Jõulupühi kokku kolm,
kodus pühitud saab
tolm.
Oleks pühi kokku kuus,
paistaks korter nagu uus.

JÕULURAHU

Jõuluõhtul igal pool on rahu,
terves ilmas kuskil pole sõda.
Jõuluõhtul kuskil pole pahu,
siis ei sobi üldse tülitseda.

Üle maa on valged lumelipud.
Tuules tunned karget õnnesoovi.
Siis, kui paha sõna suhu kipub,
seda lihtsalt unustada proovi!

Jõuluõhtul ükski laps ei riidle,
ei siis sobi pilgata või laita.
Ja kui teine pahuralt sind piidleb,
võta julgus kokku, teda paita!

Igal aastal samal ajal
sisetung meid poodi ajab
kokku ostma ninni-nänni
igasugu padajanni.
Loeme kokku tutvusringi
igaüks peab saama kingi,
sest on jällegi kord käes
rõõmurohke jõuluaeg.

Kinkidest kuid tähtsam on
kui on koos kõik perekond
sugulased,sõbrad ka
jõulurõõmu jagamas.
Kuuse alla laome kingid
laua peale vorstid singid.
Jõulukuuse küünlasäras
ununevad mured ära.
OLEME KÕIK RÕÕMSAD PAID
KAHJUKS KORRA AASTAS VAID.

jõulud,
võidud,
sõidud,
rõõmud,
jõuluvana lastele hea,
nii neil kõigil veab,
kingid jõuluvana kokku seab,
jõulupuule ehteid veab,
hunnikute kaupa seab,
vaatab jõuluvana hea.

Vana-aasta ära kolib,
korjab kokku oma koli.
Ukse taga ootab uus
tuhat õnnesoovi suus.
Uueks aastaks õnne, edu,
kainet pead, kuid hüva pidu!

Jõulutaati ootan väga,
sest see mees on lahe säga.
Kingikotis igat värki,
Hugo Boss-i, Armani särki.

Päkapikud jõivad peeti,
Aprillist saati kokku veeti.
Kallleid kelli, mõne maali,
kõik mis Pärnu mnt.saadi.

Loodan et see Jõulumees
seisab ka mu ukse ees!
Kingikotti paneb käe,
Ja kullaäri nänni näen!

Vana aasta ära kolis,
korjas kokku oma kolid.
Pahandused kotti toppis,
kuusevaiba puhtaks kloppis,
võttis kaasa kõik,mis paha,
ainult hea jäi temast maha.

Oraval aega jäänud on kasinalt,
kiiruga klõbistab kirjutusmasinal,
vahetab linti ja sätib kopeeri,
vahepeal nimesid kokku veerib:
Tiina ja Miina,
Riina ja Liina -
kõigile neile peab paki viima.
Kalle ja Malle,
Kaarel ja Kaja -
neile samuti kinki on vaja.

Nimestik suurem saab kuusikust kumedast,
nimestik laiem saab tammikust tumedast.
Leevike lendab ja nimesid toob,
nimede juures on näärisoov.

Öökull ööd otsa loeb nimederodu,
uurib, kui kaugel on kellegi kodu:
sinna viib lennuk,
sinna viib saan -
valmis saab näärideks sõiduplaan!
Sinagi, tuuletukk, paki saad taadilt -
nimi sul kirjas seal sügisest saadik.

Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!

Päkapikud teel on juba,
külastavad meie tuba.
Ise on nad punamütsid,
justkui väiksed marjajütsid.

Tule juba, jõulumees,
põhjapõdrad kõige ees.
Jõulukinke too sa mulle,
jõulusalme loen siis sulle.

Kingiks soovin kommipakki
ja veel jõulu nikki-näkki.
Tänan sind ja õnne soovin
ja siis sinu kinke proovin.

Jõua teiste laste juurde,
hoopis teise ilmakaarde.
Lõpuks jälle Lapimaale,
aasta pärast kokku saame!

Kodus koer on minul Muri must,
ühine on meie mängulust.
Hommikul ta kelgu ette sean,
tema kelku ülesmäge veab.
Alla sõidame sealt jälle üheskoos,
Muri minu taga jooksuhoos.
Armas koer on minu Muri must,
valge lumega ta kokku sobib just.

kõlab kume uksekell
uksel purjus naabrisell.
Ütleb, et teeb jõulusokku,
endal katus jooksis kokku...

Jõulud tulgu talveteega,
jõuluvana laia reega.
Jookske kokku külakollid-
varem pole nähtud sellist lolli.

Jõulukuusk see tuppa rühib,
kaktused nüüd kokku pühib.
Jõulumees lööb saanis tantsu,
endal suvest süda särtsub.
Inglid sõidutavad veel,
kuniks saani ronib lumehelbeke.
Peagi algamas on öö,
kus jõulumehel algab töö!

Ajakell käib ikka ühte sammu...

AJAKELL KÄIB IKKA ÜHTE SAMMU
JA MEILE TUNDE VÄSIMATULT LÖÖB.
NII MÕTLIKUKS TEEB KÜÜNLATULE VALGUS,
ÜKS AASTALÕPP ON JÄLLE MEIE EES.
JA ARGLIKULT POEB HINGE JÕULUTUNNE
NING SOOVE MITMEID KEERLEB PEAS,
NII ARGLIK POLE OLNUDKI SEE TUNNE
HING OOTAMAS ON ERILIST JA HEAD.
KAUGUSESSE SUUNAN OMA PILGU
JA OOTAMATULT ÄKKI MA TEAN,
MIKS KÜÜNLATULI RAHUSTAVALT VILGUB –
TA AJAKILDE KOKKU SEAB.
NEIST TEHA TAHAB IMEKAUNI PILDI,
KUS MÄLESTUSED MÖÖDUNUST ON SEES,
KUS MINEVIKU UNISTUSI HELGIB,
KUS TÄITUVAD KÕIK SOOVID MEIE TEEL.

Jõuluvana kannatus

Kord ohkas süngelt Jõulumees
ees jälle tuttav rada
seal kuri koer on ukse ees
kes võib sind hammustada

Kui koerast mööda viinud tee
võid jalgu lõdvestada
sa tabureti nurgale
saad vaikselt nõjatada

Kõik salmid tuleb kuulata
koos kaasa lüüa tantsu
sul tuleb nälga varjata
ja kiita väikest Antsu

Neid pakke kokku korjatud
on terve üksteist kuud
kaupmehi Hiinast orjatud
ja panti pandud luud

Kõik maksud tuleb maksta veel
aktsiis ja toll ja tulu
sa kulud kannad laenu teel
oh seda vaeva valu

Siis õhkas rõõmsalt Jõulumees
küll vaikib jutuvada
sa pehme lumest teki sees
saad aasta pikutada.

Jõulud on tehtud unistustest-
pehmetest kui lumi,
kirgastest kui tähed.
Olgu Sinu jõuludes
naeruhelinat,silmasära,
väikesi jõuluimesid
ja südamlikke kokkusaamisi.

JÕULUTAAT,VA KAVALPEA,
LEIDIS ÜLES NIPI HEA,
INTERNETIS NÄITAS END,
OLI VAST ÜKS KAVAL VEND.
KINKE SAATIS NETI TEEL,
NII TA POLNUD AINA TEEL
EGA OSTNUD KOKKU KRAAMI,
MIDA VÕTTA KAASA SAANI.
LASTELE TA RÕÕMU TÕI,
ISE AGA LULLI LÕI.

jõulumaa on vinge maa,
ära sinna kipu sa,
kui sa kipud pole häda,
jõuluvana teeb vetsus äda,
päkapikud nobedad,
kinke kokku pakivad.

Jõuluööl see kannab
hõbedasi kingi,
mööda maja hiilib
õige vaikselt ringi.
Andestus ja soojus
nõnda kokku saavad,
jõulupühad kaunid
kauaks meelde jäävad.

Peale eilset pidu:

Mõnel meist tuikab pisut veel pea
ja mõni eilsest kõike ei tea,
mõni viina maapõhja neab
ja mõni mõtleb, et mehed on sead.

Mõni nutab, et välja läind lokid,
ja mõni otsib, kus on tema sokid.
Mõni viimset raha kokku klapib
ja mõni arvab, et elu sakib.

Mõni lubab, et enam ei joo
ja mõni, et võõraid naisi koju ei too,
mõni toimunust puzlet loob
ja mõni armukolmnurka koob.

Lill õitseb ja unistab
Öö suudleb ja armastab
Mina mõtlen ja loodan
Juhus kokku meid saadab.

Mis on silmades ja südames,
see on ka sõprades ja sõnades:
Kui kaljud kokku sulavad
ja kuivab mere pind,
kui kuu ja tähed kustuvad.
ei unusta ma sind.

Kui ma suudaksin haarata vikerkaart,
siis ma selle vaid püüaksin sinu jaoks.
Ja ta ilu ma jagaksin sinuga
iga päev, kui üksindust tunneks sa.

Kui ma suudaksin mäe kokku kuhjata,
siis sa endale seda võiks pidada.
Ise endaga rahus kus kohtuda,
kirkas selguses ennast kus kuulata.

Ja kõik mured sult tahaksin võtta ka,
suurte merede vetesse lahusta...

Aga tean ju, see tahtmine asjata,
sest ei vikerkaart püüda veel oska ma.
Ei ka mägesid kokku või kuhjata,
ega muresid merevees lahusta...

Siiski, ühte ma tahaksin pakkuda:ennast
sõbraks, kes ikka on olemas.

TULEK.

Kui kuskil kaugel, kitsal rannal
on oodanud sind keegi teel,
mis tulemise täis, ta kannab
su hingesoojust veel ja veel.
Su mõtted haarab enda sülle
kui oleks need ta ainus leid,
ei kurda tee, ei ootaja sel rannal
su tulek alati nad leiab eest.
Ja kui sind saatus kaugel ära
on viinud eemale siis siit
on kokku liitnud õnnesära,
teid kahte, sellel rannal siin.