...Sussi sisse päkapikk
oli pand mul kommi,
mina kartsin hullemat,
auto alla pommi.
Ärimehest tuttaval
veab ju lapsest saati,
firmas ohutuks on ta
teinud kolm granaati.
Kolmas semu, vist Sergei
vajas vallas valvet,
tänaseks on politsei
kuulda võtt ta palvet.
Neljas, ärinaisest hing
palkas turvafirma,
tuntud-turvaline küll
kuid jäi rahast ilma.
Viies käega kõigel lõi
astus Kaitse Liitu,
kuues oleks astund ka
kui poleks old seal Tiitu.
Linnas ringi liikus jutt
kaasas ere näide,
kuidas kuulekalt see kutt
viis päti otsust täide.
Mõtisklustest äratas
mind laste rõõmus kisa,
ka nende sussidesse vist
tõid päkapikud lisa.)
Öö on selge. Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm-
külm on õues kange!
Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...
Jõulud vaevu mööda läinud,
kehakaal on taastunud.
Öine uue aasta taevas
paugukärast saastunud.
Jälle pudel avatakse,
söögist lookas lauad.
Ellujäänud rõõmustage!
Küünlasäras hauad.
Sõpradele soovime kuis
igal korral varem -
aasta uus et kõigil tuleks
möödaläinust parem!
Keegi väljas komistas,
akna taga kolistas,
Tõusen püsti, mantel selga,
astun ruttu uksest välja.
Astun ligi vaatan kes see on
kuuse juures tuttav kuju
Vaatan vaatan- Oo Jõulumees on.
Jõuluvana, oled hea -
mulle kingi tood.
Ega sa ju tooma pea
kinki väga suurt.
Ootan sind ja salme õpin
nii, et maa on must.
Kui sa tuled siis ma juba
avamas sul ust.
Istud jõulukuuse juurde,
millel küünlad säramas.
Avad kingikoti suure,
mul silmad juba säravad.
Astun ette, kui sa ütled
mu nime kingipaki pealt.
Loen ette oma luuletuse,
mis mul väga hästi peas.
Pusin, pusin, pusin, pusin,
saangi kingi lahti.
Leian kaisukaru pruuni,
mida ammu tahtsin.
Tulen teen sul kalli-kalli,
valget habet paitan.
Tänan sind ja istun sülle,
hiljem teele aitan.
Mul meel on mustja tuju paha
sest lund ei ole sadand maha
nüüd siia sõita saaniga
Taat tulla ei saa põdraga.
Kui jõulutaat ei tulla saa
tema asemele astun ma ,
sest ega ilma kingita
või jätta õde,venda ma.
Ma pliiatsid mis terved veel
panen pakki oma vennale,
mu nukk mis üsna kenake
saab kingiks õeraasule,
ja isale teen paki ka
ta kingiks ema salli saab,
aga ema paki sisse siis
panen kommiraha -krooni viis !
tal meeldib poes sopata,
las ise kommi ostab ta.
Aga omale ? Oh kus on häda,
ei või ju ise pakki teha !
Kuid pole miskit parata
sell aastal jään ma pakita...
Öö on vaikne.Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm -
külm on õues kange!
Miimi pihtimus
Hämar saal ja prožektori valgus
Publik vaid ootab millal etenduse algus
Nurkralt ma kostüümi kasti ees seisan
Lõpuks sealt sobivad riided ma leian
Kurvalt tühjust jälgivad mu silmad
Tahaks sealt kaugusest miskit vist leida
Rahulikult nahale ma katan grimmi
Kaitstes neid ma sulgen oma silmi
Kuulen kuidas kostub publiku märk
Tean et lavale tuleb minna iga hetk
Lonksu vet ma vaikselt rüüpan
Selle peale sigareti pakist süütan
Minutid jäänud mind ootab publik ja lava
Valge mu mask sinna peitun ma taha
Keegi ei märka nukrat miimi
Grimmi alt välja paistvaid kurbi silmi
Aeg on käes tuleb lavale minna
Suits vaid jääb tuhatoosi suitsema sinna
Lonksu vet ma võtan veel klaasist
Peeglist vaadates oma nägu katvat maali
ma astun lavale ma olen nüüd siin
olen teie jaoks teid lõbustav miim
näen vaid teid ja prožektori kuma
naerutan teid siin teilt küsimata luba
grimass ja grimm mis katab mu nägu
kui lasen üle teist oma nukra pilgu
keegi ei tunne ju kaasa miimile
Iga ta õnnetus on ju naljakas kõigile
kui publiku ees tapetakse mindki siin
siis se ka naljakas sest olen lihtsalt miim
kui etendus läbi ja publik on rahul
on miimil ikka veel südames valu
kummardusega ma saadan publiku välja
kuulen kuidas keegi teeb veel irooniliselt nalja
lõpuks jään mina ja tühi saal
prožektori valguses mu nägu kui maal
kurvalt ma vaatan jälle tühjuses ringi
ehk sa jäid saali et näha su silmi
kuid ma tean et sind polnud siin
oli vaid laval nukker miim
kes vajab sind su hellust ja tuge
kuid miimile on selge et seda ei tule
tuled kustuvad ja saal on pime
vaikselt grimmi ma pesema lähen
käsi suitsu järele pakist haarab
peeglist nukker miim mulle vastu naerab
tühjendan joogitopsi ja vajutan selle lömmi
etendus on läbi aeg eemaldada grimmi
mõted ma sinust peast eemale ajan
teatrist on jäänud vaid tühi maja
tunnen vaid seda et tekitad valu
tean et sa ise ei sa sellest aru
kostüüm on võetud ja nägu pestud
majast ma väljun külmale talvele vastu
tunnen vaid seda mida mu hing
hea et tänaval keegi ei tunne mind
nüüd ma kannan maski mis mul ees
olen lihtsalt õnnetu mees
Unenägudelaevas...
Akna taga sajab valget, pehmet lund, õrnõhukesed pilved on taevas,
käes on kesköötund,
olen nüüd unenägudelaevas...
Unesid siin mitusada,
neist järele jääb vaid valge rada.
Ja värav unenäomaale
viib mind lõpuks ärkamisaega.
Ärkamisaega, kus sajab valget, pehmet lund
ja õrnõhuksesed pilved on taevas...
Kuid ikka on veel keksöötund
astun ma välja unenägudelaevast.
Päikseloojangusse
sinuga,pageda tahaks
kõige maailma kurjuse eest
siit tutavatest paikadest ära
kaugele eemale veel.......
Sügavasse ookenisse
sukelduda
kõige maailma kalkuse eest
siit räpasest hoovist ära
kaugele eemale veel.......
Kõrgele mäe otsa
ronida
kõige vale ja valskuse eest
siit väärastund mõttemaailmast
kaugele eemale veel.......
Gladiator
on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin
Taas koduõuele astun,
terve pere jookseb mul vastu.
Tuppa minnes valitseb kord,
kuid isa on siiski morn.
Hetkeks seisatan ma veel,
isa mu poole juba teel.
Kallistan ja ütlen"tere"
sööma hakata võib pere.
Õhtul tuleb külalisi,
üks neist on veel väga pisi.
Magada ta tahab palju,
kuigi kannatab me nalju.
Saladus on veidiks teile,
varsti jõuabki ta meile.
See on koerapoju väike,
südamesse toob ta läike!
Kui sa juhtud viljandisse,
hüppa meie juurde sisse.
Tule ütle meile "tere"
meil on mugav väike pere.
Nullpunkt-Luigelaul
Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.
Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.
Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge lootke, nõrgaks ma jäänd,
ja miski enam ei taasta mind.
Viimased sõnad, ja kõik ma kaotasin.
Nüüd alles jäänud ainult üks:
Laulust tulevad sõnad:
“ma püüan teile öelda,
et mul on parem olla üksi.”
ja lõplik soov,
mida ümber ei pööra miski.
See mu luigelaul,
see mu viimane salm.
Täituvad soovid
Jõuluõhtul vaatan küünalde säras tuba,
Ootan hinges ärevus,et kas ei tule juba...Jõulu mees.
Jõuluklögi valatud on klaasi,
kaunid kuuseoksad metsa servalt toodud vaasi.
Pipar koogi lõhnast küllastunud õhk,
jõuluhani laual,põrandal on põhk.
Mõeldes oma lähedastele seal kaugel ära.
Teadmine,et ka nende tube valgustamas jõulukuuse sära,täidab kogu hinge rahuga.
Kuid siis koputus,vahest ka kaks.
Tõttan uksele ja näen oma lähedasi seismas seal,
neid kalleid,kes olid enne mul mõtetes...
korraga on siin.
Jõulu ime minu jaoks on saanud ilmsiks,mõtetes
Jõulu meest tänan ja kogu mu pale rõõmu pisaratest särab.
koolisant
sõnuseletamatu julmus,
see pole enam almus
sant juba olen ammu,
ei pea ma enam teistega sammu,
on raske, külm ja pime
see eesti taevasine
kuid on üks valgus,
paistab juba kaotus,
kuid ei, ei anna alla,
õpin edasi, tarkust aina juurde kalla,
astun tulevikule vastu,
vapralt ja julgelt ja täis valgust
Öö on selge. Kõrgel kuu.
Läige üle lume.
Härmas seisab iga puu.
Taevaserv on sume.
Tuled paistavad siin ja sääl
säral läbisegi...
Eemal kuulda kiunuv hääl:
rigisemas regi.
Vaikne, ilus talveilm...
Astun üle hange...
Ukse poole pöördub silm-
külm on õues kange!