Õhtul enne jõulupühi vaatasin, et suss on tühi. Öösel katsun - küll on kole, mitte midagi ei ole! Hommikul kui silmad avan, panen sussidesse jalad. Süda mul ei anna rahu, mõtlen, miks nad siis ei mahu? Äkitselt läks rõõmsaks meel sussi sees on teised veel!
hiir ostis omale hüppenööri
hüppas ja kargas nagu tuulepööris
esimesed jalad ja tagumised jalad
uih ja aih küll hakkas palav
JÕULUMEHE VALGE HABE KASVAS SUVEL MAANI,
NÜÜD ON HABEMEGA HÄDA SE EI MAHU SAANI,
KÄIES TAKERTUVAD JALAD
KÜÜNLA PAISTEL HAKKAB PALAV.
ISUB TOOLIL IKKA PAHA,
HABE NAGU VAIP JÄÄB MAHA.
ÄKKI TULI MÕTTE PÄHE.
KUI NÜÜD JUUKSURISSE LÄHEKS,
HABEME SEAL AJAKS MAHA:
JAH SEE MÕTEPOLE PAHA.
LÄKS JA LÕIKAS,
KUID OH IMET,
ENAMJÕULUMEHE NIME,
TAL EI SOBI KANDA
MAIKEN PÄRNIK
Jõuluvana valge habe
kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega häda
see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad,
küünlapaistel hakkab palav.
Istud maha, jälle paha
habe nagu vaip jääb maha.
Iga laps siis peale astub,
kui talt kinki võtab vastu.
Päev möödus askeldus-rutus
ja toiminguis tares ja kojas.
Õhtul kuulati Püha-öö jutlust
Neitsi Maarja ja Jumala pojast.
Pea kirikukellade kaja
jäi kaugele metsade taha.
Nüüd ühes lumega sajab
suur rahu maa peale maha.
Öö läbi nüüd kuuse ees lauldaks',
küünla valgusel põgeneb uni.
Kesk hangesid madalas laudas
täna õhtul ka süüdati tuli.
Õues praksuvad aiateibad,
ja tuul noolib laterna tahti.
Täna loomad said kaeru ja leiba,
täna südamed helded ja lahti.
Kuu valvab akende taga
ja üleval siravad tähed.
Õues lumine pihlakas magab,
ja kaevuteel muinasjutt läheb.
Üks keerub õlgedel istub,
juus kuldne, käes oksad haljad,
ja sõimes pisike Kristus,
suu naerul ja jalad paljad.
Ja taeva sõjaväe hulgad
äkki sõime ümber on ringi,
ja igal redelipulgal
istub väike alasti ingel.
Too süda, mis rõõmule tõrges,
õnn vaesema onnigi mahub.
Au olgu Jumalal kõrges,
ja kodumaa väljadel rahu.
Kõle videvik langes,
hiljuti lemmetas lund,
külma tähtede und.
Kõndis lapsuke hanges,
paljad jalad pooljääs,
küünal kohmetanud käes.
Kõigil koputas ustel,
olgu kuld, olgu muld,
pakkus vaikides tuld,
küünal tuules poolkustel.
Kotta päikese tõi,
päik'seks südamed lõi.
Ruttab laps läbi lume
paljajalu ja -päi:
valgeks taga kõik jäi,
öö ees varitseb tume.
Lapse lõpmatu tee,
täht ent sätendab eel.
Suvel siis kui kõik on heinal,
jõuluvanal jalad seinal.
Nüüd kui laual leib ja viin,
jõuluvana kopsti siin.
Jõulumehel jalad väsind,
aga amet lihtsalt käsib
käia läbi iga maja-
kõigile on rõõmu vaja!
Tali käes on juba,
soojaks köetud tuba.
Väljas lumehanged
jalad kümast kanged.
Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!
Päkapikul meel on kurb,
õues pole üldse lund...
Nii ta sörgib öösel läbi pori,
nina nohul, silmis raske uni...
Käed ja jalad tööd tal täis -
äsja jõuluvana juures käis
ja on teel taas laste juurde.
Et puistata saaks sokki suurde
õunu, komme, piparkooke,
magusamaid jõulujooke.
Vaikselt sosistab ta soovi -
tule, lumi, kata hoovi!
Võiks ju juhtuda see ime...
ei siis oleks nõnda pime.
Jõuluvana häbi-häbi,
kus sa olid suve läbi?
Siis kui mina olin heinal,
olid sinu jalad seinal.
Jaanipäeval kõik on heinal-
jõuluvanal jalad seinal-
siis kui laual vorst ja viin
jõuluvana vupsti siin.
Päkapikud lumevangis
Vööni valgeis lumehangis
Veavad vapralt kingisaani,
Sära silmis, habe maani.
Päkapikud lumevangis
Küürud seljas, jalad rangis,
Teevad rõõmsalt tõsist tööd
Tuisuteel sel talveööl.
Lõpuks päkad lumevangist
Pääsevad kui kalad landist.
Kingid kohal, tühjus rees.
Päkadel on rõõmus meel.
Mul on üks sõber Kalle,
kes ostis endale talle.
On tallel kõpsuvad sõrgades jalad,
kuid Kallel jalas saapad on vanad.
Ta jõulumehele esitab palve
ja lubab lugeda palju salme,
kui kingiks ta saaks vaid saapad uued
ja selgagi paksema, soojema kuue.
Need read Kalle eest pean kirjutama,
sest ise ei nõustu ta luuletama.
Jõulu ajal kõigil rutt
Päkapikul varuks nutt
Tuleb jalg`el valu anda
kingikesi laial kanda
Saapad pikad – põlvest üle
Jaladki ju noored pole
Kuid ei armu anda saaSaapad pikad
Oma päkkadele ta
See on tõesti ilmaime,
kui,sõber mäletad mu nime...
Sõber,ela ilmas hästi,
pane jalad prügikasti!
Ikka meeles seisku Sul
sõprus pole seebimull!
Kes joob koos sinuga kooma?
Kes juurde käib viina toomas?
Kes toetab kui jalad ei kanna?
Kes aitab sind magama panna?
Seda ei teeks põder vaid ainult sinu sõber!
Tulipunane vihmavari
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike! kui lähedal taevas, kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Olin väike, kuid ihkasin juba.
Rohkem kui nukku ja nukutuba,
rohkem kui pildivihku,
rohkem kui linnukest pihku,
täringuks tähte
ja palliks kuud
rohkem kui tooreid tikrimarju,
rohkem, rohkem kui midagi muud
ihkasin,
oh kuidas ma ihkasin
tulipunast vihmavarju!
Ja siis viimaks, viimaks ometigi
ta oli mul tõesti peos,
tõesti mu südame ligi,
mu kaenlas, mu süles,
kord kinni, kord lahti!
Kesk jooksujahti
tõstsin kilgates üles
suure päikese poole
omaenese väikese
tulipunase päikese!
Kord hoidis teda mu parem käsi,
kord tantsitas vasem.
Hüppasin, hõiskasin
ja olin valmis rataskaari lööma.
Ema hüüdis aknast:
Ole ometi tasem.
Pane vihmavari pingile
ja tule tuppa sööma!
Kui kõrged olid lauad ja laed!
Kui lähedal päike!
Kui lähedal taevas,kui kaugel aed!
Ma olin väike.
Ja kähku sain küllalt roast.
Tippasin toast.
Käsi veel ukselingil,
lävel kepsu ju löömas jalad-
Ma ei kilganud äkki enam
ega taibanud vähematki.
Minu pisike päikene pingil
oli katki.
Oli katki.
Oli keskelt murtud katki.
Suur päike
paistis korraga kaugelt.
Lauad ja laed olid samad,
kuid hoopis madalamad.
Ma olin väike,
ei saanud millestki aru,
ei mõistnud, ei märganud muud,
kui panin pea vastu seina
ja nutsin
oma elu
esimest leina.
Ma ei osanud küsida, kosta
ga sõnadega kurta.
Ma ei lasaknud end lohutada.
Ema lubas osta uue varju,
mis veelgi kenam.
Uut aga,
uut ma ei tahtnud enam.
Betti Alver 1964
Jalad ja sabad
Mu elu on põnev-see ookean
Kuid ikka ja alati tuksunud on
minus maailma suurim soov-
tahan jalgu ja see pole poos!
Ma tantsiksin mööda tänavaid,
ma imetleksin akendest jalgu neid,
ma prooviksin kuidas käib jalgpall
ja hip hop-oh,oleks mul jalad all!
Ma paterdaksin liivas ja pladistaksin vees,
viskaksin hundiratast balees.
Talveõhtul ma veedaksin uiskudel jääl,
ja suusataks mägedes-oh,kus on mu säär?!
Kord tõeks lähebunistus,kindel see,
kuid seni sügaval merede sees
tuhat tegemist ootab mind ka-
põhi,ma tulen!Oota veel,maa!
Täna ära rohi, maad ära kaeva,
argimuredega pead ära vaeva.
Löö jalad seinale, silmad kevade taeva,
ja lihtsalt naudi nii emadepäeva!
Siba sipelgas sa väike
varsti tuleb särav äike.
Askeldustes ära väsi
sõbrad ulatavad käed.
Märjal mullal jalad
rasked südames on siiski pisted.
Olen väike virk ja kraps sipelgalaps.
See on tõesti ilmailme,
kui,sõber,mäletad mu nime...
Sõber ela ilmas hästi,
pane jalad prükikasti!
Ikka meeles seisku sul
sõprus pole seebimull!
Kõndisin koeraga kesk kanarbikku.
See oli võõras koer, kuid ikka armas.
Jalad tundsid sekka kivistikku.
Olin mere ääres, kajakate karmas.
Suur, must. Kiirest jooksust pikka vajund keel.
Kuis olen endale ma tahtnud säärast looma!
Varbad vastu merd ja kive veel ja veel.
Vaheldust peab argiellu ikka tooma.
Hommikul kui ärkasin,
kala aknal märkasin.
Jalad alla saanud ta,
läks nüüd õue jalutama.
Kala riidesse end pani,
ütles "see pole nali,
kala ometi ju ka,
tahab õhku hingata"
Läks nüüd jõe äärde ta,
ütles "lähen ujuma.".
Ema kaldale tal tuli,
ise oli väga kuri.
Ütles "tule koju kohemaid"!
Ise olles pisarais.
Kalake enam välja saand,
ega näinud õhku maad.