Jõuluvana, kullapai,
kuhu minu isa sai?
Ta läks napis riides õue,
mingi asja pistis põue.
See on igal aastal nii,
et sind ei näe ta iialgi.
Sellepärast palungi-
too mu issi tagasi.
Esimene jõulupüha,
Kodus kõik veel puhkavad.
Teisel...Upss.
Tss nad juba uinuvad.
Oi-oii miks on unustanud
Arsise ansambli nad?
Seda iialgi ei tohi,
Pragada nad saavad jahh!
Naera oma elus kõik pisarad päikesteks!
Naera kõik suured mured väikesteks!!!
kui tahad-naera kõik mehed toladeks!
Kuid ära iialgi pea oma sõpru tühisteks!!!!
Ära eluteel viltu astu,
kuigi vahel on raske just.
Ära iialgi tujude vastu
vaheta sõprust ja armastust!!!
sünnipäev see tore päev,
meelest iialgi ei läe.
sõpru palju siis ma näen,
see on tõesti vahva päev.
Su puudutus, nii õrn ja soe,
justkui ehataevas.
Kui hellalt sinu kaissu poen,
siis kaovad mured, vaevad.
Nii kirglikult mind suudlesid,
ma tundsin jumalikkust.
Mu hinges lõkke süütasid,
mis iialgi ei kustu.
Ema on lapsele teejuhiks suureks,
laps küsib:"kas ka mina kord selliseks saan ?"
Ema üksi ei jäta hätta siin mind,
nii väga ta minu eest hoolib.
Aga mina,kas ma oskan hinnata ta südame ilu,
kas ma armastan õdesid, vendi täpselt nii
nagu ema, mu maailm ja elu ?
Kas on minul halastust,armastust pilgus,
kas ma lohutan, muredes aitan ?
Kas ma oskan kasvada nii,et keegi ei pea
mind siin iialgi laitma ?
Kunagi kui olin väike,
tegi pai mul ema.
Nüüd kui olen veidi suurem,
sai ka pai mult tema.
Arvan, et mu emakene
mulle kõige armsam
Tean nüüd temast paremat
Iialgi mul pole.
arm see kustumatu ja ilus tunne
mis oli kord ja eal ei kordu
sa tulid mu ellu olid ilus kui aare
aga ei iialgi enam ei kordu need tunded
ei iialgi enam sa rännata pilvel
ei iialgi enam saa tunda me kirge
miks jätsid mu maha ?
ma ju armastasin sind
sa hülgasid mu
leidsid teise sa siis
olin noor ei teadnud ma siis
kuidas armastus haiget teha võib
südant põletada , armu kustutada.
sa armusid kellesegi keda põlgasid terve elu.
ma ei vihka sind soovin sulle vaid head
et leiaks sa oma õnne
mida mina iial ei leidnud
minu õnn oleks olla sinu kõrval
kuid ma ei saa
õnn jääb igavesti mull leidmata.
Hing on tühi ja puudub mõttelend,
kuid siiski võiks lihtsalt emmata Sind.
Ei mõtle ma seda, kui külgelöömist,
sest olen erand ja lihtsalt -mitte keegi.
Ei suhtle ja vestle me eriti enam,
ja "Jänku", kes päikesest tunduvalt kenam.
On tegudes-mõtetes kaugenend minust,
Mis teha? Kas lahkuda jäädavalt Sinust.
Sa ütlesid, et tunned puudust mu luulest,
kas see on kõik või varjavad su huuled.
Midagi sellist, mis pole mõeldud mulle,
vaid sellele, kes tõesti kallis Sulle.
Ma mõistan mu jutt on täielik mula
ja ise ma olen ju viimane tola.
Kes midagi tahab või püüab loota,
kuid tean, et Tema mind ei iialgi oota
Enne uinumist silmapiiri poole vaatan
ja ilusat und Sulle sosistades soovin,
miljon suudlust ma tahaks Sulle saata
ja loodan, et ikka veel minust hoolid.
Ära unusta, et oleme alati sama taeva all,
mis siis, et mind Sinuga ei ole.
Kuigi oled minust eemal –
tea, et kellegi teise jaoks minu südames iialgi kohta ei ole.
Mu pisaratel iialgi lõppu ei tule,
tean, et Su südames mind enam ei ole.
Ei suuda taluda seda valu,
ära iial enam andestust minult palu.
Hoolimata kõigest Sind jätkuvalt armastan,
mu viha ei suuda seda tunnet matta.
Sind meeletult taga veel igatsen,
kuidas võisid Sa meie armastuse küll tappa?
Loopisin öeldud sõnu tuulde,
mõtlemata.
Nüüd iialgi saa ma mõelda muule,
kahetsemata.
Tean,et sai haiget
nii mõnegi inimese hing.
Pisaraid pühin palgelt,
teadmata,
mis oli selle hind.
Keegi neist tagasi ei tule
ja ilmselg minu hing-
iialgi neid arme ei sule.
Merily Pähnapuu
Valus on mõelda, et Sind pole enam.
Ja iial Sa meie juurde ei tule ei iialgi.
Mul on nii valus.
Ning tuba on tühi.
Kus olid sina.
Kõik on nüüd nii vaikne.
See vaikus.....
Ei lase mul edasi elda.
Ma ei talu seda - valu!
See valu on nii valus..
Ma tahaks olla sinu juures.
Sest sa oled mu elu ..
Sa olid mu päike.
♣
Sina oled päikesekiir,minu hallis taevas.Sina oled minu õnn,millele saan naeratada koguaeg. Sina oled mu väike maailm,millest ei tahaks iialgi ära minna! Armastan Sind!