Kui väljas sajab valget lund
siis BMW näeb õues und ..
hommikul omanik segab und
jälle teedel lendab lund.

Kuniks jälle unes väike bemm
katki läinud akuklemm.
Kuid bemmile see pole mureks,
sest omanik tal hoolas, tore.

Võtab kätte akuklemmi,
valmis ehitab kasvõi M-i
Jõuluhommikul sai tehtud leid,
uue bemmiga tuiskan mööda teid.

Jõuluvana tark mees,
ostis uue BMW.
Põdra sissemaksuks andis,
saani arvelt maha kandis.

Päkapikk BMW V8-t naudib
jõulumees täna naisi landib,
otsib siit ja otsib sealt,
leiab turuplatsi pealt.

Plats see suur ja lai,
nurgas bemari nagu hai.
Hail on nina pisut terav,
haininaks tituleeritud tema.

Kaua ei mõtle jõulumees enam
kingikotti saab pistetud ka hainina kena.
Mu Bemm on nii pikk,
et kaasa tuleb iga tšikk.

Autot seest ma eile pesin,
täna tagaistmel lesin.
Vaatan telkust mehhiko seepi,
sest mu rattad pandi eile peeti.

Nüüd ma panin autole suusad alla,
minek on ainult mäest alla.
Kui jõuan orgu,
lasen pea norgu.

Sest suusk on saast,
siin aitaks vaid naast.
Muidu bmw rattad lahti saab maast
ja ongi kraavis katusepeal maas.

Auto kraavis laiali kui lego
naiste silmis jälle kukkus mu ego
Selle bemmi lõpetas uperkuut,
nüüd jõuluvanalt ootama peab uut.

Jõuluvana lastelastel
küll võib elu olla hea!
Jõuluvana lähedastel
kingimäed on üle pea!

Seal on uiske, seal on suuski,
isevärki nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,
mis kui taevast kukkusid!

Igas toas on kommikuhi,
nurgas mandariini mäed!
Imeasju enne pühi
Jõuluvana majas näed!

Ent kui ruttab Jõuluvana
kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama
jäävad pöialt imema!

Kord nääritaadi pauna sees
kaks pähklit kokku sai.
“Oi, kuhu viib meid paunamees?
Maailm on suur ja lai!
Said metsas mitmed oravad
just selgeks nääriloo.
Kel salmid - laulud soravad,
eks pähkleid vääri too.
Kuid oravad, oi, õelad on!
Mis teeme nüüd me kaks?
Neil hambad nagu nõelad on.
Meid söövad naks ja naks.
Nüüd mööda kanne, nukkusid
siit üles otsemaid!”
Nad veeresid, nad kukkusid,
kuid tõesti välja said.
Ent kotisuu peal neile taat
lõi peale labakud
ja hüüdis: “Vaata aga vaat!
Said kelmid tabatud!
Kus kanged! Pean teid selle eest
küll üle kuldama.
Kui tuleb sula, pihu seest
teid poetan mulda ma.
Kui teist ei saa ka vara muud
just nääri iluks, auks,
kuldpähkleid kandvad sarapuud
teist tõusku laste jaoks!

kuuse otsast kukkus käbi,
minu luuletus saigi läbi!

Jõuluõhtul kassile
pähkel kukkus tassile,
vaatas kass ja nurru lõi
pähkli kohe ära sõi.

aisakell aisakell
päkapikul on pohmell
eile pidu oli suur
jõululaupäev oli ju

eile jõuluvana saaniga
sõitis kaugel jaaniga
keegi hüppas alla
jaan vaatas alla

jõuluvana on see mees
kes veel lendab õhu sees
jõuluvana kukkus maha
kellegilt sai veel taha

Väljas külm ja näpud kanged,
istun p****t pidi hanges.
Vaja sõnum saata sulle,
kurat mobla kukkus lumme.

Enam trükkida ei viitsi,
lähen tuppa panen pitsi.

Täna ma jutustan karuotist
kes kukkus välja kingikotist,
kukkus mauhti saanilt maha
saan se kihutas metsa taha.

Karuott saanile järele astus,
teel tuli keksides jänes vastu
kuulnud et hädas on mängu karu
haaras ta karu ja tormas kui maru .

Varsti ta pusiski salamahti
tegi tuttava koti suu lahti,
taas oli karu koti sees
kus teda ootasid sõbrad ees

Jõulumees midagi sellest ei tea
nägu tal naerul ja tuju on hea

Jõuluvana lapselastel küll võib elu olla hea.
Jõuluvana lähedastel kingimäed on üle pea.
Seal on uiske,seal on suuski,isekäivaid nukkusid.
Igas toas on kõrgeid kuuski,mis kui taevast kukkusid.
Igas toas on kommikuhjad,nurgas mandariinimäed.
Imeasju enne pühi Jõuluvana majas sa näed.
Ent kui ruttab jõuluvana kinkidega minema,
lapselapsed vist niisama jäävad pöialt imema.

Kord ma tegin akna lahti,
mis ma nägin-kukkus prahti,
ruttu läksin ahju juurde,
kinke kukkus muudkui juurde,
ohh sa rõõmu, ohh sa nalja,
jõuluvana kukkus alla,
tolmune ta oli ka,
pisut oli närvis ta,
siis ta haaras suure kingi,
ohh sa rõõmu, saime jõulupingi.

Mine, sussi suukest paota!
Päkapikk vist miskit kaotas.
Kukkus otse sinna see,
leidids sinu juurde tee..


Hanna-Liisa(12)

Ükskord üle eestimaa
lendas saaniga jõuluvana.
Rumalusest äärel tukkus
kogemata välja kukkus.
Kukkus jõkke
ai-ai-ai
nüüd mind kinni pistab hai.
Kaldal naeris konn mis kole
ega eestis haisid pole.
küsis kas sa haiget said,
lohutas ja tegi pai.
Palju tänu sulle konn
ülikond,
mul märg vaid on.

Kui sõber kukkus, haiget sai,
siis lohuta ja tee ka pai.
Kui ikka nukker on ta meel,
võib kalli kalli teha veel.
Ja kui ei lohuta ka see ,
siis oma kompvek pooleks tee.

Ta tuli ja silmis tal naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
õhkõrnu lilli täis käed.

Ta tuli ja silmist tal naer,
kukkus kildudeks lillede sisse.
Ühe aasta tõi juurde see aeg,
jooksis sellesse hommikusse.
Täis õnne ja armastust süli,
veripunased roosid tal käes.
Läbi suve kaheldes tuli,
naerdes Su sünnipäev.

Rahumaa sügishommik

Ühel vaiksel udu-unisel hommikul
leidsime rahu-rahuliku maailma.
Vaikus oli seal võrratult õrn,
hääletud udupiisad kukkusid.
Puud, oksad, lehed ja lambad,
kõik olid oma rahulikus vaikuses.

Paigal seisis liigne liikumine,
segadust ei olnud segatud,
rahutust ei olnud külvatud,
olemas ei olnud painavat pinget.

Paar sammu ette nägime,
uduloori sees peitust mängisime.
Tuul ootas kaugel oma aega,
päike ei tahtnud lõhkuda meie maailma.

Suur ja kiire päevatee oli kaugel,
ei puudutanud mind ega sind.

Oleme seal endiselt, kui silmad sulen,
oleme seal endiselt, kui unistada julgen.

Rahumaailmas on paigake praegugi,
kus kokku võime saada viivuks veel.

kord tuli meil ukselink ära,
sellest tekkis jube suur kära !
isa siis asja parandas,
ema oma asja varandas,
isa, kallis sul kukkus kruvi,
ma olin siis jube kuri !
Isa ütles et see oli ainult aps,
ja nohh mina olen alles laps !!

Mõned lapsed kelgutamas
teised aga vembutamas
mõni isa määrib suuske,
et saaks metsast tuua kuuske.

Varsti tuleb jõuluvana
laual mõnus jõulukana
kõik on väga põnevil
päkapikud ärevil.

Jõuluvanal hea on meel,
sest sõita saab ta jälle reel.
Väga kiire regi tal,
sest seda ei vea ju lamba tall.

Jagatud said pakid kõik.
Jõuluvana ootas sõit.
Kui jõuluvana sõitis ära
nüüd tuba täis on rõõmsat kära.

Küll nüüd pakkus kõva lusti
pakke hooga lahti kisti.
Mõni laps juba tukkus
ja siis kohe maha kukkus.

Kui magama minna kõik,
siis kohe algas kojusõit.
Koju jõudes kukkusin voodisse nagu käbi
ja üks tore päev saigi läbi.

Sind märkasin mina.

Ma nägin sind kunagi koolis,
ma armusin sinusse kohe,
Nägin sind muusikatsoonis,
ja kukkusin kuristiku lõhe'.

Ma nägin sind aastaid hiljem,
siis sinust ma juba mõtlesin,
su nägemist ammu igatsesin,
kuid sain aru nüüd,
et parem olla igatsuseta.

Kuid tagasi püüdsid mu pilku jälle,
jäin rahulikult paigale ma,
kuid ei kunagi tundnud ma seda,
kuni minuga tantsisid sa.

Ma nägin sus varemgi annet,
muusik ja laulja kuulus,
siis kummitama jäid sa mind,
ja kummitama jäid ka nüüd.

Su naeratus joovastas mind,
su tarkust imetleb lind,
su vahvust näitab su ind,
ja ei miskit muuda ka pind.

Ma märkasin sind varem,
ka siis mulle meeldisid,
kuid nüüd uuesti sind märkates
sinusse kiindusin.

Liivakastimängud

Oli üks poiss, kel nimeks sai Kalle,
oli ka teine, kutsuti Palleks.
Mõlemal vanust oli umbes viis,
liivakastis nad kohtusid siis.

Mõlemal oli kühvel,
mille peal oli pühvel.
Ämbri värvus oli must,
nende mäng oli lust.

Otsustasid mängida liiva ja veega,
ämbrit ja kühvlit läks vaja neil seega.
Tehti kooki ja torti,
neid oli igat sorti.

Lõpuks tuli klient, tusane oli,
kärme ehitamine liivakasti tuli.
Ehitati, ehitati, plärts-plärts käis liiv,
kliendi tuju neid närvi ajas siis.

Lendas liiv ja kukkus liiv,
liivaga ehitamine oli paras piin.
Koogist kaunist sai hoopis loss,
kuid poisid ei teadnud, kumb neist on boss.

Lõpuks näis, et tüli tekkis,
äriplaan neil ununema tikkus.
Kui tüli lahenduse sai,
siis külaline oli läind.

Boss pidi olema Palle
ja klienti teenindama Kalle.
Kuid klienti enam polnud,
ning seda mängu nagu polekski olnud.

Appi

Tööleht kukkus aknast alla,
väljas vihma kallab.
Õunga sain vastu pead,
õnneks on mu vanemad head!

Alla lumehelves,
suures tükis terves,
mööda klaasi veeres,
aeglaselt alla keerles.

Kukkus lumme sügavasse,
külma lumehunnik.usse,
värises ta seal,
külma lume peal.

Üles tema korjasin,
tule eest varjasin,
külma kohta tormasin,
veepiisk käes, karjusin.

Sa sulasid !
Ja mina aina karjusin.
Sa sooja ju tahtsid !
Aga ikka mind jätsid !

Jõuluvana väsis ära,
istus kuuse alla maha.
Kuusest kukkus väike käbi,
ütles:"Varsti jõulud läbi."
Kuusest mööda lendas tuvi,
laulis:"Varsti tulemas on suvi."
Jõuluvanal hakkas kiire,
sest me soovidel ju pole piire.

Jõulu õhtul kassile ,
kukkus pähkel tassile ,
kiisule ei maitse pähkel
kiisu nimi oli mihkel
kiisu köhis karvakera,
pähkel kadus järsku ära.
kapi alla veeres ta,
kiisu hakkas nuuksuma.
siis kukkus uus pähkel,
kiisul oli välgumihkel
küpsetas ta pähkli ära,
Mihklist sai nüüd kappav mära :D

Gladiator

on õhtu noor ja pööbel peab pidu
ma istun siin vaikselt mekin ma mõdu
rahvas juubeldab ja voolab vein
mu südames kurbus ja pakitseb lein
tänases võitluses kaotasin sõbara ma kalli
oma oma truu ratsu kelle varsana viisin ma talli
vein täna ei paranda mu tuju
kui halli massi seast avastasin imearmsa kuju
su liigutsed nõtked ja imeilus pilk
mu südant tabas kuumuse helk
ma kaotasin kõik mis mulle kallis kunagi
kaitstes oma rahvast mul areenil surra lubati
kuid armidest lugemata mu gladiaatori keha
mind hoidis elus minu raev ja viha
siin ma istun ees veinaga täidetud klaas
istusin kui ori ahelad jalgu köitmas taas
meid siia toodi et lõbustada rahvast
et näha surma ja võitlust mahlast
on kord minu ja ma tõusen lauast et võidelda nüüd
seotakse selga turvis hõbekotkas kaunistab mu rüüd
ma astun julgelt sammu sinna
kus tuleb surmaga vastu minna
möödudes rahvast ma märkan sind
su silmad puurivad maast jalatallani mind
ma ei oska seda hinnata mus keeb veel viha
kuigi näen su naiseliku iha
võitlus on läbi seal lebab maas
vastane noor kes kogenematu taas
mult võetakse ahelad ja klaas täidetakse veiniga
kuid mu süda on täitund noore poisi leinaga
ma eemaldun märatseva bööbli eest
liigun ma saali
silmad märjad mul pisaraveest
kui järsku seistes ja ujumas nähes alasti sind
mind sinust varjab vaid kaardina pind
ma seisan siin mu jalad ei liigu
kuni sa märkad ja heidad mulle pilgu
mu julgus on tappa areenil meest
kuid värisema paneb see kui sa tuled välja veest
ma taganen ja põlvili langen ma
kuna ma olen ori ei saa ma sind vaadata
sa lõbusalt naeratades mööda must jooksed
sul ilus on kael ja märjad su juuksed
kui sa lahkund ma tõusen maast nüüd
mu silmis su nägu ma kohendan rüüd
ma nägin su ilu hetkeks vaid ja kadunud sa
ei teadnud ma rohkem veel praegu aimata
tuul vaibunud ja liivakeerisest langeb viimane raas
mu mõõk tõuseb jälle löögist vastane on maas
mu sõber kaaslane on langetanud pea
ta haavad surmavad ma teda aidata ei saa
ise keereldes ma vahutavas liivas
näen ma bööblit kel suu on naerust kiivas
mu mõõk neid lõbustab tol hetkel siin
kuid teisi haavates mul südames on piin
kolm ründajat nüüd vastu mul seisab
ma üksi ehk surm neist kellegi leiab
lootus on jäänud mul veel siiski
sest tribüünil kohtasin imekaunist noviitsi
vana gladiaator kel armiline keha
on nüüd kimbatuses ei tea mida teha
kuigi vanne võitlejal surm tervitan ma sind
ma seisan maas kus verine pind
kolmest vastasest kaks on nüüd
kuigi tõsiselt vigastas mind ja mu rüüd
nõrkedest haavast kukkusin ma
see oli hetkeks ja ründasin taas
teadsin et viimast korda mul piin
näha sind vaatamas seda võitlust on siin
sõbrad langesid kõik enne mind
lootes seda et saaksin emmata sind
lootus pole kadund mu mõõk liigub taas
kuid jälle ma haavast põlvili maas
ülekaal on suur kahele vastasele kaks lisaks veel
mu pilk leiab sind mis kustutab takistused teelt
võitlen veel kuni jaksab mu käsi
kuigi ka see varsti väsib
veristest haavadest nõretab mu keha
tean et midagi ei saa ma enam teha
bööbel lõbutseb ja räuskab taas
kui minu põlved puudutavad maad
mu keha on nõrk ma otsin vaid sind
sa bööbli seas kes armastab mind
nähes su pilku ma jõudu saan
kuid põlved tõusevad vaevu maast
mu turvise paelad rõhuvad keha
sest igal pool on läbi lõigatud liha
kuid nähes sind ma tõusen taas
viimaseks võitluseks jäänd on veel raas
ähmane pilt ma näen läbi udu
seal oled sina meie lapsed ja kodu
viimaseks löögiks ma tõstan nüüd käe
kahjuks ei taband ja põlvili jään
gladiaatorilt kellelt suunatud viimane hoop
ma säästsin võitluses teda ta liiga noor
mu udune pilk otsib vaid sind
ja noor poiss kõrval kel kohus hukata mind
lõpuks jõuab mu kõrvu kohin
ma kuulen su häält su suudlus mu rohi
näen su ilusat keha sinu seljas tooga rüüd
see minu jaoks ellüsium oma pea pistan su sülle nüüd
ma tunnen su keha langevaid pisaraid
avades silmad näen sind ja sinist taevast vaid
ma ei kuule enam pööblit kes laaberdas siin
ma näen su silmi su südames piin
mu jõud nüüd raugeb peost laskub viimane liiv
sõrm liigub su juusteni kuid langeb siis
ma näen vaid seda kui tõused sa
suudeldes mind ja pühkides pisara
sa avad mu rüü mõõgahoidja ja pandlad
ja õlipuu oksa mu rinnale kannad
tunnen su huuli oma kuumal laubal
kätte mul terast käepideme annad
avades silmad ma näen viimast korda sind
kusagil kaugel laulab lind
pigistan mõõka ma lähen siis
viimane pilk jäi sinust mul siin