et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Üle hämara, varjudest tume,
Õrna ja sinava lume
Heidab veerev, kustuv päike
Punava läike.

Üle ääreta, lumise välja,
Nii tühja ja palja,
Viib üksik tee
Üle jõe,
Kus pruunikad pajud
On unesse vajund.

Mööda lõpmata teed
Lähevad reed
Kuu kahvatul kumal,
Eha punal,
Kaugele...


Hinne: 7.5/10 (2 hinnet )

Kuu heidab hõbedasi varje
ja künlavalgus kuldset sära.
See jõuluõhtu imeline valgus...
aeg lootuste ja unistuste päralt!


Hinne: 3.0/10 (1 hinne )

Kui hommikul ärkan
ja kingitusi näen.
Siis mõtlen ja märkan
et keegi suusatab mäel.

Ei ole võimalik
mõtlen ma,
et see ilmalik
on just jõuluvana.

Lähen joostes ta juurde
ja tänan,
et ikka minugi juurde
sa jõudsid ka täna.

Annan lahkelt üle piparkoogi
ja kõike muud mitut moodi.
Siis aga jõulusaan tõuseb
ja ka päike juba tõuseb.

Lähen tuppa ja heidan end
keset kingituste merd.


Hinne: 0.0/10 (0 hinnet )

Siil vabandab austatud päkade ees,
et juba setmendat korda, aga Elioni kodulahenduse koostöö hiinlaste ruuteriga sõlmus eelmistel üritamistel tõsisesse lühisesse... Eelnevale toetuval ebakindlusel põhinevalt -- et kas ja mis päkadeni jõudis-- lisan veelkord ummasalmi, täielises ning lõplises redaktsioonis:


Tere, vana!
Sellel kiirel
saani jätsid maha?
Aaa... soo...
mootor-rattus-piirel
numbriks ainult raha... :(
...vitsakimpki maha unus
ahjupäälseunne...
...mäluauku vajund runos
vaevu hõõgub tunne...

Armas vana!
Luban sulle:
teen soo-kotid kergeks!
Koidulad kõik heidan
tulle,--
nääd, ma pole arg -- eks?
Ja kui pidu kerkib laeni
(tglt üle selle),
kaevan uuel aastal
paeni!
Kaasa võtan velled...


Hinne: 1.3/10 (7 hinnet )

tere kallis jõuluvana.
sulle kirjutab nüüd eliisa.

istun kodus laua taga.
täitsa reipalt veel ei maga.

tead sa tule pisut varem
mida varem seda parem.

ma ei heida miskit ette
aga äkkiune-mati
jõuab sinust ette.

igavesti sinu eliisa


Hinne: 3.6/10 (5 hinnet )

Alles olin mina väike,
paistis pilve tagant päike.
Uskusin siis päkapikke,
tehtuid krutskeid imelikke.
Sussi sisse tõid nad komme,
eile, täna, ülehomme.
Vastu neile andsin kinke,
komme, kirju, palju pilte.
Nüüd kui olen suurem juba,
Päkapikul päevad vabad.
Päkal tekkind uued sõbrad,
poisipead ja hobusabad.
Suureks saades mõtlen ikka,
kuidas veelkord näha Päkka.
Heidaks voodi unetuttu,
ootaks Päkka ajaks juttu.


Hinne: 7.6/10 (13 hinnet )







enne uinumist voodisse heidan
kuidas unistused padja alla peidan...=)
aja möödudes silmad avan
oled minu kõrval
teen sulle pai-=)
kust nii ilus neiu siia sai.
hiline päkapikk vist sind tõi
terve suss sind täis sai...=)







Üks muinasjutt on mul meeles..=)
kuidas olid fantaasjas minu juures.
olime metsas suures.
olid ilus olid minu juures...=)

kuidas kohtasin juhuslikult sind,
olid eksinud ja usaldasid mind...=)
mina olin eksinud ka .
aga arvasin parem kui seda ei tea sa.

mul kaasas oli süüa
ja allikas võluvett võisime juua.
ja telgi ma välja võlusin..=)
kuidas sinu naeratuse ees ma sulasin...=)

peagi saabus vaikus...=)
ainult öökulli uile ule metsa kaikus.
ma sind kaissu võtsin
mõttes kõik teised maha jätsin..

ärgates sulle pai ma tegin
sinu silmades vaid ilu nägin.
õuest kostis krabin
taas saabus vihmasabin

siis mõistsin ma
vaid unenägu oled sa
aga arvutist sind leidsin
ühe luuletuse sinu postkasti peitsin...=)

vot see on minu tehtud...=)

loodan et meeldib...??


Hinne: 7.4/10 (11 hinnet )

aadu rand (20.01.2010)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

Öö.

Mu telefon vaikib ja tühi on tuba,
vaid muusika mängib ja öö küsib luba,
et tulla mu tuppa ja katta mu palet,
sest tema on näinud nii tõde,kui valet.
Ei saa ma ju keelata sõpra,kes iial
ei jäta mind üksi mu muredes siia,
kus sina vaid külas käid,jääda ei saa.
Kas olla nii kindel ma sinule saan?
Ning seepärast heidan end südaöö rüppe
ja käristan puruks kõik siduvad kütked.
Sest öö on mu sõber,kes alati tuleb,
ei lahku ka siis,kui surm silmad suleb...


Hinne: 9.3/10 (26 hinnet )

Kui surm mu endasse vangistas,
siis see mu hinge ängistas.
Ei saa ma olla sinuga koos,
sa oled kaugel, sa oled teisel pool.
Isegi tuul mu maha jättis,
kui maa mu enda sisse mattis.
Ei ole külma ega sooja,
päikest ei tõuse ei looju.
Pole värve pole ilu.
On vaid varjude vilu.
Jumalale oma tundeid ette ma heidan,
kui oma valu ja kurbust südames peidan.
Kõik mida armastan minust maha jäi,
see neile lõpmata palju kurbust tõi.


Hinne: 7.3/10 (7 hinnet )

Maarja (06.12.2010)

kiri jõuluvanale

Tere,kallis jõuluvana
Sulle kirjutab nüüd Kati
Istun kodus laua taga
Täitsa reipalt.Veel ei maga
Tead,Sa tule pisut varem.
Ma ei heida miskit ette,
aga äkki Une Mati
jõuab Sinust jälle ette.
Igavesti Sinu kati.


Hinne: 7.8/10 (14 hinnet )

Tere,tere,kas siin on inimesi.Sellepärast ma ei maga,et siin pole kedagi.Miks peaks inimene tahtma elu,elu kui suudlust.Sa suudlus see väga hea,siin on pere väga lähedal.Kinos käime mehega oi kui tore vaadata,telekraani.Süda tuksub mul virgasti.Koju lähme ja heidame,voodisse,siis kinkis mees mulle suudluse.


Hinne: 1.5/10 (4 hinnet )

haydee rahnel (22.03.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
День Матери (4)
День Отца (1)
День Святого Валентина (8)
Детские стихотворения (4)
Женский День (2)
Знаменитые авторы (0)
Пожелания Дня Рождения (4)
Разное (18)
Рождение ребёнка (1)
Рождественские куплеты (2)
Свадебные стихотворения (1)
Своё творчество (19)
Шуточные стихотворения (2)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Страницы: 
1
© copyright 2020 E-People OÜ      Версия: 1.5
» Показать клавиатуру
ww