Laman vaikselt voodis, kohe uinumas..
Äkki kuulen hääli kaugelt taevalaest..
Hüppan voodist püsti juskui ärkand ma..
Siis kuulen kella hääli kaugelt kumamas..
ja järsku käib üks mats,
see juskui jõulumehe-pats..
Ärevusest hüppan sängi,
sulen silmad ning ärkan peagi.
Õues langeb valget lund,
istun aknal, ei tule mul und.
Järsku lumesadu lakkab,
kuid hoopis vihma sadama hakkab.
Ahjus sees on juba mõnigi kraad,
sest seal peidab ennast jõulupraad.
Kärsitult kõik kinke saada loodavad,
jõulumehe abilised neid ju toodavad.
Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.
Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.
Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.
Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.
Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.
Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.
Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.
Jõuluvana kloppis vaippa,
järsku märkas lumes laippa!
Vaatas-jube tuttav nägu.
Ehhh-Päkapikuga vist tegu!!!
Jõulutaat on uksetaga,
minul kodus jube laga.
Suurest hirmust ukse sulgen,
tunnistan-vaid seda julgen.
Jooksen kuuse oksa alla.
Jõulu kingid pilla-palla.
Järsku kuulen õudne krobin,
APPI! Taat see korstnast ronib.
Ruttu tuli alla teha,
Kus on puud ja kus on reha?
Ent siis meel on järsku kurb,
Sellel kuul mul raha pold.
Naaber tahtis jõulukinki,
naine karjus osta sinki.
Ostmata jäid ahjupuud,
polegi nüüd teha muud.
Kuuse alt siis rooman välja,
Kõrist alla kallan kalja.
Ent mis selgub kohe varsti.
Jõulumees ei toonud vorsti,
kingikoti ka tal pole
Küll on kole, OI kui kole!!
Vaatan jõulutaat on paks
meenub kohe KANAL 2
Reporter, Uudised ja jutt
Jõultaat on vana pätt.
Suurest hirmust haaran kalja
Jõulutaadil pole nalja.
Jookseb eest ja karjub appi,
lubab ka et annab pappi.
Ütleb kuule armas mees,
lase minna, ära liiga tee!
Siis ma mõtlen ah las läeb
jõuluaeg ju siiski käes!
Jõuluvana
Jõuluvana kuskil luusib,
järsku mingit lõhna nuusib.
Järsku auku kukub,
ja siis põrutusest tukub.
Kui üles ärkab,
siis taas ta ärkab.
Jõuluõhtul
(See luuletus on pärit minu lapsepõlvest)
Jõuluvana tulekuks selged
sul on salmid.
Siis,kui lahti läheb uks,
on kõik ammu valmis-
õled pestud põrandal,
verivorstid laual,
sätendava kuuse all
ootad juba kaua.
Järsku kojas lõksub link-
ootad ärevana.
Köögis kukub ümber pink-
tuleb jõuluvana.
Tuppa astub toki toel,
vatihabe kaelas,
seda kohendab ja soeb,
ema muudkui naerab.
Nägu nagu ISAL lai,
ise õhkab pakast,
näib,et kasuka ta sai
selga meie lakast.
Pärib emalt"Lapsi on?"
"Eks seesama ole!"
"Poiss kui naaskel,
aga jonn?"
"Jonnijaid meil pole."
"Vapralt mõistad lugeda,
vildid teenid välja!"
Aga memm saab sugeda,
tuba täis on nalja.
Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!
Jõulud jõulud jälle käes,
akna taga lundki näed.
Tuppa juba toodud kuusk,
õue minnes jalas suusk.
Kui on saabund jõuluõhtu,
pidulauas täidad kõhtu.
Verivorstid, piparkoogid,
sõstravein ja teised joogi.
Ootusärevus on hinges,
ootad taati selg on sirge.
Pähe õpitud on salmid,
luuletused, uhked valmid.
Järsku vaikseid samme kuuled
väljas vihisevas tuules.
Lõpuks märkad uksetaga
kolistamas jõuluvana.
Koheva kuuse tuppa tõime,
küünlad põlema me lõime!
Järsku vaatan, maja ees
seisab kena jõulumees!
Mul meeles on päev,
mil ma kohtasin sind,
see pilk,mis mind vaatas
järsku pimestas mind,
ma seisin su ees
ma ei teadnud mida teha,
see ilu see sära
ja võrratu keha,
see oli kõik kaunis
see oli kõik sinu,
hetk mõtlema jäin ma
miks pole sa minu?
mu peas olid mõtted need olid
vaid sinust,kus oled, mis teed
ja kas mõtled sa minust?
Mu elus ju palju
oli läbitud teid,
kus oleks ka sina
ei olnud ju neid
ja hinges mul ainuke
pesitses oht,
kas lahti su südames
mullegi koht?
Kui saabus see päev,
mil ma suudlesin sind,
mul hingest siis kadus
see valulik pind
ja rõõmsamat inimest
polnud kui mind,
see hetk oli kirglik
ja kaunis kui lill,
sest ainult ta suuremaks
puhkeda võis!
Nüüd oled sa minu
nüüd armastad mind
ja tänan ma saatust,
mis kinkis mul sind!!!
kui kord siia tulin ma,
mõtlesin kas sõbra saan.
nägin järsku sind ma siin,
mulle tekkis kohe piin.
sõbraks saime järsku me,
lahku küll meid ei aja te.
sust loobuda ma eal ei saa,
sest parimaks sõbraks oled saand
Kaks päkapikku ukse taga,
koputavad akna peale,
mõtlevad,et kedagi ei ole kodus,
marsivad siis sisse nad,
järsku sai luuletusel lõpp
tuli mai,
tegi pai.
kus se mai küll siis sai?
tuli talvestjooksujalu
pika talve mai ei talu.
ütlema peab seda ,et
mai tõi malle kevade.
tuli mai,
oli mai.
kus see mai nüüd järsku sai?
kui see peaks sind huvitama-
mai läks maale suvitama.
Hüvastijätt
Kui aeg on käes ja tuleb lahkuda,
siis pisarad soolased voolavad.
Käed hoiavad kinni, kui viimast
et järsku ei lasekski lahti.
Süda hoiab kinni, kui viimast
et meid ei saa ju lahuta.
Ja vihma kallab ja kallab,
et keset suve talv saabuda saaks.
Päikest ei ole oodata veel,
sest põhjatu kurbus on pilvena ees.
Sinu silmad, mind saatma jäid,
kui minuomadel korjasid pisaraid.
Sinu käed minust kinni hoidsid veel,
kui sul kõrva sosistasin helluseid.
Oota Matus
Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.
Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.
Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.
Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.
Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.
Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?
Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.
Sügis
Vihmane ja hämar,
vesine ja udune,
hall ja pime,
sombune ja nukker.
Tuuline ja kõle,
näpistav ja külmetav,
mullalõhnane ja kõdunev,
hüvastijättev ja kurb.
Seeneline ja samblane,
luigelaulune ja õunalõhnane.
Villasokiline ja salline.
Vaatasime koos sügist,
nägime koos sügist,
tundsime koos sügist,
hingasime koos sügise hõngu,
jalutasime koos lehesajus.
Järsku oli hoopis kõik:
värviliselt kaunis,
kuldkollaselt kuldne,
pur-purselt punane.
Päike paitas õrnalt,
läbi rõkkava sügisvärvi,
tuul keerutas tasa,
lehti ümber me jala.
Sina avasid mu silmad,
et saaksin näha,
sügiskauniduse sära.
Sina avasid mu meeled,
et saaksin tunda,
õunalõhnalist sügislummust.
Sina tegid sügise soojaks,
hoides mind kaisus,
kuniks vihmasadu vaibus.
Väljas on külm,
on tuuled ja tuisud.
Mina sain jõuludeks
suusad ja uisud.
Toas ma neid hoian,
ja jalga siis sean,
õue peal hangedel taga neid vean.
Istusin nuttes
siis lumele maha.
Järsku ma naeratan-
isa tõi saha.
Jõuluvana kõnnib teel,
lapsed kingitusi ootavad veel
kingitusi saavad,
järsku nemad kaovad.
Nutsid lapsed väga kaua,
kuid kiri oli laual:
Kingitusi võtsin mina,
kaasa võtsin ka lina,
sest et mina tahan teile anda,
ja uuesti kingitusi kanda.
Kes:Jõuluvana
Kellele:Lapsele.
Lumi
Kui õhtul lähen magama,
siis vaatan aknast algul.
Ja mida ma pean nägema?
siis ainult jälgi lumel valgel.
Ma vaatan, kelle jäljed on
ja kohe aru saan,
et needju jõuluvanal on
ja tema ilus saan.
Nüüd kuulen,
kuidas uksekell
järsku hakkas: Dinn, dinn, bell!
Ma tegin ukse lahti,
ja nägin kingipakki!
Päkapikud ammu ilma , kingitusi veavad nad . Sagivad nad siia-sinna , mööda tube , maju ka . Järsku kuuleme me samme , see on meie jõulutaat , uksest sisse astub ta ja hüüab vaid hohohohoo . Jagab kingi , jagab kaks kõigi tuju läheb lõbusaks
Pilk nii jäine,
astub lohe,üksipäine.
Hambad verest tilkumas,
ohvri kallal ilkumas.
Kuuldele toob urinat,
kurgust kostub kõrinat.
Astub mööda teed too lohe,
uue ohvri loob ta kohe.
Mets kohiseb tuule embuses,
suure hirmu lembuses.
Lohe tammub jäiselt edasi,
ei surma enam kedagi.
istub mere ääres kaljul,
nutab ta tugeval häälel,valjul.
"Miks küll tapjaks loodud ma?
Meri,oh,meri ütle sa!"
Tikubki nutta me draakon,väike,
pilve tagant ilmub äike.
Väiksel tapjal hakkab külm,
"Miks ,oh,miks on ilm nii julm"
Temal pole vihmajopet,
kuigi seda vajaks topelt.
Mõtleb iga ohver nüüd,
tapja tundma peabki süüd!
Lohe külmub kalju külge,
tuuleke sülitab peale tal sülge.
Lohe südant ei armasta keegi,
tapja nahka ei armasta keegi.
Kord ilmub üks tüdruk rannale,
pöörab pilgu ta jäätunud lohele.
Tüdrukul lohest hakkab kahju,
sulatamiseks pistaks ta ahju.
Too punapea nutabki lohe saatuse üle,
pisarajõega ta täidab oma süle.
Järsku miski raksatab,
järsku miski kraaksatab.
Armastus üles sulatas jää,
sest armastus tgevam,kui külm ja kõhe jää
Kõik tänavad olid tulukesi täis,
pool linna vilkus.
Me tüütu vanaema külas käis,
ja naaber me kõva lärmi eest ilkus.
Mu ainuke soov oli olla su embuses,
mitte siin ihuüksi,
See ongi mu jõulusoov ,siin luule lembuses.
ei soovi ma kaisukaru või olla ihuüksi.
Õed-vennad möllasid lumes
ja ootasid jõulukinke.
Ereda küünlavalguse kumas,
täitsin mu elu lünke.
Sa helistasid kümneid kordi
ja väitsid mu järgi igatsevat.
Sullegi kingi ostsin,läbi rahvaste hordi,
Ja väitsin sind vastu igatsevat.
õed-vennad linnas ei käinudki,
ema väidab,et süüdi on epideemia oht.
Mind ta keelama ei tulnudki,
ei öelnud,et kodu on turvaline koht.
Kõik olid rõõmsad ja sõid.
Vaid mina olin kurb.
Naabrid väljas viina jõid
ja kõik oli vägagi kurb.
Järsku,kell üks,tekkis vaikus
ja nuuksatasin endamisi.
Nii kile ja vali vaikus,
selgus pärast linna peal kondamisi.
Ma ei kannatanud enam,
Ja hiilisin majast välja.
Jätsin kirja,et ei taha seal olla ma enam.
Tahtsin sinu juurde,välja.
jõuluvana
Jõuluvana puna nina,
kotist leidis endalt tina.
Kogemata kombel aga,
neid tal oli palju taga.
Kingikoti viskas ära,
see seal tüdrukule mära.
Mis küll teha ei ta teadnud,
majja oli sammud seadnud.
Astus ruttu tagasi,
kuid päkapikud magasid.
Kust küll leiab kingi ta,
mis sobiks tüdrukule ka.
Järsku meelde tuli tal,
et kotis väike kitsetall.
Mõtles et see sobiv on,
parem ikka kui üks konn.
Piilub väike päkapikk nagu väike tikk piilub sussi sisse ja jälgib Jussi.Torkab sinna kommi ja hüppab pommi.Järsku ärkab Jussi ja vaatab sussi.