Kell tasa tornist kesköötundi teatab,
mustmiljon tähte särama siis lööb.
Sa seisata-aeg korraks peata
ja tunne südames, et käes on jõuluöö.
Sa süüta oma käega kuusel küünlad
ning usu homsesse-kõik päevad õnne täis.
Hetk minevikust proovi kinni püüda,
mis sulle õnne tõi või kaunis näis.
Ja salasoovid sosista sa tuulde
ning otsi üles oma hoburaud,
üks suudlus kingi salaja sa suule
ja sule jõuluuneks oma silmalaud.

Väljakul on Jõulupuu

Õhturahu. Mööda välja
lumeuitu kannab tuul. Astud õue. Õuest välja.
Väljakul on jõulupuu.

Puhas kargus. Mõtlik vaikus
pikkamisi muutub ööks.
Aastaraamat kesköö paiku
ennast sulle lahti lööb.

Lootust, jõudu, õnnevirvet
lubab särav jõulupuu.
Ehteks lume karrakirmet radadele paistab tuul.

Taevas helgivad tuhanded tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistusträndama läheb,
sellel kaunil jõuluööl.

Tasa säravad uusaasta tähed,
üha rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb
kauneid radu sel hämaral ööl!(ilusal uusaastaööl).

Kui kell lööb jutti 2 x 6 ,
siis algamas on aasta uus,
täitugu kõik su soovid,
ka need,mis mõttes läbi proovid.

“Jõuavad jõulud...”
kirjutab käsi.
Hinges lööb elama
hell lauluviis.
Jõulusid ootamast
lapsed ei väsi
24&25
need on kaks
jõulukuu kaunimat päeva.
Lauale kantud
saab uhkeim serviis,
lauldakse laule
ja loetakse salmi
kuuse all üheskoos
rõõmsasti siis.

Hobu jookseb läbi laane,
üle järve jäise kaane,
jookseb mööda talviseid
kitsaid käänulisi teid.
Ohje aga hoiab rees
valge habemega mees.
Seal, kus aknad säramas,
peatub hobu väravas.
Nüüd vaata habemega meest:
ta võtab suure koti reest,
lööb käega mantlilt lume maha
ja astub maja ukse taha-

KOP, KOP, KOP!

Kuldse tõllaga kuldses rüüs
tuleb aegade prints üle mäe.
Annab südamevärinal tähises öös
uusaasta printsessile käe.
Hetkeks soovides seisatab aeg sel ööl
tardub jääkilluks kuu ja vari
kuni kell viimast korda sel aastal veel lööb
algab lootusi tulvil uus ..

Üks aasta vaikselt välisukse sulgeb,
ta puudutusest alles link on soe.
Uus juba akna taga hüüiab
ja läve peale jalaga taob.

Vaikselt möödub vana-aasta öö,
rõõmsalt kell.uut-aastat lööb.
Õnne toogu aasta uus.
kõike head ja veel palju muud.

Taevas süttivad uus-aasta tähed,
ikka rohkem neid särama lööb.
Tuhat unistust rändama läheb,
õnne soovin Teil selööl.

Kõik mis paha jägu maha
ühes vana-aastaga,
uus las tulgu,uus las tulgu,
helgem olgu tervist,õnne jagama.

Lapsed jõuluvana ootavad,
süda lööb neil nagu kell.
Kinke nad saada loodavad,
seda mõistab iga sell!

Jõuluvana ukse taga,
vits on temal ammu vööl!
Ega kingikotki maga,
jõuluajal palju tööd

Jõulukuusk see tuppa rühib,
kaktused nüüd kokku pühib.
Jõulumees lööb saanis tantsu,
endal suvest süda särtsub.
Inglid sõidutavad veel,
kuniks saani ronib lumehelbeke.
Peagi algamas on öö,
kus jõulumehel algab töö!

Ajakell käib ikka ühte sammu...

AJAKELL KÄIB IKKA ÜHTE SAMMU
JA MEILE TUNDE VÄSIMATULT LÖÖB.
NII MÕTLIKUKS TEEB KÜÜNLATULE VALGUS,
ÜKS AASTALÕPP ON JÄLLE MEIE EES.
JA ARGLIKULT POEB HINGE JÕULUTUNNE
NING SOOVE MITMEID KEERLEB PEAS,
NII ARGLIK POLE OLNUDKI SEE TUNNE
HING OOTAMAS ON ERILIST JA HEAD.
KAUGUSESSE SUUNAN OMA PILGU
JA OOTAMATULT ÄKKI MA TEAN,
MIKS KÜÜNLATULI RAHUSTAVALT VILGUB –
TA AJAKILDE KOKKU SEAB.
NEIST TEHA TAHAB IMEKAUNI PILDI,
KUS MÄLESTUSED MÖÖDUNUST ON SEES,
KUS MINEVIKU UNISTUSI HELGIB,
KUS TÄITUVAD KÕIK SOOVID MEIE TEEL.

TUISK POLKAT TANTSIB
PLANGUREAL
JA TIRELEID TEEB
PÕLLU PEAL.
SIIS LAANES
TUULETRUMMI LÖÖB-
EI HOOLI TA ,KAS PÄEV VÕI ÖÖ!

Üks emake istub, tal murelik meel,
on käes jõuluõhtu, ta üksinda veel
ta ootab lapsi kes kodunt on läind
kas jõulude ajal ta näebki neid ?
üks kaugel õpib, teine käib seal tööl
kuid koju pole jõudnud kumbki veel.
Siis telefon laual lausa tirelit lööb
"Hei, memmeke armas, tubli oled sa meil
aastalõpuks koju võid oodata meid !"
Läeb naerule nägu, murekortsudki läind
need sõnad ta hingele rõõmu teind,
ta tunneb kui nooremaks läinud just
hing täis on rõõmu ja õnnistust...

Keset pimedamat aega
särama lööb jõulutäht.
Soov on laulda, soov on naerda,
suruda ka sõbrakätt.

Minu pisikene miisu,
Halli karvaline kiisu.
Silub virgalt oma vurru,
jõulutaadile lööb nurru.
Mis ta selle eest küll sai?
Prääniku ja pika pai.

vaikselt möödub
vana aasta öö,
rõõmsalt kell
uut aastat lööb,
õnne toogu aasta uus
kõike head ja pärituult!

jõuluaeg see imeline
särama lööb kogu toa,
siis on kuused küünaldes
tuba kauneis ehetes.

jõuluaeg on vaikne aeg
vaikib taevas,vaikib maa
ainult tuul see puhub väljas
varsti on ka maa meil valge.

varsti jälle kell lööb gongi,
aasta peagi läbi ongi.
jõulud möödas,must veel maa
kurvastad,et lund veel pole
tuuled-tormid puhuvad meile paksu lume
mured möödas,tuju hea
aasta uus ju tuleb pea.

Läheb looja päiksekiir
laisalt veepiiri taha.
Annab märku veel üks viiv
õhetuse jätab maha.

Vesi õõtsub oma sängis
unele on jäänud kõik.
Ööpoiss saabub mustas särgis
lõpeb päeva vastupuik.

Keskööl taevas avaneb
lööb lahti oma sära.
Tähtedest teeb kuldse kee
ja kingib sulle ära.

Ütleb: Vanker, Linnutee
teeb headeks sinu mõtted.
Või hoopis Põhjatäht on see
mis sulle rõõmuhetkeks.

*Talvel tihane sööb pekki
Aednik-pede pügab hekki,
Jõuluvana korstnas kinni
Tatid mängivad 5-te minni
Artur Kravets paneb peeru
Kui ta saab noaga neeru,
Mina mängin GTA´d
Iraagis sitta täis on maad
Õues väike sitt lööb pilli
Jumal taevas sügab tilli,
Parte söödab vanamutt,
Omal püksis räige tutt,
Jumal taevas persse kukkund,
Oma pasa sisse uppund,
Pea ta ajab sitapotti,
Öösel kepib karu-otti
Vahepeal siis sügab kotte
Peale seda nikub rotte
Kondosse ta ei kasuta
Sest niimoodi saab tasuta
Jõuluvana tuleb juba,
Kuid mul kusine on tuba,
See on minu jõulurõõm
Kuid parem oleks õlle sõõm

Meis kõigis on natuke tõde,
kuid valed on suuremad,
ja tunded mis segased, on kustuvad..

Meis kõigis on süda,
mis lööb vaid ühele
kuid mis saab siis kui pole seda ühte??

Meis kõigis on tunded,
need kasvavad me sees
ja lasevad paista õnnel, mis ei kesta..

Meis kõigis on armastus,
me kõik armastame kedagi
kuid kas see inimene ka meid armastab??

Meis kõigis voolab veri
ta tee on üks ja sama,
kuid lõpuks väsib me süda, kannatamast...

Meis kõigis on kurbust
kas see oli minevikust või tulevikust,
ta kummitab meid ega hääbu..

Meis kõigis on natuke tõde,
olgu see kui valus tahes,
murdub ka minu süda kunagi...

Veel üksinda ta kõnnib keset tänavaid,
kõnnib mööda inimestest, kes talle tuttavad..
ta ei taha kuulda midagi, ega näha kedagi kes õnnelik,
see haavaks teda ja teeks kurvemaks,
sest ta elu on üksik ja konarlik, kus rõõmu ei eksisteeri.

Veel keset ööd end leida võib,
kaob pimeduse varju, kust teda ei leita,
kus saab ta tunda mis on elu,
kui halb see olla võib, kui valus ja kurb.

Tahab ta leida elu mõtet,
milleks elada ja mille või kelle nimel,
kui leiaks selle mõtte, siis võiks elada edasi,
kuid praegu see üksik hing jalutab öö varjus,
et keegi teda ei näeks, ja tema teisi,
sest õnne ta nüüd vihkab ja päikeseloojangut ei salli.

Päike mis läheb looja, meenutab talle ta kunagist õnne,
kuid ta ei taha mäletada midagi mis hea,
ta teab ainult kurja..
ta ei naerata kunagi ja silmades sära ei leia,
ta ei nuta ega mõtle armastusele,
tal on kõigest ükskõik.

Üksik hing, kellel pole vaja mõelda teistele,
ta ei näe kunagi päikeseloojangut,
sest selleks ajaks kaob ta pimeduse varju,
et mitte näha neid kauneid värve,
mis meenutavad armastust.

Kuu varjus ta käib,
jälgib tähti kuid kunagi ei soovi midagi,
sest ta teab, et need soovid ei täitu kunagi..
ja seda ta ei tahakski,
ta on harjunud üksi olema,
ta ei taha armastust ega hoolt
ja õnne ei tahaks ta kunagi enam tunda,
sest see kõik viiski ta sinna kurbusesse.

Ei vala ta pisaraid, mis tulnud armastusest,
ta valab vaid verd kui näeb õnne,
veri mis voolab tal mööda põski, on kui pisarad,
verepisarad.

Kui algab päev kõnnib ta ikkagi mööda tänavaid
otsides üksikuid nurki,
põgenedes päikesetõusu eest,
et kaduda koos ööga..
ootab ta päikeseloojangut,
kuid mitte selleks et seda vaadata.

Päike on tõusnud ja kell lööb peagi keskpäeva,
kuid ei armastus ega õnn seda muuta saa,
et vihkab päevi see üksik hing,
kes tahaks looja minna igaveseks, et olla ainult öö..
see üksik hing soovib vaid olla kuu asemel,
et ei peaks ta põgenema päikese eest.

Pole keegi öelnud et talle ei meeldiks päev
talle ei meeldi vaadata õnne,
sest ta vihkab seda,
talle ei meeldi näha ega tunda armastust,
sest sellepärast ongi ta nüüd üksik hing.

Armastust sai ta tunda,
kuid ta sai liiga palju haiget,
ja haavad ta hinges ei parane mitte iilagi,
ta tahaks vaid leida veel üht sellist hinge,
kes oleks sama üksik nagu temagi,
ja põgeneks koos armastuse eest.

Veel üks üksik hing,
ja elu oleks parem,
kuid kurjust ja kurbust ei võtaks talt miski,
need on ja jäävad ta südamesse,
süda, mille asemel on kivi
süda mis on jääs,
ja mitte keegi ei saaks seda üles sulatada..
isegi mitte päike, sest selle eest ta põgeneb..

Süda kui jää ja hing kui kivi
on murdumatud,
sest nad ongi nii palju murtud,
et enam rohkem ei saa..
talle haiget teha, ega südant murda,
ja ammugi mitte armastust tundma.

Igas öös võib ta näha õnnelikke hingi,
need teevad talle haiget, ja panevad ta verepisaraid valama,
sest sügaval hinges ta tunneb kadedust
miks just tema ei saa enam õnnelik olla,
kuna teda on armastus tapnud,
ta meeli mürgitanud,
ja pisarate asemel verepisaraid valama pannud.

Ta magab päeval, ja näeb und,
kus armastus on sama kaunis kui reaalses elus,
kuid talle on need õudusunenäod,
ja kõige jubedamad hirmud mida ta näha ei tahaks.

Kas on veel keegi, kes kannatab nii,
kes oma kannatusi ei tahagi lõpetada,
kes tahapki nii elada,
üksinda ja üksinduses,
kes ei taha tunda enam armastust mis nii kibe ja valus,
kes ei taha õnne mis lõpuks elu hävitab,
ja nii saigi temastki üksik hing..tänu õnne ja armastusele,
millest ta enam kuulda ei taha..

See üksik hing leidis tee,
ja loojus koos päikesega
nüüd on ta ainult öös, kuhu loojus koos teise hingega,
nad ei ela just õnnelikult,
sest mõlemad vihkavad armastust...

LOO MINU HINGE ÜKS JÄÄDAV PUHTUS,
MIS KUI ELAV KRISTALL ON VEES.
KADUGU PETLIK INIMLIK UHKUS
OLGU MUL EHTEKS ALANDLIK MEEL.

KINGI MULLE ÜKS ARMASTAV SÜDA,
MIS EI VÄSI KA RASKUSTE SEES.
SÜDA,MIS ANDEKS ANNAB KA SEDA,
KUI MIND SÕBERGI VALUSALT LÖÖB.