hommikuti püüdsin tõusta varem.
Tema nimel õppetöös ma püüdsin olla parem.
Tema peale mõeldes õhtul magama ma läksin.
Talle mõeldes igatsevalt oma küüsi näksin.
Tema nimel igaks asjaks oli vaja luba.
Tema nimel regulaarselt hoidsin korras tuba.
Tema nimel kassi vastu püüdsin olla kenam,
aga muutunud on ilm, sest teda pole enam.
Võitlus toimus ema vahel ning ka minu õe.
Vanem õde selgeks tegi mulle raske tõe.
Vastupropagandat levitas mu ema,
aga meie hulgast lahkus igaveseks „tema“.
Õde võitis, ema lootis, lootis ikka veel.
Isver, kuidas surma tuua võib üks kuri keel!
Õde lihtsalt ütles vaid, et ära ole pime.
Nõnda otsa saigi minu elus jõuluime.
Toomas istus peegli ees,
mõtles mida teha sees,
lutsutades sinki,vorsti,
aga ema tuli varsti,
Toomas õue läks siis,
aga õues ilus viis,
vastu talle tuli Liis,
ütles talle :"tule pliis!"
Toomas läks ta juurest ära,
ning tegi palju kära.
Taevan särasid tähed. Polnud kuud.
Lumihärmatisen olid puud.
Oli külm, oli vaikne, oli õhtu.
Sõitsid kiriku vaikiden reed.
Tõusin kõrvalist tähtesse teed.
Olid jõulud, oli laupäev, oli õhtu.
Tõusten mäkke nägin paistvat tuld.
Suland lumest paistis havvana muld.
Oli külm, oli tuli, oli õhtu.
Tuli praksuden põles. Olin mäel.
Magas sündinu näitsiku käel.
Oli vaikne, olid jõulud, oli õhtu.
Olin imestet, tulbastin, olin tumm.
Mis näen, mõtlin olevat lumm.
Oli õudne, oli külm, oli õhtu.
Ütles kurblikul häälel ema suu:
"Magab. Poeg. Pole paika. Puudub muu!"
Säras täht üle pää, oli õhtu.
Ja ma kummardin käele, andsin suud,
Hõbehärmatisen olid puud.
Oli neitsi, olid jõulud, oli õhtu.
ARVASIN, et mul on kedagi vaja
tegelikult vaid edevus mus kajas.
Ilmselt oli see vaid mäng minu jaoks,
kuid nüüd ma tahan, et see suhe KAOKS!
heh, ütlesid et MINA olen SINULE kallis, aga kas sa tähele oled pannud, et MINA SIND enam oma läheduses ei salli!!
Ei taha mõeldagi, kui rumal olin ma
alustades suhet sinuga!
ega sinagi targem polnud, armusid vist...
poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
mail oli ranits lund täis.
klaarika käpuli käis.
minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”
Kas mäletad seda kui olime koos,
siis kui aeg oli veel noor.
Kas mäletad meie kallistusi,
ja suuri sooju suudlusi.
Kas mäletad päikest mis oli kõrgel,
seda kõike ilusat eelmisel suvel.
Kas mäletad kui ütlesin " ma armastan sind"
ja seda kui sa ütlesid "mina ka sind."
Miks meie teed nüüd lahku läevad,
miks sa selle peale ainult naerad?
Kas sa tõesti enam ei armasta mind,
tänu sellel muutub halvaks ka ilm.
Sulle ainult meenutan aega nood,
seda kui me veel olime koos.
emmekene kalli,kalli ,
täna sulle teen täna pidupäeva peame,
isa ütles seda...
lilled vaasi sean .!!!
PALJIU ÕNNE JA RÕÕMU SOVIME SULLE!!!!
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõu ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Sõbrakodu läheneb,
mälu aina väheneb.
Tee peal oli mets,
vastu tuli Võsapets,
ütlesin talle ära joo viina!
Muidu sured surmapiina
mulle meeldib su saade,
ning ka Asko Paade
Kui ma läksin välja,
nägin seal kalja,
isa ütles:
ära puutu ,
muidu enneast kaineks ei saa