Olen tänulik:
Maksude eest, mida maksan - see tähendab, et mul on töö.
Selle eest, et pean koristama peo tagant - see tähendab, et mul on sõbrad.
Selle eest, et riided tunduvad kitsaks jäävat - see tähendab, et mul on piisavalt süüa.
Selle eest, et pean lund rookima ja aknaid pesema – Sest tean, et mul on kodu.
Selle eest, et parkimisplats on nõmedalt kaugel - See tähendab, et mul on auto.
Suure elektriarve eest - Sest minu kodus on valgus ja soojus.
Kellegi eest, kes kirikupingis minu taga laulab valesti ja kõvasti - Kuna tean, et kuulen.
Pesuhunniku eest laual - Kuna mul on riideid, mille eest hoolt kanda.
Väsimuse ja valutavate lihaste eest - Kuna tean, et olen tohtinud tööd teha.
Hommikuse äratuskella eest - Kuna tean, et elan.
Ilusaid jõule!
Saabunud on aisakella ajad,
kaugusest ta kutse meile kajab,
hämaruses kaunil häälel hüüab,
meie südamesse tulla püüab.
Tahab sinu kodu juurde astu,
loodab, et sa helised sealt vastu.
Tal ei ole kehas pillikeeli,
ometi ta ülendab su meeli.
Aisakell ei kõla ainult sulle,
tema helin kustub küünlatulle.
Midagi ta endas kanda suudab,
mis me hinge ilusamaks muudab.
JÕULUMEHE VALGE HABE KASVAS SUVEL MAANI,
NÜÜD ON HABEMEGA HÄDA SE EI MAHU SAANI,
KÄIES TAKERTUVAD JALAD
KÜÜNLA PAISTEL HAKKAB PALAV.
ISUB TOOLIL IKKA PAHA,
HABE NAGU VAIP JÄÄB MAHA.
ÄKKI TULI MÕTTE PÄHE.
KUI NÜÜD JUUKSURISSE LÄHEKS,
HABEME SEAL AJAKS MAHA:
JAH SEE MÕTEPOLE PAHA.
LÄKS JA LÕIKAS,
KUID OH IMET,
ENAMJÕULUMEHE NIME,
TAL EI SOBI KANDA
MAIKEN PÄRNIK
Tähed ülal,lumi all...
Aisakella kuminal
jookseb põhjapõder kärmas.
jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel:
taat on meie juurde teel!
Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on,sõbrad tõesti ime!
Kommiga sa olid kitsi
ja vitsa tahtsid anda.
Aga kes küll lubas
Sul vanaisa pükse kanda?!
Häid pühi! :)
olen päkapikust kirjakandja,
mulle meeldib jõulurõõmu anda,
meeldib jõulukirju,kaarte kanda,
üdamesse jõulurahu anda
Mõndagi puhast ja püha
on küünalde leegis.
Sellist soojustja
vaikset valgust
igapäev elus ei näe.
Kuhu jääb valgus vahetevahel?
Vaid vari teab, mis nende vahel
koos kanda on mõnikord kahel.
Ega vaiksel talveööl päkapikk ei maga,
tema käib siis luuretööl meie akna taga,
iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi neile maiustusi veab sussidesse krapsti.
See on päkapikkudel vana ilus komme,
jõulöödel pikkadel kanda õunu, komme.
Päevaajal aga nad pehmes valges lumes ilusasti magavad lapsi näevad unes.Iga päkapikk ju teab kus on palju lapsi nele maiustusi veab sussidesse krapsti!!!
Jõuluajal poleks paha,
saada kotitäie raha.
Kui Sul praegu pole anda,
võid ka hiljem üle kanda.
Sel ööl me tunneme hella vaikust,
aegajalt vaid kiriku kella kaiku.
Sel ööl tuleb kõigile andeks anda,
et hinges oleks ruumi vaid rõõmu kanda.
Küünlavalgus täidab tuba,
olen mõelnud ammu juba.
Kas ka inimestel luba,
näha päkapiku tuba ?
Kas nad söövad ?
Kas nad joovad ?
Kas nad üldse magavad?
Sest, et lastel komme toovad ?!
Eks oleks raske kanda hoolt,
et iga laps neist kommi saaks.
Sest lapsi on ju igal pool?
Ja jõuluvana rõõmu näeks ?
Tahtsin õuest õie tuua
Sulle kingiks anda,
aga lumeõit ei saagi
sooja tuppa kanda.
Lumeõis on lumelaanes
nagu talveime,
kingin Sulle selle õie -
ainult laande mine.
Igal õhtul mõtlen tihti,
kuidas võtad koti lahti.
Nüüd võid kingid kätte anda,
muidu kott on raske kanda.
Kui sul otsa lõpeb jaks,
helista siis 112.
Jõulumehe valge habe kasvas suvel maani.
Nüüd on habemega hädas-see ei mahu saani.
Käies takerduvad jalad, küünlapaistel hakkab palav...
Istub toolil-jälle paha, habe nagu vaip jääb maha, iga laps siis peale astub, kui talt võtab kinke vastu.
Järsku tule mõte pähe-kui nüüd juuksurisse läheks, habeme seal lõikaks maha, jaa-see mõte pole paha.
Läks ja lõikas...
Kuid oh ime! Enam jõulumehe nime tal ei sobi kanda.Kes küll uue habeme suudaks talle anda?
Nüüd on häda hoopis suurem, vantsis kähku arsti juurde.
Arstionu võttis vatti, vatiga ta lõua kattis...
Kõikjal käib nüüd jõulumees valgest vatist habe ees!
Armas Kallis Jõuluvana,kingi mulle palju raha.Kui sul täna pole anda võid ka homme üle kanda!
Uue aasta eel.
Jõulud on möödas,kuid hing on veel hell,
kauem,et kestaks see tunne!
Armastust otsi sa enese seest-
paremaks saada me võime.
Aasta on lõppemas,tulemas uus,
mis ilusad plaanid seks tehtud!
Peaasi see, et algame endast,
kõik maailm siis helgemaks muutub.
Uskuge mind,ei taha ma mitte
roosasid prille kanda
vaid usun,et headus kord troonile saab,
kui ainult tal võimalus anda.
Iga päkapikk ju teab
kus on palju lapsi
neile maiustusi veab
sussidesse krapsti!
See on päkapikudel
vana ilus komme
talve öödel pikkadel
kanda õunu-komme.
Päeva ajal aga nad
pehmes valges lumes
magusasti magavad
lapsi näevad unes.
Jõulu ajal kõigil rutt
Päkapikul varuks nutt
Tuleb jalg`el valu anda
kingikesi laial kanda
Saapad pikad – põlvest üle
Jaladki ju noored pole
Kuid ei armu anda saaSaapad pikad
Oma päkkadele ta
Vikerkaareke
Võiksin astuda su tuppa
Seal ei jää kui metsas mutta
Vastu vikerkaare võtaks
Sellel kandma sind ma tõttaks!
Metsa taha järve randa
Suudaks sind ma kanda
Vesikillul sillerdaval
Tuulehool õrnakesel
Vikerkaarel värvilisel
Sadat värvi päikselisel!
Unistaja öös
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Eilsest nii on saanud homne
Märkamatult mulle
Vaatan, unistan ja ootan
Pilk on suunat otse tulle
Tule väreluse saatel
Tunded meeltele on valla
Iga hingetõmbe järel
Igatsust vaid hingest kallab
Unistaja olen öös
Pehmes tulelõõsas
Omaenda mõtteid söön
Igatsuse vari kaasas
Tõttan mõtteis
Ruttan, ruttan
Sinu juurde kohe
Peagi taipan ma et see vaid
Unistuse habras ohe
Sinu silmad need mul meeles
Täna ja ka homme
Halvab teadmine – neid pole...
Aga vahest ülehomme
Tuled taas Sa minu teele
Tõttan ajas, ette ruttan
Ootan seda päeva ma
Mil Sind kätele saan võtta
Kanda õhtust öösse, jaa!
Sõbrapäeval poleks paha
kui saaks kotitäie raha
kui sul pole praegu anda
võid ka hiljem üle kanda
Tähtsaim - et see kindel on
milleks muidu sõbrad on!
TA SURUB SUULE
JA SÜDAMELE,
MUUTUB OHTLIKUKSKI,
MATAB VAHEL HINGE.
TAHAKS TA SINULE
HOIULE ANDA.
KUI SA EI SÖANDA
TEDA IGA PÄEV
ÕLUL KANDA -
VAHEL ÕHTUTI,
KUI VAATAD PEEGLISSE,
PAITA PÕSEGA — EHK SOBIB TA
SU SILMADE VÄRVIGA.
ÜKSINDA MA
NIIKUI NII
EI KANNA TEDA ÄRA.
Sa elus andsid endast kõik,
mis iial suutsid anda.
Veel tegid tööd su vanad, virgad käed.
Sa kandsid hinges, mida suutsid kanda.
Sul oli ka siin oma eluraamat,
kus olid kirjas kõik su eluread.
Su hinges säras ikka päiksepaiste
ja kõigile sa soovisid vaid ainult kõike head.
Siin elus iga hetk on meie elu saatus
ja igal hetkel oma teatud hind.
On algus sünd ja lõpp on viimne vaatus,
kui kell lööb viimset sekundit ja sulgub eluring.
Jõuluvana kõnnib teel,
lapsed kingitusi ootavad veel
kingitusi saavad,
järsku nemad kaovad.
Nutsid lapsed väga kaua,
kuid kiri oli laual:
Kingitusi võtsin mina,
kaasa võtsin ka lina,
sest et mina tahan teile anda,
ja uuesti kingitusi kanda.
Kes:Jõuluvana
Kellele:Lapsele.
Jõulutaat on juba teel!
Tähed ülal, lumi all...
Aisakella kuminal,
jookseb põhjapõder kärmas.
Jõulutaadil habe härmas.
Siiski on tal rõõmus meel
Talle meeldib kotti kanda,
meeldib kingitusi anda,
meeldib heade vastu olla hea.
Kuidas meeles peab ta pea
iga tubli lapse nime-
see on, sõbrad, tõesti juba ime!