Valged on põõsad ja valge on lumi.
Valge mu mõte ka.
Üle härmatand maa
aisakellade kumin.

Kuulan hardalt ja keeletult,
olen pisem ja arem.
Ning ma tahaksin
meeletult,
meeletult
olla enesest parem!

Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.

Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.

Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.

Taevas on suur kuu,
akna all pikk puu.
Aisakellad helisevad
vorstid ahjus särisevad.

Istun toas ja loen siin päevi.
Mustad Jõulud küll on paha.
Kardan ,et ma lund ei näegi,
Jõuluvana ei tulla taha.

Kui tuleks lumi maha,
tuleks pühad rõõmuga.
Näe keegi tuleb ukse taha
Jõulumees! - suure kotiga!

Helisegu aisakellad,
särisegu vorstipannid,
et võiks pühad
tuppa tulla,
küünlasära kaas tuua.

Tähed ülal,lumi all...
Aisakella kuminal
jookseb põhjapõder kärmas.
jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel:
taat on meie juurde teel!

Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on,sõbrad tõesti ime!

Tulgu jõulud lumeteega
ehtsa Eesti talureega,
kostku aisakella kaja,
nagu vanal Eesti ajal.

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.

JÕuluõhtul tähistaevas
on meil kaunilt säramas,
isa kaugelt lahti kaevas
hanged koduväravas.
Aisakella hellas kajas
põder peatus läve ees,
taas on meie kodumajas
jõulurõõmud tubades.

Maha tuli kena lumi,
ammu möödas soe suvi.
Maja ees meil lumemees,
lund on täis kõik aiad, teed.

Saame lumesõda teha,
kuni jälle käes on eha.
Jõulukuuse tuppa toome,
jõulumeeleolu loome.

Toas on kena jõulupuu,
taevas täies säras kuu.
Taevas säravad ka tähed,
kingitusi veel mul vähe.

Varsti tuleb jõuluvana,
laua peal on praetud kana.
Õpin luuletusi pähe,
hääl mul laulmisest on kähe.

Päkapikud käivad juba,
ärevust nüüd täis on tuba.
Kohe tuleb jõulumees,
põhjapõdrad saani ees.

"Jõuluvana tuli nüüd",
lausus kooris laste hüüd.
Kingitused on tal rees,
ise istub saani sees.

Kingitusi saime palju,
aisakellahelin valju.
Kõigil on nüüd rõõmus meel,
lund ju sajab veel ja veel.

Jälle käes on jõuluöö,
lõppenud on koolitöö.
Varsti käes on aasta, uus,
sest, et käes detsembrikuu.

Jäälilledest ehitud aken,
langev lumi.
Jõuluvaikuses kostub
aisakellade kumin.

Kodusoojus toob jõulurahu hinge.
Lapselapse kallistus viib kogunenud pinged.
Küünlatule värelevas helgis
tihtipeale ELU MÕTE selgib.
Lapsepõlve saanisõidu aisakella kaja
tahaks veel kord kuulda vaiksel jõuluajal.

KODUTEE

Küünlatule võbisev leek
sütitab valguse pimedal teel.
Kaugele mõtete tiivad sind viivad
Ootuse ukselukku aeg riivab.
Midagi meenub, midagi hella
koduakna tulest ja aisakellast...
Keegi viipab vana akna ruudul,
se viibe hinge soojalt puutub.
Viipaja soovib jõuluöös,
et iga rändur leiaks koju tee.

Kui pilvevahtu pillub maha
embab valgeks kogu maa
juba ammu käidud rajad
saamas on muinaslooks.

Üks väike ingel tantsib tuules
valgeks saanud kogu maa
vaikus nagu hingetõmme
muutub aina vaiksemaks.

Üks päkapikk see jookseb lumas
sumab kiiresti edasi
aisakella helinat
kuulda juba kaugele....

Õnnelikud need,
kel meeles veel aisakella helin talveteel.
Südametes puhtus, siiras rõõm...
Ah, kuis lõhnab küünlaleegi lõõm!
Kirikuteel sõitvad saanis, reed...
Kel kõik see kallis,õnnelikud need

Siis kui väljas öö on pikk
töötab usin päkapikk.
Valmib nuku Annele,
auto pisi Peebule.
Jõuluõhtul täitub kott,
jõuluvanal selge sott:
käes on kõige kaunim püha,
lapsed ootavad kõik juba.
Selged laulud, selged salmid,
ahjus kuldne kringel valmib.
Peagi saabub jõulumees,
aisakellad saani ees.

Jõulutaat on juba teel!
Tähed ülal, lumi all...
Aisakella kuminal,
jookseb põhjapõder kärmas.
Jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel
Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
meeldib heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on, sõbrad, tõesti juba ime!

Jõuluvana liigub meie poole reel.
Meie pere lastel rõõmus meel.
Ootame me ammu teda juba.
Luuletuse lugemiseks on meil luba.
Õnneks on ka lumi maas,
valged jõulud saabunud on taas.
Meil on ilsuasti kaunistatud maja.
Kaugelt kostab aisakella kaja.
Toas meil jõuluehteis kuusepuu.
Taevas särab kirgas kuu.

Aisakellad

valged on põõsad valge on lumi
valge on mu mõte ka.
ülehärmantat maa
aisakellade kumin.

kuulan hardalt ja keeletult
olen pisem ja arem,
ning ma tahaksin,
meeletult
meeletult
olla enesest parem

Jõulu taat on juba teel!
Tähed ülal, lumi all...
Aisakella kuminal
jookseb põhjapõder kärmas.
Jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel:
taat on meie juurde teel!

Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime -
see on sõbrad tõesti ime!