Säraküünla ilus sära
saadab vana aasta ära.
Uus las tulla väiksel sammul
nii, et õnn tal püsib kannul!
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõi ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Tintel-tantel, tintel tantel,
jänkul valge karvamantel.
Kukk sai kullast kannused,
Vares vatist vammused.
Karujõmm sai karupüksid,
Lumememm sai lumemütsi.
Pätajalg sai pätad jalga,
siil sai siidiokkad selga.
Sokk sai sokid, susi sussid,
lammas lokid, kutsu krussid.
Aga kõike uhkem kuub,
jõuluõhtul kuusepuul.
Päev hiilib rutates metsade rüppe,
takerdub puude latvades.
Viivuks veel peatub ja tagasi vaatab -
tõesti, ta lahkub kui kaheldes.
Sügiski taandub, tal lumetusik kannul
teel kaotab kuldseid kingasid.
Kaduvat aastat nii vaadates aiman -
aeg surub takka ju minulgi.
Täna veel jõuan, täna veel jaksan,
rõõmuga astun teel edasi.
Kuulan vaikust, mis sosistab targalt -
pöördu, saad aidata kedagi.
Kasuta päeva, ta lühikest valgust,
siis jõuad rohkem ja enamgi ...
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku,
keerab enda kannul
ajaukse lukku.
Kõik jääb seljataha -
kes see mullust muudaks!
oi, kui kõik, mis paha,
maha jätta suudaks!
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvihus!
Piparkoogiraas ta
pisikeses pihus
pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
Lahkuv aasta ukse suleb,
peagi uus ta kannul tuleb.
Tuleb,pungil pauna kandes,
palju tõotades ja andes.
Toogu tervist, rõõmu, tralli,
säästliku inetust ja halli.
PIPARKOOGISÜDA
Vana aasta sammub
vaikselt ajalukku
keerab enda kannul
ajaukse lukku
Kõik jääb selja taha-
kes küll mullust muudaks
oi kui kõik mis paha
maha jätta suudaks
Tulgu ilus aasta
küünla valgusvihus!
piparkoogiraas ta
pisikeses pihus
Pärast jõulupuhkust
meenutagu seda:
piprast kui ka suhkrust
tehti aasta süda!
/Leelo Tungal/
poisid lilli meile andsid kaheksandal märtsil.
ütlesid, et naistepäev, ja kaege, et ei närtsi,
plikad, teie pinkidel need kollased nartsissid.
siis nad jänku-hundi märgid meile rinda pistsid.
pärast tunde seltsis sõime suhkurdatud kringlit.
poisid olid viisakad ja lahked nagu inglid,
teatasid, et püha puhul saadavad meid koju.
aga õues neile tuli lumesõjatuju.
mina sain palliga suhu.
helen sai laubale muhu.
mail oli ranits lund täis.
klaarika käpuli käis.
minni, kel lund sattus ninna,
ähvardas kaebama minna.
siis me jooksu pistsime, ja poisid kannul jooksid
küllap nad meid lõpuks ikka koju saata lootsid.
teet mind narris: “luba, et su koolikotti kannan!”
naersin – on ju naistepäev, ja mis seal pahaks panna!”
On see sõber,- kes tolkneb sul kannul,
on see sõber,- ked näed igal sammul.
On see sõber,- kes vaid kehitab õlgu,
on see sõber,- kes sult võtab vaid võlgu
EI
On sõber vaid see,- keda tahaksid näha,
on sõber vaid see,- kellega koos kõike teha.
On sõber vaid see,- kellega koos veedad puhkust,
on sõber vaid see,- kelle üle tunned uhkust!
Isa koduõlut joob,
ütles, metsast kuse toob.
Võttis kannu, võttis kaks,
jutt see muutus valjemaks.
Kohe metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Nii ta jõu ja ajas juttu,
aeg see lendas väga ruttu.
Õhtu juba kätte jõudis,
isa aina õlut nõudis.
Siis ta lausus, oh sa ime,
väljas juba üsna pime.
Õlu hakkas täitsa pähe,
ei ma täna metsa lähe.
Homme metsast kuuse toon,
enne kannu õlut joon.
Oota Matus
Ootamatus saabub järsku,
ei ennusta, ei hoiata, ei koputa.
Ootamatus võtab väega,
seda ei saa lüüa käega.
Ootamatus meil nähtamatult kannul,
valib omal halastamatul sammul.
Ootamatult ta ootuseid petab,
oma äravalitut lõnga ketrab.
Ootamatust lähedalt näha,
valusad pisarad jäävad pillatult maha.
Kas ootamatusele saab andestada?
Kas ootamatust saab unustada?
Leinates andestada ja leppida ootamatusega,
et vastu võtta tuleviku helgem ootamatus.
Elu möödub raskel sammul
surm käib tihipeale kannul.
Võlad, arved, pangalaenud,
hoia püss sa parem laetud.
Tintel tantel, tintel tantel.
Jänkul valge karva mantel.
Kukk sai kullast kannused,
vares vatist vammused.
Karu jõmm sai karu püksid,
lumemees sai lume mütsi.
Pätajalg sai pätad jalga,
siil sai siidi okkad selga.
Sokk sai sokid,susi sussid,
lammaslokid,kutsu krussid.
Aga kõige uhkem kuub,
jõuluõhtul kuusepuul.