Kui väljas sajab valget lund
siis BMW näeb õues und ..
hommikul omanik segab und
jälle teedel lendab lund.

Kuniks jälle unes väike bemm
katki läinud akuklemm.
Kuid bemmile see pole mureks,
sest omanik tal hoolas, tore.

Võtab kätte akuklemmi,
valmis ehitab kasvõi M-i
Jõuluhommikul sai tehtud leid,
uue bemmiga tuiskan mööda teid.

Jõuluvana tark mees,
ostis uue BMW.
Põdra sissemaksuks andis,
saani arvelt maha kandis.

Päkapikk BMW V8-t naudib
jõulumees täna naisi landib,
otsib siit ja otsib sealt,
leiab turuplatsi pealt.

Plats see suur ja lai,
nurgas bemari nagu hai.
Hail on nina pisut terav,
haininaks tituleeritud tema.

Kaua ei mõtle jõulumees enam
kingikotti saab pistetud ka hainina kena.
Mu Bemm on nii pikk,
et kaasa tuleb iga tšikk.

Autot seest ma eile pesin,
täna tagaistmel lesin.
Vaatan telkust mehhiko seepi,
sest mu rattad pandi eile peeti.

Nüüd ma panin autole suusad alla,
minek on ainult mäest alla.
Kui jõuan orgu,
lasen pea norgu.

Sest suusk on saast,
siin aitaks vaid naast.
Muidu bmw rattad lahti saab maast
ja ongi kraavis katusepeal maas.

Auto kraavis laiali kui lego
naiste silmis jälle kukkus mu ego
Selle bemmi lõpetas uperkuut,
nüüd jõuluvanalt ootama peab uut.

Jõuluvana suur ja paks
muutub aina paksemaks.
Ei ta kinke tuua jaksa,
sellekski on liiga paks ta.
Otsustavad samme astub,
pakib asjad, kodust lahkub.
Uksel silt on: Teadke Te,
mina läksin dieedile;)

Palju päkapikke õues,
jõulumeeleolu põues.
Taati ootan päeva, kaks,
jõulurõõm läeb suuremaks!

Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.

Jõulurõõm on talveajas,
kodurahus hubases,
ootab lapse kodumajas,
kõigis nende tubades.
Jõulurõõm on sinu andes
nagu särav päiksekiir.
Seda annet endas kandes
selgemaks saab silmapiir.
Jõulurõõm on sama vana,
kui sa teda tundma said:
esimene jõuluvana,
tema esimene pai.

Langeb laia lund...pehmed helbed hõljuvad, vaiksel lennlul liuglevad
sajab jõululund.
Minu süda ka kata valge vaibaga, uhu rahu lainega, uuenda mind sa...
Süda valgeks tee, valgemaks, kui lumi veel...
Lahkeks muuda minu meel,
jõululaps mu teel..

Tol öösel üks täht paistis kõrgelt
ja öö oli pehme ja hell.
Kesk valu ja valguse kõrbet
üks laps sündis karjasel.

Ja emakssaand noor Maria,
silmis kurbus, mis sügavmust,
mõtles lapsest,kes ilma siia
pidi külvama lunastust.

Maria ei teadnud, mis tuleb, kuid teadis: see ilm on julm.
Ta kindlasti piinades sureb,
head loota on meeletu ulm.

Miks pidi see olema tema - ta ainus ning lihane laps?
Ja nuttis noor Jumalaema
kuni lõppes pisaraist jaks.

(Killu Loona)

Õhtul magama minnes soovin ja
natukene maagiat proovin.
Soovin homset päeva valgemaks,et
lumehelbed kataksid me maad.

Kui hommikul ma silmad avan,
jooksen kohe aknale.
Kuid ilmataat ei mõistnud mind,
mis siis ma proovin uuesti.

Kui pilvevahtu pillub maha
embab valgeks kogu maa
juba ammu käidud rajad
saamas on muinaslooks.

Üks väike ingel tantsib tuules
valgeks saanud kogu maa
vaikus nagu hingetõmme
muutub aina vaiksemaks.

Üks päkapikk see jookseb lumas
sumab kiiresti edasi
aisakella helinat
kuulda juba kaugele....

Korra aastas tuleb ta
üle lume särava,
väikseid lapsi kallistab
kingiga neid rõõmustab.

Kui sa oled olnud hea
ja kui salmi peast ei tea,
paberilt võid piiluda
pika paiga meelita.

Jõulumees on väsinud
rasket kotti tassinud,
rõõmu talle teeb see,
rõõmsalt koti lahti teeb.

Kinke jagab rõõmuga
saavad ema, isa,lapsed ka
kott nüüd jäänd on kergemaks.
Astub vaikselt edasi,
et rõõmustada paljusid.

Jõulu ootel

Lumevaip sädeleb niitudel hele,
liigagi särav ta silmale-
päike see vööte veab põrandale,
ilm on minemas külmale.

Istun aknal, jäärooside taga,
rüppe on vajunus kiire töö,
südames küdemas küsimus vaga;
millal saabud,oo jõuluöö?

Emake ketrab ja ümiseb tasa,
temagi jõuludest unistab.
Vaatan välja ja ümisen kaasa,
päike jääroosidel naeratab.

Kuis on nii armsad need ootusepäevad,
detsembri külmad ja tuisanud tee,
südamed tund-tunnilt soojemaks läevad,
silmi toob ootus ja igatsus vee.

Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...

Jõuluvanal digikas,
näpuga sel klõbistas.

tegi pildi tegi kaks,
Kõht tal paisus suuremaks.

Kord digikal sai mälu täis,
Ja jõulumees end jõi täis

Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.

Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.

Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.

Oled ärkvel, mõtted mägede lumes.
Oled tärkvel palgest, mis tume.
On tulevik kasvanud möödunu tööst.
On ilusaim lill tõusnud sügavast haavast.

On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas.

Seob rohelist sina, ja punast on hallis,
on teadmatult leitu tundmatult kallis.
Ei saa keegi asendada kedagi,
see paik ei jää enam kunagi samaks.

On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas.

Kui maalime pilte valevast valust,
võta vastu nüüd kõik, mida eales palund.
Meiegi läeme igaüks oma teed.
Kord lõpevad päevad suvises lõõmas.

On valgem pool maailma,
on valgem pool maailma valgemaks saamas

Isa palus Annikest, et Anni kastaks kannikest.
Anni kastis korda kaks, kannike läks suuremaks.
Annike ei kastnud vähe, kannike sai silmad pähe.
Nüüd on läbi akna tal, vist tore kaeda aeda talvist.

Jõuluvana sattus Just'i
memmel vihast juuksed püsti,
sest et tema kallis mees
tuleb välja, sarvi teeb.
Just'i väitel mingi tibi
kellel nimeks on vist Libby
on taadi lõksu püüdnud tema
ning taat on armund, küll on kena.

Memm siis taignarulli võtab
meest ta otsima siis ruttab.
Uudis tigedast memmest nii kiiresti levib
ning lõpuks jõuluvana kõrvugi
läbib.
Ja nõnda siis otsustab jõulutaat kähku
et jõulud varasemaks tuleb tõsta,
juhtub mis juhtub.
Sest selge on see
et kui õhtuni ära olla saab taat
on naine maha rahunenud nii või naa.

Oi päkapikk-pikk-pikk,
Sind ootan ma,
et millal minu juurde
jõuad Sa,
sest homne viimne päev
on tulla Sul,
et kätte anda
kingitused mul.

Ma tahan teha
Sulle mitu paid,
mis sest, et küllalt
teiste käest neid said,

Veel annaks Sulle
õuna ilusa,
et ikka jälle
külla tuleks Sa !

(noh,see pole altkäemaks teps mitte !)

Uue aasta eel.

Jõulud on möödas,kuid hing on veel hell,
kauem,et kestaks see tunne!
Armastust otsi sa enese seest-
paremaks saada me võime.
Aasta on lõppemas,tulemas uus,
mis ilusad plaanid seks tehtud!
Peaasi see, et algame endast,
kõik maailm siis helgemaks muutub.
Uskuge mind,ei taha ma mitte
roosasid prille kanda
vaid usun,et headus kord troonile saab,
kui ainult tal võimalus anda.

VALGUS

Suur tuul ajab talvist prahti
ja traadid tinisevad.
Nüüd päikene pääses lahti,
päevad on sinisemad.

See tuul on veel külm ja rõske,
käed muudab ta karedaks,
kuid valgus silitab põske
ja südant teeb paremaks.

Viivi Luik

Kevad

Nüüd jälle tulevad need valged ööd,
kus und ei saa ei taevas, maa, ei meri,
et inimlaste ootus-ärev veri,
kus ihad hinges hõõgumas kui söed.

Need valged ööd kui hõbevalged keed:
kõik õite siidilises süles
on sala värisedes ärgand üles,
ja mingit kauget laulu toovad veed.

Siis kuldseis juustes lehitsemas tuuled
ja suuris silmis salaline sära -
Kes kõik need unelmad mu ümber palmind!

Ja puna-punasemaks paisumas mu huuled -
ei suuda keegi suudelda neilt ära,
mis lugemata suudlusi sääl valmind.

Marie Under

Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?

Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!

Nooruses on sõbrad enesestmõistetavad
nagu kõik muugi,
vanemaks saades mõistame,
mida nad tegelikult tähendavad...
Tõeline sõber jääb su kõrvale ka siis,
kui on väga raske...
Kuigi ta on kaugel,
on ta mõtetes Sinuga
ja alati toeks!
Kaunist sõbrapäeva!

On see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
Kui enam ei tule talvekuid,
siis enam ma ei osta puid.
Mul on sellest väga kahju,
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks,
kui külma ilma ahjupuuks.
Kui oled juba vana vaar,
ei aita ansip, savisaar
ainus, millele vöid loota -
kliima soojenemist oota.
Ei nam pakane siis paugu,
kui suuremaks saaks osooni augu.

on see talv või on see suvi,
tunnen selle vastu huvi.
kui enam ei tule talviekuid
siis enam ma ei osta puid
mul on sellest väga kahju
et mu pension läheb ahju
pensionist ei jätku muuks
kui külma ilma ahjupuuks
kui oled juba vana vaar
ei aita ansip savisaar
ainus millele võid loota
kliima soojenemist oota
ei enam pakane siis paugu
kui suuremaks saaks osooni augu.