et   en   ru

Tähelepanu !!


Hetkel luuletusi lisada ei saa !!

luuletus.www.ee meeskond :(

Jõuluõhtu-kisa-kära.
Kingid kadunud on ära!
Vembu mängis jõulumees,
lastel nüüd on silmad vees!
Ema kutsub lapsed kööki,
pakub neile jõulusööki.
Peagi lapsed toas on taas.
Oh imet - kingid kuuse all on maas!!!


Hinne: 10.0/10 (1 hinne )

Kuskil kaugel paistab kuma,
Aisakella tasa hääl.
Läbi lume vaikselt suman,
Keegi askeldab vist sääl.

Kuulen päkapiku juttu,
Põhjapõdra kabja häält.
Liigun kuma poole ruttu,
Järsku leian ennast säält.

Oh mis ime, mida näen,
Põhjapoolus silme ees.
Ühtäkki justkui imeväel,
Ees mul seisab jõulumees.

Kutsub kaasa, istub saani,
Sõnab “ aeg on minna mul”.
Habe uhke, mantel maani,
Põhjapõdrad minekul.

Kõik on süvenenud töösse,
Kingikotte saanis kolm.
Järsku kadunud nad öösse,
Maha langeb tähetolm.

Äkki ärkan, see vaid uni,
Kätte jõudnud jõulupäev.
Väljas külm ja kaunis lumi,
Kuuse all siis kinke näen.

Leian kirja, see on mulle
Loen “meeles mul sa väike veli”
Naeratan ja vaatan tulle,
Kõrvus aisakella heli.


Hinne: 7.0/10 (1 hinne )

Olen ju alles väike,
kadunud on praegu päike.
Päkapikk veel pisi-pisi
mina juba kinke küsin.
Päkapikk kingi tõi
alles siis, kui köögis sõin.
Jõuluvana juba teel,
kingid valmis pandud reel.


Hinne: 8.7/10 (7 hinnet )

Helene-Kirke Kombe (13.12.2007)

Nii hea on kedagi oodata,
nii hea on midagi loota ka,
et tuleks lumi, mis kuhugi kadunud,
et tuleks Päkapikk,kes vargsi hiilinud
ja Jõulud saaks säravalt alata!


Hinne: 5.0/10 (1 hinne )

Kadunud on ilus suvi,
õues jälle pehme lumi,
lapsed jõulutaati ootvad,
kingitusi temalt ootvad.

Mulle jõuluajal kästi,
õpi salmid pähe hästi,
aga nüüd mu salm on otsas,
kuusepuu on alles metsas.


Hinne: 6.5/10 (2 hinnet )

Otsekui puhanud jõuga
taevas on täna
tusaseks löönd.
Maas tuulesõnn hõõrub lõuga,
hange on kadunud värav,-
tuisk kihises läbi öö.

Ikka julgemaks,julgemaks paisub
nurmedelt tuisklev,
valendav tuhk.
Pole rahu,pole pilgukski vaikust,
ulviall neelab ning huikleb
näärikuu heitlev puhk.

Tuul nagu puhastaks vaipa-
jahust ja rasket,-
otse su nina all.
Lumepilv veereldes ründab aita,
nüüd juba raputab kaske,
nüüd juba oigab tall.

Korraga veerlevad aias
nurmkanatäpid
abitus reas.
Süda ei jäta sind mõnusalt majja:
müts varnalt ja randmeile käpik,
tuisk välja su veab.

Vaiksema hange varju
kollaseid teri
raputad peost.
Ja eemalt siis jälgid,kui harjub
inimestest peljutet veri,-
veri,mis ühte meid seob.


Hinne: 5.8/10 (4 hinnet )

Kui Sul on nii valus,
ei nuta ei palu
ja kadunud lootuse kiir,
siis vaata veel päikest
ja sipelgat väikest
ja elu saab mõtte Su jaoks.


Hinne: 4.0/10 (1 hinne )

Tule tagasi helmemänd

TULE TAGASI METASEKVOIA

Teisest aegilmast siia sadand
tumm kollane päikeselaik
läbi võrade - vastu südant
jälle koputab merevaik

vaik metsast mis merre on vajund
millest üle käind vood ja jääd
kõik lõhnad ja helid on hajund
ainult valgus valgus on jäänd

ainult valgus vaigusse tardund
üks tere- ja hüvastipilk
ja meel mis on ikka sust hardund
liiva kadunud kuldne tilk

ons tüvest kus tema kord nirgus
saand süsi või midagi muud
ei tea - tean vaid leina mis virgus
teie pärast mus muistsed puud

tean sellest ma pääsu ei leia
ikka jälle viib mõtteränd
su juurde mind metasekvoia
su juurde mind helmemänd

ta tuleb kui õhtuti maja
jääb vakka ja otsa saab rutt
ja paneb mind läbi see aja
igatsema ilmvõimatut

igatsema mandreid ja saari
oma mõistmata südamest
vaigumetsade tertsiaari
enne jääd enne inimest

ja ka mõistuse igikainus
sest lummusest jagu ei saa
teab temagi - püha on ainus
üks taevas üks aeg ja üks maa

teab temagi - vahel jääb kitsaks
mõnelegi ta aeg ja paik
ning siis vahest nõiavitsaks
võib saada ka merevaik

ning nii keset põhjamaa talve
on mul pooleldi paganal
oma salamantra ja palve
ja sellised sõnad on tal

kuni paremaid ma ei leia
küllap needki aitavad mind
tule tagasi metasekvoia
tule tagasi helmemänd

J.Kaplinski


Hinne: 6.9/10 (10 hinnet )

Kuukuma on täna nii selge,
kõik pilved on kadunud.....
Mu elu nii kaunis ja helge,
ma olen armunud...

Oma südame usaldan sulle,
oma mõtted,sõnad ja teod.
Oma silmad,juuksed ja huuled,
väikesed käed ja hõõguvad peod.
Annan kõik,mis minu on hella,
et sina ja mina võiks saada
MEiKS...


Hinne: 8.1/10 (8 hinnet )

Õues sadas lumi,
kõigil kadunud on uni.
Õues lõbus trill ja trall,
pähe lendab lumepall.

Varsti hakkab keegi nutma,
tuppa kiirelt ruttab.
Ema hakkab lohutama,
teised õues nohutavad.


Hinne: 7.0/10 (2 hinnet )

Greteliis (27.11.2008)

Isegi jumalad võitlesid ,
kes omas merd ja kes taevast .
Kõik heitlesid ,
et pääseda higist ja vaevast .
Kadunud põlvkonda hävitas sõda
ja valu mis määrati nooruse hingele .
Neid tappis enda verine oda
ja väärt kummardust kingiti kangele .
Võib olla mälestus hoiab neid meeles,
nende vaev ja raskused.
Nende nimed rändavad mitmes keeles,
nende intelligents ja oskused.
Nemad ongi meie alus,
meie kaitse ja minevik,
nendest rääkida minul on valus,
hirm vaadata, kui tume on tulevik.
Me olime võitlejad enese eest,
nüüd oleme sõjast taastujad
Mis tuleb, mis ootab meid ees ?
Kas saavad meist jälle need laastajad ?


Hinne: 8.8/10 (4 hinnet )

Tanja Kookla (21.12.2008)

Piloot

***

Romantiline sinine atmosfäär-
see aimamatu illusioon.
Kõik tundub nii vale ja väär
niipea kui algab sõjatsoon,
mida mõtleb, mida tunneb,
professionaalklassi piloot,
kes talle andeks annab,
et ta surma maapinnale toob?

***

Õhku läbilõikav kohin,
taeva poole kaltsupea vahib -
ta tuleb nagu kõu -
Õhib maja, aia, õu.
Kuuldub nuttu, vandeid, karjeid,
kuid ei mäletata enam langenuid.
On kadunud lennuk, on kadunud piloot,
lennubaasi teda ustav ratsu toob.
Tuleb medal, tuleb toost,
see on osa piloodi tööst.


Hinne: 9.0/10 (6 hinnet )

Jevgeni Matjukov (02.09.2009)

Unenägudes tihti Sind enda ümber liuglemas näen
lumivalged Su tiivad ja minu poole sirutatud käed
hommikul ärgates Sa kadunud taas
kuid õhtul uinudes Sind jälle näha ma saan
Su silmad nukraina näivad vaadates mind
tunnen et kohe laguneb jalgealune pind
Su ilusad käed mis sirutatud mu poole
ma näen et Sa räägid kuid sõnu ma ei kuule
ma proovin Sind haarata sirutatud käest
kuid käsi mul õhust tühjalt läbi läheb
hommikul ärgates mind painab süütunne
vaadates päikese poole ma mõtlen vaid Sulle
kusagil alateadvuses mul meenub midagi
et mul tiivad ja ilusates paikades lendasin minagi
kuid kohe see mälestus tuhmub siin nüüd
ma kõnnin keset linna siin autode müra kellegi hüüd
ma oodates õhtut vaid viibin siin
et lõpuks unenägu mind Sinu juurde viib
tahan saada selgust mis painab mind
kuid selles abi saan paluda vaid Sind
kui unenäos sa mu juurde ilmud
vaadates Sind mul kõik vaikselt meenub
noor ingel kes kunagi lendas teie seas
avastas et elu võib ka olla ilus maa peal
inimeste sekka ta elama asus siis
kui juhtus see et üks noormees tal mõistuse viis
ta vaadates taevasse ja endal lõigates tiivad
teades et loobub asjadest mis koju teda viivad
alguses oli kõik ilus noor ingel oli rahul
kuni sai tunda siin maailmas mis on pettus ja valu
päikese tõusu imetles veel kaua ta
kuigi ka selle pani aeg unustama
kuni üks unenägu inglite seast ilmusid Sa
tean et tunnetad mu valu mind tahad aidata
kuid tiibade kaotamises saab süüdistada ainult end
karm kuid tõsi se langenud ingli hind
lõpuks ma palun sul lennata tagasi sinna
sellese imelisse paika kuhu enam ei saa ma minna

Autor: VAIKIVBOB


Hinne: 8.8/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (09.10.2009)

Küll olen tobukene ma
naeran hi-hi-hi ja ha
Jõuluvana ei usu ma !
Pikupäkast rääkimatta !
Emale ma lõksu sean
kes sussi sisse toob mul head.

Öösel üleval ma olen
ootan,ootan nii mis kole !
Ema kukil ei näe ma
kuid sussis keegi krabistab !
Ennäe imet ! Päkapikk !
Välimuselt pikk kui tuletikk .
Peened jalad -
kotis maitsvad palad .
Ja veel,tervitab mind !
Oh,sa pisikene lind !
Miks üleval sa küll oled !
Paha laps sa nii ju oled !
Kes siis luurab päkapikku!?
Lühikest ja sõbralikku .
Null , üks ,kaks ,ja kolm
ja kadunud ta on kui tolm !
Tolm see keerutab end üles
mina ärkan ema süles.


Hinne: 7.5/10 (10 hinnet )

jõulu kuu on ilus vorstid laual jõuluvana
kadunud appi appi jõuluvana must päkapikk lendas
korstnasd alla.


Hinne: 6.0/10 (13 hinnet )

stiven malõšev (16.12.2009)

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin


Hinne: 8.1/10 (18 hinnet )

vaikivBOB (10.03.2010)

Pilk

Silmad sulen ma taas
ei enam neid avada saa,
kas ikka veel minuga oled
ega kadunud pole veel sa

silmad sulen ma taas,
mu pilk jälle on maas
ei julge sind silmata,
kartes muutuda veaks

"kallis", võin nii sulle öelda ?
ega vastu pole sa
ei suuda ma möelda,
sind igavest´armastan


Hinne: 6.2/10 (9 hinnet )

Liisa Kuusmaa (07.04.2010)

Kaisutab karu väike Lea,
Maailma raskusi ta ei tea.
Jookseb ülesse kõrgest mäest,
kui äkki kukub karu käest.
Hakkab nutma tüdruk väike,
kadunud on taevast justkui päike.
Võtab karu sülle ta,
pühib pisarad samas ka .
Õnnelik on lapse elu,
kui ta kõrval armas lelu.


Hinne: 7.6/10 (13 hinnet )

Ma nägin su silmi
ning vaatasin neid
nagu vaataksin võrratut filmi.
Kuid seekord su silmad,
olid kohutavalt külmad.
Neis ei paistnud enam päike
vaid lõi hirmuäratav äike
nad enam ei säranud rõõmust
vaid väljendasid kohutavat kurbust
Mis oli juhtunud?
Mis su õnne oli ära luhtunud?
Kes oli sulle nii kohutavalt haiget teinud,
et su silmadest ma rõõmu ei leidnud.
Mul oli tuhat küsimust peas
millele vastust ma ei saand
enam kunagi ...
Sa enam ei naeratanud
mitte kunagi enam ei rõõmustanud.
Olid endasse sulgunud
ja enam tagasi ei tulnud.
Sa olid kadunud...
See polnud enam sina,
mida olin mäletanud mina.
Sa olid kadunud !


Hinne: 9.1/10 (10 hinnet )

Jõulud tulid salamisi ,
imetlesid tegusi ,jätsid meelde
siirad sõnad jõudsid sinna tagasi.
Küünlaleegil soe on olla tunne siiras
helgel meel inglikesed llendu läksid
Tunned hinges siiralt soojust
mis sind kaasa siiralt viib.
Selge täht seal kõrgel taevas
eluteel sind hoiab just.
Valge vaip om metsaveerel
sirgelt kulgeb elutee .Kuhu minna
mida teha jõulutaat on sellel teel.
Küsin jõulutaadilt luba kuhu
suunda astuda.Taat on lahke
siiralt jagab oma soovitusi.
Nüüd siis kohe sammud teele
ekslik tee on kadunud ....
Jõulurahu hingesoojust palju selget armastust.
Vana -aasta ära saada naeratuse säraga.


Hinne: 7.8/10 (12 hinnet )

Nullpunkt-Luigelaul

Ma elasin tühjalt, aga miski polnud seda väärt.
Ma elasin su nimel, ja ikka varjutas mind tühjus.
Mul on kadunud tahe....
kadunud on kõik.
Ja tegin viimase vea....et sest sullegi rääki püüdsin.
Ükskõik, kuida seletada,
ei keegi sest aru saa.
See on tühjus,
pelk tühjus, mis mu hävitab.

Ma elan üksi, ilma kellegita,
kõik mu ümber on muutunud nulliks,
must ümbris, kedagi ei näe.
Näen ainult lugeda, esemeid,
aga ei kuule, sest elan varjus.

Mu viimane vägi kulub otsustavaks võitluseks,
pean maha lahingu endaga
ja astun vastu surmaga.
See mu plaan, see kõik otsustab.
Te edu ärge lootke, nõrgaks ma jäänd,
ja miski enam ei taasta mind.
Viimased sõnad, ja kõik ma kaotasin.
Nüüd alles jäänud ainult üks:
Laulust tulevad sõnad:
“ma püüan teile öelda,
et mul on parem olla üksi.”
ja lõplik soov,
mida ümber ei pööra miski.
See mu luigelaul,
see mu viimane salm.


Hinne: 8.5/10 (2 hinnet )

Rontang Vandemann(R.K.) (19.01.2011)

Kadunud hing

Ammu kadunud nukrad hinged,
pealt näha rõõmalt vinged.
Silmis sära, piinavalt kibe,
mõistus habras, nagu kile.

Tasa, sammusin mõõda pilvi,
ainsana näha säravaid silmi.
Tühjuses hõljun, igaviku poole,
mind lõplikult, hüljanud oled.

Üksinduses otsimas olematut õnne,
ei otsingud lõppe enne,
kui lõplikult hävitatud olen,
mind lõplikult hüljanud oled.

Ei palunud sult kulda,
ega rasket sopast mulda.
Soovisin vaid sind,
sa ei tahtnud mind.

Kadunud hinged lahkuvad, vaikselt.
Mööduvad õnnelikest, väikselt.
Neist mõõdus õnn, õnnetu.
Neist maha jäi võõras, üleannetu.

Kairi Kuusemaa


Hinne: 9.4/10 (82 hinnet )

Kairi Kuusemaa (22.03.2011)

Ma ei lubanud Sind endale südamesse,
olin endas kõik hea ma tapnud..
Kuid ometi tungisid mu hinge sügavasse -
leidsid ülesse selle, mille ammu olin matnud.
Kaitsva müüri Sa lõhkusid
ja ülesse leidsid mu tõelise palge.
Armusin Sinusse - mu südame Sa vallutasid,
aga jällegi ei uskunud, et see kõik võib olla vale.
Ma tundsin esimest korda elus, et olen vaba,
tekitasid tunde, et olen Su jaoks kõik, mida otsinud olid..
Kuid tegelikult teadmatusest müüsin oma hinge maha
ja vastu tahtmist sai minust mu enda tunnete ori.
Nüüd piinlen tunnetes ja süda on kildudeks -
jäin iseenda valmistatud lõksu - teenisin ära Su põlguse.
Tahaks vaid ravimit, mis mu südame terveks teeks,
kuid jäin põlema kadunud hingega pisarate põrgusse . . .


Hinne: 5.9/10 (7 hinnet )

Vahel armastus pimestab reaalsust
ja argipäev lämmatab tõe,
et elus on peamiseks väärtus
mitte olla mängukann saatuse käes.
Ja praegugi ei ole veel hilja
avastada mõnda käimata teed
kus kohates kadunud lootust,
et usk tuleb me eneste seest.


Hinne: 5.4/10 (5 hinnet )

Loone Astula (01.11.2011)

Kadunud armastus

Ma mõtlesin ise ennast süüdi
kui ütlesid,et ei vaja enam mind.
Sind armastades lõin endale müüdi
et ikkagi peaks jumaldama sind.
Pea aru sain lihtsatest asjadest
nii kerge on haiget saada
kui puudu jääb ilusatest sõnadest
kus maaslamajat iial ei lööda.
Ma hetkeks kaotasin aja ja ruumi
vastakad tunded painasid mind.
mis loevad siin unistused ja soovid
kui nii raske on unustada sind.


Hinne: 6.9/10 (9 hinnet )

LOONE ASTULA (08.12.2011)
Uuemad
Lühemad
Pikemad
 
День Матери (4)
День Отца (1)
День Святого Валентина (8)
Детские стихотворения (4)
Женский День (2)
Знаменитые авторы (0)
Пожелания Дня Рождения (4)
Разное (18)
Рождение ребёнка (1)
Рождественские куплеты (2)
Свадебные стихотворения (1)
Своё творчество (19)
Шуточные стихотворения (2)
Nädala TOP
Kuu TOP
Reeglid
Saada luuletus:
* tähistatud väljad on kohustuslikud
Vali kategooria: *
Vali keel:
est eng rus
Sinu nimi:
Sinu email:
Salm Salmid Kallimale Sünnipäevaks Luuletusi Armastusest Auhinnamäng
Страницы: 
1
© copyright 2019 E-People OÜ      Версия: 1.5
» Показать клавиатуру
ww