Sõjakoldes sõdurid
Sajab kuulirahet taevast,
sõdurid on väsinud raskest vaevast,
kui lõhkevad mürsud maas,
ja soldatid ründavad taas,
Kivid, tolm, killud, karjed,
on sellega juba sõdurid harjunud.
Tuleb tank, tolmab maa,
lõhub müüre, maju ta,
toob surma tänavatel-
ei anna armu vaenlastel.
***
Tormijooksu vapralt minnakse,
kõik vaenlased välja lüüakse,
ei surma karda nad,
ustavalt teenivad isamaad.
***
Tulevad koju esimesed kirstud,
kohale tulevad savisaared, partsid,
loetakse moraali, peetakse matused,
kuid sõjakoldes ikka lõhkevad majad, katused,
peagi unustatakse vapper sõdur,
ja varju jääb kõik ta teenitud tõde,
Raske on soldati töö,
kui sõjakoldes langeb öö.
Ei Sa pilku pööranud,
mind laastavalt vaatasid.
Su silmad piinasid,
minu ära röövisid.
Rebisid nõnda,
et klaas paiskus tuhandeks killuks.
Ja miskit enam meie vahel ei helkinud,
kuid polnud ka mind.
Need tuhanded-tuhanded killud
Sa ükshaaval kokku korjasid.
Süles kandsid kuhjatud klaasi
piki maailma ääri.
Mõned killud tungisid Su südamesse,
ise tundsin.
Kraapisid, nihelesid, tekitasid piina,
aga Sa ei paisanud mind maha.
Käisime läbi kõik paigad
kahekesi koos.
Vaatasime sõudvaid pilvi
ning tantsivaid liblikaid.
Tundsime mõlemad tuuleiilide kergust
ja silitavaid taeva pisaraid.
Kord punetava päikese paistel
maha istusid.
Tuhanded killud
ükshaaval kokku sobitasid.
Ehitasid taas üles selle kristalja seina -
- ja minu.
Jälle seisin Sinu ees
nagu vanasti.
Aga Su pilk oli nüri,
ei torganud enam.
Klaasi ei lõhkunud me vahelt,
ei lammutanud, lummanud,
ei vangistand mind.